Õnnelik inimene on maailmale õnnistuseks. Kui õnnetu inimese lõhestunud ja sundide tekitatud pingetest tulvil isiksus loob rõhuva õhkkonna, mürgitab ümbruse ja nakatab teisigi, siis õnneliku inimese isiksus loob enda ümber sellise jõuvälja, milles elu puhkeb õitsele, kirjutab ungari kultuuriruumi üks tuntumaid teolooge Zelma Kovácsházi.

„Unistavale noorsoole" pakub nüüdisaeg peamiselt kahte elulaadi, ent tegelikult pole neist kumbki inimesele päriselt ligitõmbav ega usutav.

Ühte kahest elulaadist kujutab mitu kuulsat 19. sajandi romaani, kus kirjutatakse muinasjutulistest karjääridest ja peadpööritavatest tipputõusmistest. Auahned noormehed – Balzaci „Kaotatud illusioonide" Lucien ning Stendhali „Punase ja musta" Sorel, kui nimetada vaid tuntumaid – ei suuda leppida elu kitsikuse ja hallusega, mille keskele nad on sündinud, vaid tahavad iga hinna eest sealt välja murda. Koormat ja kütkeid endalt maha raputades ning igast piirist ja tõkkest üle astudes, pilkugi tagasi heitmata, kellestki ega millestki hoolimata, kõnnivad nad oma teed, õnnele, imele, ingli või kuradi toetusele lootes, olles samas valmis ka suurejooneliseks läbipõrumiseks.

Teine elulaad toonitab puritaanlikuma elu õigsust. Ta soovitab olla töökas, virk, kuulekas, kohanduv, säästlik ja ennastsalgav ning lubab olgugi aeglast ja vaevanõudvat, kuid siiski kindlat ja riskivaba edasijõudmist.

Miks pole kumbki tee tõeliselt ligitõmbav ja miks ei suuda tänapäeva inimene uskuda neist kumbagi?

Sellepärast, et meie meelest on maailm juba niivõrd „valmis tehtud", ta struktuurid nii ahtad ja seaduspärasustega määratud, et ei jäta „uue aja uute lauludega" sissetungijale jalatäitki ruumi. Samas kogeme sedagi, et visalt ja vähehaaval edasirühkimine tähendab enamasti vaid näilikku edasijõudmist, tegelikult aga sarnaneb pigem kohaltammumisele ega paku olevikus rahuldust; ta pakutav turvaline ja riskivaba tulevikupilt on aga nii kibe ja igav, et seda me parem ei tahagi.

Oma elu mõtestatult elav inimene esitab enne kui asub täitma oma kohust, kuuletuma, kohanema, midagi isetult ja ohvrimeelselt, kas või lausa ennastohverdavalt tegema ning tema suhtes esitatud ootusi täitma, sellise küsimuse: kas need ootused on üldse õiged; kes neid esitavad, ja üleüldse, milleks need vajalikud on?

„Asjassepühendatute" ja „elutarkade" vastus on kõige sagedamini selline: meie pakume sulle maailma, kuid see, kes selliseid küsimusi esitab, on eluvõimetu ega sobi meie sekka. Tegelikult hüüatab just siia, selle punktini jõudev tänapäeva inimene seepeale piibellikult: „Mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks?" (Markuse 8, 36-37).

Vastuseta jäänud, edaspidi juba mahasurutud küsimustest pungil olevale inimesele pole ta ettevõtmised, ohvritoomine, üleüldse elu seetõttu enam hingest tulev, ta hing on aga kahjustatud. Sest ta lepib kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt selle ruttava eluga, mis koondab ta pilgu alati järgmiste minutite, tundide, päevade või aastate töödele-tegemistele ja ülesannetele. Selliselt tormav inimene elab väljaspool iseennast ja olevikku.

Sihilepürgiv, rutakat elu elav inimene rahustab end tavaliselt mõttega, et tormamine kestab vaid ajutiselt, teatud hetkeni, ja et kui ta kord asjaga ühele poole saab, siis algab „päriselu".

„Rangelt sihikindel" elu ei luba minutikski peatuda. Isegi selleks mitte, et saaksime küsida: „Milleks see kõik? Mis mõte sel on?". Huvitaval kombel esitab Heinrich Bölli romaanis „Piljard kell pool kümme" selliseid küsimusi vaid peast segiminev naisterahvas, „normaalsed" tormavad aga edasi. Kus jääbki sellises, hoogsalt sihilepürgivas elus veel kohta luulele või mängule, või siis mõtisklemisele ja palvetamisele?

Sihilepürgiv, rutakat elu elav inimene rahustab end tavaliselt mõttega, et tormamine kestab vaid ajutiselt, teatud hetkeni, ja et kui ta kord asjaga ühele poole saab, siis algab „päriselu". Tegelikult aga on need „ajutiselt, teatud hetkeni kestvad" ajajärgud me elu kordumatud ja tagasisaadamatud tükid, samal ajal kui Sándor Kányádi sõnu kasutades – kõik:

Tasapisi möödub

elu möödub ettevalmistusi tehes
tasapisi möödub esmalt pool
ja siis teinegi pool temast vaid
üha valmistume millekski tähtsaks
mis saabudes polegi enam tähtis
viimaks suu kiiruga küpsetatud
prae tükikesi küllastumiseni täis
laiutame end õigustades nüüd vaid
selleks sobivaid käsi paraku tulnuks
vahepeal ka elada paraku läks see nii

Selline elu on äraraisatud elu. Mida tähendab „oma hinge mitte kaotada", vaid hoopis see võita? Lihtsalt iseeneseks olemist. Aluseks, subjektiks olemist. Seda, et meil on nüüd eneseteadvus (ladinapäraselt: identiteet). Seda, et lepime endaga, saame iseendaks – oleme mõeldes, rääkides ja tegutsedes iseendaga kooskõlas.

See on ülim, milleni inimene võib jõuda. Kõigest muust võime lahti öelda, ainult sellest mitte! Seda ei tohi mingi hinna eest ohvriks tuua, ei meelitamise ega sunni mõjul.

Teismeliseea ja nooruse piiril tekib ja areneb välja eneseteadvus. Inimest täidab siis kindel usk, et teisedki näevad teda samasugusena kui ta ise. See tähendab, et tekib samasus ta välise (teistega suhtleva) ja sisemise (ennast tunnetava) mina vahel. Ja et läbisaava lapseea ning algava täiskasvanuea vahel on järjepidevus.

Võib aga juhtuda ja tihtipeale juhtubki, et isik ei jõua eneseteadvuse tekkeni ja täiskasvanukssaamine jääb sündimata. Sel juhul inimene „laguneb laiali", sest tunneb ennast olevat teistsuguse kui see, milliseks teda peetakse. Ja kõigub siis enesevarjamise ja eneseavamise soovi vahel. Vahetab alailma maske, otsides kõik see aeg oma tõelist nägu.

Sellise identiteedikriisi põhjused võivad olla isiklikku, perekondlikku, bioloogilist laadi. Ennekõike on selleks vanemliku autoriteedi surve, millega tahetakse last meelega hoida sõltuvuses ja alaealisuses. Ent kaasa võivad mängida ka ühiskondlikud põhjused. Ajaloos on ajajärke, mil kõik varem kindlana paistnu kõikuma lööb. Inimest valdab säärastel aegadel hirm, rusutus, jubedustunne ja ta satub eksistentsiaalsesse vaakumisse.

Kas inimene saab sel juhul olla terviklik ja väärtuslik? Või hoopis tunneb ennast pelga rollikimbuna, milles ta tõelise mina ülesandeks jääb parimal juhul rollide koordineerimine ja nende katastroofilise kokkupõrke ärahoidmine? Kas saab siis veel üldse rääkida tõelise isiksuse vabast väljakujunemisest, või on tegu vaid sunniviisilise kohanemisega? Kas saab siis veel üldse esitada küsimust tegutsemise ja elu mõttekusest, või tuleb üksnes funktsioone täita ja ootustele vastata?

Inimese isiksus on hinnaline ja väärtuslik

Seda teadmist ei nõrgesta, vaid pigem tugevdab veendumus, mille kohaselt on inimese olemus pärit kelleltki kõikvõimsalt – Jumalalt – ja et seetõttu on inimene veel eriti hinnaline ja väärtuslik. Selline isik suudab olla üheaegselt kooskõlas iseendaga ning oma elu aluse ja allikaga. Ja sellest kasvab välja ta uus, hea läbisaamine ka oma kaasinimestega. Kooskõla iseenda, Jumala ja teiste inimestega. See vast ongi õnn.

Kooskõla iseenda, Jumala ja teiste inimestega. See vast ongi õnn.

Õnnelik inimene on maailmale õnnistuseks. Kui õnnetu inimese lõhestunud ja sundide tekitatud pingetest tulvil isiksus loob rõhuva õhkkonna, mürgitab ümbruse ja nakatab teisigi, siis õnneliku inimese isiksus loob enda ümber sellise jõuvälja, milles elu puhkeb õitsele.

Oma tõelise minani jõudnud inimest iseloomustab esmajärjekorras see, et temas ärkab armastamisvõime ning ta leiab sellest nii palju rõõmu, et see pulbitseb temast välja ja loob omakorda uut rõõmu ja õnne. Õnnelik inimene „nakatab" selle sõna parimas tähenduses oma ümbrust ja „kleebib" kogetud vabadust ja harmooniat teistegi külge.

Ta ei klammerdu millegi külge, ei suru midagi kramplikult pihku. Ta peab elu kingituseks ja suudab seetõttu õnnelikuna teistelegi edasi kinkida. Sel moel võib muutuda iseendale elatud elu teistelegi elatud, harmooniliseks eluks.

Ungari keelest tõlkinud Tõnu Kalvet  

Autor on ungari kultuuriruumi üks tuntumaid naisvaimulikke ja -teolooge, Ungari ajaloos esimene naisterahvas, kes valiti usuteaduste audoktoriks.