Tartu Ülikooli neljal naisteadlasel valmis väidetavalt Eesti esimene teaduseetika uuring, milles tõdetakse, et eetika on Eesti teadlaste jaoks nende enda sõnul oluline ja raha on vähe. Uuringut vahendab Karol Kallas.
Uuring korraldati anonüümse ilmavõrgu küsitluse vormis ja selle taga on neli Tartu Ülikooli töötajat: Mari-Liisa Parder, Kadri Simm, Kadri Lees ja Anu Tammeleht. Nelja naise korraldatud uuringus, mis kannab pealkirja "Eesti teaduseetika küsitluse metoodika väljatöötamine ja piloteerimine" osales 354 teadlast.
Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlaste loogika lubab arvata, et kui mõnda uuringut korraldavad ainult naised, siis võib sellega kaasneda teatud kallutatus.
Naisküsimus on antud uuringu juures tõenäoliselt oluline, sest 15. augustil avaldasid kaks Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlast Eesti Rahvusringhäälingu ingliskeelses uudisteportaalis Eesti lastetuse uuringu kohta arvamusloo, milles kirjeldavad osutatud uuringu põhiprobleemina asjaolu, et selle taga on "võimsad vanad valged mehed", nagu Tarmo Soomere, Allan Puur ja Raul Eamets. Ehk kui teaduses saab olla "vanade valgete meeste" probleem, mis põhjustab väidetavalt eetilisi teaduskuritegusid eesti naiste ja tähestikurahva vastu, siis sama loogika lubab arvata, et kui mõnda uuringut korraldavad ainult naised, siis võib sellegagi kaasneda teatud kallutatus.
Nelja Tartu Ülikooli naistöötaja uuringu põhijäreldused saab võtta kokku kahe absoluutse eetikareegliga: ära varasta ja valeta. Uuringu põhijutupunktid kõlavad järgmiselt:
- 89% osalenud teadlastest peab teaduseetika ja hea teadustava teemasid oluliseks või väga oluliseks, ebaoluliseks pidas teemat 2%.
- Vastanud pidasid kõige olulisemateks väärkäitumisteks andmete väljamõtlemist, võltsimist ja plagiaati.
- Enesekohase raporteerimise põhjal on väärkäitumise (andmete väljamõtlemine, võltsimine, plagiaat) tase üldiselt võrreldav teiste rahvusvaheliste uuringutega. 6,2% vastanutest tunnistas, et on vähemalt üht sorti väärkäitumist toime pannud. See on kooskõlas sarnaste tulemustega mujalt maailmast.
- Küsitavate praktikate (ingl questionable research practices) osas peeti kõige vähem problemaatiliseks eelkõige kahte teemat – publikatsioonide viilutamist ning teadusrahastuse mittesihtotstarbelist kasutamist.
- Kolleegide puhul märgati rohkem paari väärkäitumise teemat, mida oli eelnevalt väga probleemseks peetud – autorsuse kinkimine (41% märganud) ning teise teadlase töö takistamine (32% vastajaist on märganud).
- Autorsuse seisukohalt on kõige olulisemad kriteeriumid autoriks saamise puhul reaalsed tegevused teadusartikliga: mustandi kirjutamine, reaalne andmete kogumine ja nende analüüs ning uurimistöö disaini väljatöötamine.
- Teaduseetika juhendite olemasolu ja kättesaadavust peeti üldiselt heaks, kuigi samal ajal ei tunta end nendes teemades kindlalt (pädevana).
Allolev tabel osutab samas Eesti teadlaskonnas valitsevale kas totaalsele vaimupimedusele või igasuguse enesekohase kriitikameele puudumisele. Kõikidele küsimusele on antud kõige rohkem vastus "ei, ma ei tea, et nad oleks seda teinud".
Eestis kestis 2020. aasta märtsist kuni 2022. aasta kevadeni "koroonaaeg". Sellel ajal rakendatud "koroonameetmete" puhul oli tegemist inimsuse vastaste kuritegude mõõtu rikkumistega, millest polnud mitte midagi kasu, vaid ainult kahju. Sellise totalitaarse riigikorra ad hoc kehtestamise kiitis heaks nõndanimetatud "teadusnõukoda" ja seda hoolimata asjaolust, et rikuti kõiki mõeldavaid teadus- ja meditsiinieetika reegleid. Rääkimata põhiseaduses sätestatud inimõiguste tühistamisest ja põhivabaduste piiramisest. "Ei, ma ei tea, et nad oleks seda teinud." …
Totalitaarse riigikorra ad hoc kehtestamise kiitis heaks nõndanimetatud "teadusnõukoda" ja seda hoolimata asjaolust, et rikuti kõiki mõeldavaid teadus- ja meditsiinieetika reegleid.
Kas Eesti teadlaskond on päriselt kaotanud igasuguse au- ja häbitunde? Kas peale tuhandete inimeste liigsuremust, majanduslikku katastroofi ja parimate maoistlike ning stalinistlike "sotsiaalsete praktikate" rakendamist saab mõni päris teadlane veel käsi südamel väita, et koroonameetmed, sealhulgas modRNA geeniteraapia, "päästsid elusid", nagu seda teeb naisteadlane Krista Fischer? Eranditult kõiki lääneriike, kus rakendati sulgemisi ja elanikkonda vaipsüstiti, tabas kümnete protsentideni ulatuv liigsuremus. Samas 2020. aastal, kui Eestisse jõudis see hirmus plandeemia ja inimesi geeniteraapiaga veel ei süstitud, jäi suremus samale tasemele eelmise viie aasta keskmisega.
Kuigi Eesti teadlased ise koroonameetmete ja geeniteraapia välja töötamises ei osalenud, siis ometigi rakendati ühe "universumi kuningate" jõugu mahitusel välja mõeldud inimeste massahistamise programmi Eesti teadlaskonna heakskiidul. Täna Tartu Ülikooli eetikakeskust juhtiv naine Margit Sutrop avaldas toona isegi arvamust, et koroonameetmete ja vaipsüstimise õigustamiseks on vaja "uut eetikat". Või mõned teised "teadlased" kaitsesid avalikult seisukohta, et inimesi tuleb eksperimentaalse geeniteraapia juurde "nügida".
Ühe "universumi kuningate" jõugu mahitusel välja mõeldud inimeste massahistamise programmi rakendati Eesti teadlaskonna heakskiidul.
Eesti teadusmaailmas ringi trampiv elevant, mis peaks jääma silma kõigile pisukesegi aruga inimestele, on asjaolu, et uuringu lisas kaks välja toodud küsimuste seas ei ole mitte ühtegi, mis üritaks midagi teada saada poliitilise kallutatuse kohta.
Taas Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlaste arvamusloole osutades, oli lastetuse uuring rängalt poliitiliselt ja ideoloogiliselt kallutatud, ideoloogiliselt on kallutatud isegi Teaduste Akadeemia juht, ehk ilmselgelt on ideologilis-poliitilise kallutatuse probleem Eesti teaduses olemas.
Mida tõestab ka tõik, et kogu Eesti teadlaskond, vähemalt selle arvestatavam osa, vaatab vaikides pealt, kuidas sajad noored inimesed oma "sugu muudavad" ehk ennast eluks ajaks invaliidistavad. Kromosoomid paistavad olevat progressiusu ja selle ühispartei poliitika kõrval ära tühistatud. Kui kõigi hea tahtega teadlaste esmane eesmärk paistab olevat "ebaeetilisel teadusel" kaela kahekorra keeramine, siis kas selline ongi "eetiline" teadus? Ehk sellised elevandid – koroonameetmed ja "soomuutmine" – mitte ainult ei ela portselanipoes, vaid laamendavad nii kuis jaksavad.
Või kolmandat pidi: maja liivale ehitades pole maja ehitamisest suurt tolku. Allakirjutanu esitab väite, et Eesti teadus on poliitiliselt kallutatud, see on valmis poliitikute ja rahastate käsu peale unustama hetkega igasuguse eetika ja Tallinna Ülikooli poole vaadates, on sotsiaalteadus – millise valdkonna vastajaid oli küsitluses kõige enam – rängalt progressiusu poole kaldu.
Kõnealusest uuringust tegi ülevaate ka Eesti Rahvusringhäälingu teadusuudiste portaal Novaator, mis on pannud sellele pealkirja, mis osutab Eesti teadlaste "pattudele". Metafoorid metafoorideks, aga "mis keelel, see meelel". Kas võib päris kindel ikka olla, et teadusest saab rääkida "patu" kategoorias?
Teine huvitav asjaolu osutatud Novaatori jutu juures on tõik, et Tartu Ülikooli eetikuuringut kommenteerib selles teadusnõukoja esimees Toivo Maimets. Selle sama teadusnõukoja, mis kiitis heaks kõik Kaja Kallase valitsuste koroonaalgatused.
Toivo Maimetsa sõnul eetika siiski muutub ajas ja selle tõttu tuleb "eetika muutustest" ka rääkida.
Maimetsa sõnul näitab nelja naise teadusuuring, et teaduseetika on Eesti teadlaste jaoks tähtis. Tema sõnul eetika siiski muutub ajas ja selle tõttu tuleb "eetika muutustest" ka rääkida. Teadusnõukoja esimees arvab sarnaselt Sutropile, et olemas on mingisugune "uus eetika" ja tema sõnul on lastetuse uuringuga teaduse vastu toime pandud "patud" "drastilised". "Kahju on, et peame selliste drastiliste näidetega edasi edenema, aga veelkord: hea on, et ühiskond sellest räägib."
Kes või mis on "uue eetika" kehtestajad? Kas inimühiskond on looduse osa? Kas inimeste seadused peavad vastama loodusseadustele? Kas on olemas selline asi, nagu loomuõigus? Kas loodus on viimase kahesaja aasta jooksul või peale teist maailmasõda märkimisväärselt muutunud?
Eetika on absoluutne väärtus ja kui inimesed võivad sõlmida omavahel erinevaid kokkuleppeid, millega seda absoluuti eiratakse, siis sellest olenemata jäävad eetika ja moraal alati samaks. See on progressiusu dogma, et eetikat ja moraali ei ole olemas.
Küsitlusest selgus, et 89 protsenti Eesti teadlastest peavad teaduseetikat kas oluliseks või väga oluliseks. Maimetsa arvates on see suurepärane tulemus. Kas selline "suurepärasus" pole mitte tingitud asjaolust, et liiga palju kitsi on omale ise võtnud kärneri ülesanded? Teadlaste "suhe ühiskonnaga" ei käi ainult nii, et teadlased ütlevad, kuidas "asjad käivad" ja kõik ülejäänud "usuvad" Maimetsa ja Irja Lutsari suguseid, koroonaajal ilmselgelt kõiki eetika- ja moraalireegleid rikkunud teadlasi.
Ühe omamoodi täpse hinnangu Maimets siiski Eesti teadlaste eetikale andis: "… tegelikult paljud meie teadlased ei tea, milles teaduseetika seisneb ja miks seda vaja on."
Eesti Teadusagentuuris on palgal teaduseetika valdkonna juht. Agentuuris töötab 67 inimest, kellest ainult veerand, ehk 17 inimest on mehed. Teadusagentuur on organisatsioon, mis jagab laiali suurema osa Eesti teaduse rahastusest ja see on rängal kujul sooliselt kallutatud naiste poole. Ehk Eesti teaduse rahal on naise nägu.
Teadusagentuuri teaduseetiku Marten Juuriku sõnul on kogu Euroopas teaduse eetika probleemid sarnased, milleks on vähe raha ja teadusvaldkonna ülesehitus laadis, et mida rohkem igasuguseid uuringuid, seda parem. "Peamised ohud teaduseetikale on kõikjal sarnased – need on eelkõige rahastamis- ja publitseerimissurve." Põhjuste mõistmiseks tuleb teaduseetiku sõnul "teadlastega rohkem rääkida".
Olukorda Eesti teaduse eetikaga saab parandada viisil, et tuleb koostada rohkem erinevaid eetika ja moraali juhendeid.
Parderi sõnul saab olukorda Eesti teaduse eetikaga parandada viisil, et tuleb koostada rohkem erinevaid eetika ja moraali juhendeid. "Millega meil oleks vaja ehk rohkem tegeleda, on juhendid koostöö kokkulepeteks ja küsitavatest praktikatest teavitamiseks."
Paistab, et absoluutsed eetika ja moraali väärtused, nagu ärge varastage ja valetage, armastage ja austage esmalt iseennast, siis suudate armastada ning austada ka ligimest, ela ise ja lase teistel elada jne, pole Eesti teadusüldsuse jaoks enam arusaadavad.
Uus eetika nõuab uusi juhendmaterjale.