18. oktoobril avaldati maailma vaimueliidi poolt ühispöördumine, milles juhitakse tähelepanu üha suuremale sõnavabaduse piiramisele ja millist ohtu see inimkonnale tähendab.
Käesoleva aasta juunis kogunesid Ühendkuningriigi pealinna Londoni Westminsteri linnaosas poliitilistelt ja ideoloogilistelt tõekspidamistelt väga erimeelsed ajakirjanikud, teadlased, loomeinimesed, aktivistid ning tehnoloogid. Kokkutulemise põhjuseks oli mure maailma riikides üha enam võimust võtva sõnavabaduse piiramise ja totalitaristliku tsensuuritööstuse tekkimise pärast.
Arutelude tulemusena sündis ühsipöördumine maailma avalikkuse poole: Westminsteri deklaratsioon.
Deklaratsioonile on kirjutanud alla 141 tuntud inimest, kelle hulgast leiab: Jonathan Haidti, Steven Pinkeri, Richard Dawkinsi, John Cleese'i, Slavoj Žižeki, Robert Maloney'i, Oliver Stone'i, Jordan Petersoni, Yanis Varoufakise, Niall Fergusoni ja kümneid teisi erinevate valdkondade maailmakuulsaid nimesid.
Allakirjutanud rõhutavad, et kuigi nad on poliitikas ja ideoloogias väga erinevatel seisukohtadel, on nad ühel meelel tõigas, et tõde saab alguse vabast sõnast ja avatud arutelust. Samamoodi on sõnavabadus inimkonna õitsengu aluseks. Kui pole sõnavabadust, siis pole ka ühtegi teist vabadust. Riigid nii idast kui läänest, alates Hiina Rahvavabariigist kuni Euroopa Liidu liikmesriikide ja Ameerika Ühendriikideni, soovivad vaba sõna inimestelt ära võtta.
Westminsteri deklaratsioon
Meie, allakirjutanud, oleme ajakirjanikud, kunstnikud, kirjanikud, aktivistid, tehnoloogid ja teadlased ning me hoiatame kasvava rahvusvahelise tsensuuri eest, mis ähvardab tühistada sajandite vanused demokraatia reeglid.
Me kuulume poliitilise eelistuste poolest vasakule, paremale ja keskele, kuid me oleme ühel meelel oma pühendumuses kõikehaaravatele inimõigustele ning sõnavabadusele. Me oleme tõsiselt mures püüdluste pärast, millega soovitakse kaitstud vaba sõna sildistada määratlustega "misinformatsioon" ja "desinformatsioon" või mõne muu sarnase arusaamatu tähendusega oskussõnaga.
Selline osutatud oskussõnade kuritarvitamine on toonud kaasa tavaliste inimeste, ajakirjanike ja teisitimõtlejate tsenseerimise hulgas riikides üle maailma.
Säherdune sekkumine sõnavabadusse lämmatab õigustatud arutelu avalikkusele huvi pakkuvatel olulistel teemadel ja õõnestab esindusdemokraatia vundamenti.
Üle maailma tegelevad valitsused, riigiasutused, sotsiaalmeedia ettevõtted, ülikoolid ja vabaühendused üha jõulisema kodanike tsenseerimise ning neilt hääle röövimisega. Selliseid kõikehõlmavaid ja kooskõlastatud algatusi nimetatakse aeg-ajalt "tsensuuritööstuskompleksiks".
Osutatud tööstus tegutseb sageli otseselt läbi valitsuste poliitikate. India ja Türgi valitsused on võtnud endale voli eemaldada sotsiaalmeediast neile sobimatu poliitiline sisu. Saksamaa parlament ja Brasiilia ülemkohus kriminaliseerisid poliitiliste seiskuhtade avaldamise. Iirimaa vihakõneseadusega, Šotimaa vihakuritegude seadusega, Ühendkuningriigi ilmavõrgu turvalisuse seadusega ja Austraalia tahtliku väärteabe seadusega soovitakse rängalt piirata väljendusvabadust, millel on väga heidutavad tagajärjed.
Tsensuuritööstuskompleks toimib siiski märksa nutikamas laadis. Selle lahenduste hulgas on nähtavuse piiramine, sildistamine ja otsingute tulemuste manipuleerimine. Sotsiaalmeedia tsensorid on platvormist ilmajätmise ja märgistamisega juba vaigistanud seaduslikke arvamusi olulistel riiklikel ning geopoliitilistel teemadel. Nad teevad seda "tahtliku väärteabe ekspertide" ja korporatiivse ajakirjanduse "faktikontrollide" täielikul toetusel. Viimased on minetanud ajakirjanduse aluseks olevad avatud arutelu ja paremate teadmiste poole püüdlemise väärtused.
Twitteri paljastused avalikustasid, et tehnoloogiaettevõtted "modereerivad" sageli tsensorlikult sisu ja teevad seda koostöös valitsusasutuste ning kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Euroopa Liidu digiteenuste seadus on sellise suhte muutnud ametlikuks ja platvormid peavad oma andmestiku avama vabaühenduste ning teadlaskonna "heakskiidu saanud teaduritele ja teadlastele". Selline lähenemine tähendab inimeste vaba sõna õiguste üle otsuste langetamise õiguse andmist osutatud demokraatiavastaste ja avalikkuse ees mitte millegagi vastutavate üksuste kätte.
Mõned poliitikud ja vabaühendused on võtnud sihikule otspunkt-krüpteeritud sõnumirakendused, nagu seda on WhatsApp, Signal ja Telegram. Kui otspunkt-krüpteerimine lahti murtakse, siis pole inimestele jäetud ilmavõrgu maailmas enam ühtegi tõelist võimalust päriselt eraviisilisteks vestlusteks.
Kui riikidevaheline teabesõda ja üksteise kohta väärteabe levitamine on päriselt olulised teemad, siis julgeolekuasutusi, nagu seda on väljast tulevate ohtudega sõdima määratud Ameerika Ühendriikide küberturvalisuse ja taristu agentuur (CISA), rakendatakse oma enda kodanike vastu. Varjates ennast väidete taha, nagu seda kõike tehakse kahjude ärahoidmise ja tõe kaitsmise nimel, käitutakse sõnavabadusega, nagu see oleks midagi, mis vajab luba ning mis ei ole inimeste võõrandamatu õigus.
On arusaadav, et sõnad põhjustavad mõnikord solvumist, kuid me seisame vastu ideele, et haavatud tunded ja ebamugavustunne, isegi kui tegemist on tõsisema juhtumiga, õigustab tsenseerimist. Avatud arutelu on vaba ühiskonna tugisammas, see on valitsuste vastutuse tagamise osas võtmetähtsusega, see on oluline haavatavate ühiskonnaliikmete võimestamiseks ja see vähendab türannia riski.
Sõnavabaduse kaitsmine ei kehti ainult vaadete osas, millega nõustutakse. Sama innukalt tuleb kaitsta vaateid, mille vastu seistakse kõige jõulisemalt. Ainult avaliku arutelu vormis saab neid vaateid esitada ja neile õigesti reageerida.
Veelgi enam, ajaloo jooksul on ebapopulaarsetest ideedest ja arvamustest korduvalt saanud lõpuks üldtunnustatud tarkus. Sildistades teatud poliitilised ja teaduslikud seisukohad "misinformatsiooniks" ja "pahateabeks", riskivad ühiskonnad enda naelutamisega valeparadigmadesse, mis röövivad inimkonnalt vaevaga pälvitud teadmised ning hävitavad võimaluse hankida uusi teadmisi. Ühiskonda kaitseb väärteabe vastu kõige paremini sõnavabadus.
Rünnak sõnavabaduse vastu ei tähenda ainult moonutatud seaduseid ja reegleid: see on inimkonna kriis. Kõik ajaloolised võrdsuse ja õigluse kampaaniad on toetunud avatud arutelule, mille käigus on võimalik esitada eriarvamusi. Loendamatu arvu näidete puhul, mille hulgas on orjuse kaotamine ja kodanikuõiguste liikumine, on ühiskonna edenemine sõltunud väljendusvabadusest.
Keegi ei taha, et nende lapsed peaksid üles kasvama maailmas, milles tuleb karta oma mõtete avaldamist. Me soovime, et nad kasvaksid üles maailmas, milles nad võivad rääkida oma ideedest, milles nende ideid saab avalikult uurida ja nende üle aru pidada. See on maailm, mida kujutasid ette meie demokraatiate asutajad, kui nad kirjutasid sõnavabaduse seadustesse ja põhiseadustesse.
Ameerika Ühendriikide põhiseaduse esimene parandus on hea näide, kuidas sõnavabaduse õigust, ajakirjandusvabadust ja südametunnistuse vabadust on võimalik seadustega kaitsta. Keegi ei pea nõustuma Ameerika Ühendriikidega igas küsimuses, kuid tõsi on siiski see, et sõnavabadus on elulise tähtsusega "esimene vabadus", millest saavad alguse kõik muud vabadused. Ainult läbi sõnavabaduse on võimalik mõista hukka õiguste rikkumised ja võidelda uute vabaduste eest.
Sõnavabaduse õigus on selgelt ja jõuliselt kirjas samuti rahvusvahelises õiguses. 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioon koostati vastusena Teise Maailmasõja ajal korda saadetud hävitustööle. Inimõiguste ülddeklaratsiooni 19. artikkel sätestab:
"Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ja vabadust otsida teavet ja ideid, saada ning levitada neid igasuguste abinõudega ja riigipiirist sõltumata."
Kui valitsustel võib olla põhjust piirata sotsiaalmeediat teatud regulatsioonidega, nagu seda on näiteks vanusepiirang, siis sellised reeglid ei tohiks mitte kunagi rikkuda inimese õigust vabale eneseväljendusele.
Nagu on selgelt kirjas 19. artiklis, on sõnavabaduse õiguse tagajärg õigus teabele. Demokraatlikus ühiskonnas pole mitte kellelgi monopoli sätestada, mis on tõde. Veelgi enam, tõeni tuleb jõuda läbi dialoogi ja arutelu. Tõeni pole võimalik jõuda, kui ei lubata eksida.
Tsensuur "demokraatia säilitamise" nimel pöörab pahupidi alt-üles esindusdemokraatia ja teeb sellest ülalt-alla ideoloogilise kontrolli süsteemi. Selline tsensuur ei täida lõpuks enda eesmärke: see külvab usaldamatust, võimendab äärmustumist ja võtab demokraatlikult protsessilt seadusliku jõu.
Inimkonna ajaloos on rünnakutele sõnavabaduse vastu järgnenud alati ka rünnakud teistele vabadustele. Režiimid, mis keelasid sõnavabaduse, alati ja vältimatult nõrgestasid ning hävitasid teisi demokraatlikke tuumikkoetisi. Samal viisil nomenklatuur, mis nõuab tsensuuri, õõnestab demokraatiat. Tänaseks on muutunud siiski võimekus, kui laiaulatuslikult ja milliste tehnoloogiliste tööriistadega on võimalik tsensuuri kehtestada.
Sõnavabadust on vaja riigipoolsete võimu kuritarvituste vältimiseks. Selliste kuritarvituste, mis on ajaloos alati tähendanud tohutult suuremat ohtu kui üksikisikute elik isegi koosmeeles tegutsevate gruppide välja öeldud sõnad. Inimeste heaolu ja õitsengu tagamiseks kutsume me üles kolmele järgnevale tegevusele:
- Me kutsume üles valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone täitma oma kohustusi inimeste ees ning pidama kinni inimõiguste ülddeklaratsiooni 19. artiklist.
- Me kutsume tehnoloogiaettevõtteid üles tagama sõnavabadus digitaalsel agoraal vastavalt inimõiguste ülddeklaratsiooni 19. artiklile ja hoiduma poliitiliselt ajendatud, eriarvamuste ja poliitiliste arvamuste tsenseerimisest.
- Viimaks kutsume me avalikkust üles ühinema meiega ja seisma inimeste demokraatlike õiguste eest. Seadusandlikest muudatustest ei piisa. Sõnavabaduse õhustik tuleb nullist uuesti üles ehitada, milleks on vaja ära põlata sallimatuse kliima, mis julgustab enesetsensuuri ja mis tähendab paljude jaoks ebavajalikku isiklikke vastuolusid. Hirmu ja dogmaatilisuse asemel peame me embama julget uute teadmiste otsimist ning arutelu.
Me seisame kõigi õiguse eest esitada küsimusi. Tulised sõnavahetused, isegi sellised, mis võivad põhjustada ahistust, on palju paremad kui arutelude puudumine.
Tsensuur röövib inimestelt elurikkuse. Sõnavabadus on vundament tähendusrikkale elule ja õitsvale inimkonnale – seda kunsti, poeesia, juttude, filosoofia, laulude ja paljudel muudel viisidel.
Käesolev deklaratsioon on 2023. aasta juunis Ühendkuningriigi pealinna Londoni Westminsteri linnaosas toimunud maailma sõnavabaduse eestvõitlejate kohtumise tulemus. Westminsteri deklaratsiooni allkirjastajatena me tõdeme, et meil on põhimõttelised poliitilised ja ideoloogilised erimeelsused. Kuid ainult koostöös on võimalik saada jagu järjest rohkem võimust võtvatest tsensuuri jõududest, mille tulemusel me säilitame omale võimaluse avalikult vaielda ja esitada üksteisele väljakutseid. Me kirjutame Westminsteri deklaratsioonile alla erinevuste ja arutelu vaimus.
(Allakirjutanute nimed leiab Westminsteri deklaratsiooni ingliskeelsest versioonist.)
Tõlkis Karol Kallas