Kristlasest ühiskonnategelane Justin Brierley kirjeldab Spectatoris Ühendkuningriigis üksikumalt ja ingliskeelses maailmas laiemalt toimuvat vaimu- ning kultuuriinimeste kristlikku ärkamist.
Hiljuti kutsus Tom Holland mind endaga kaasa Londoni ühte vanimasse, Püha Bartolomeus Suure kirikus toimunud õhtupalvusele.
Holland on äärmiselt menuka taskuhäälingu saatesarja The Rest is History (kõnekeelne väljend "mis tuli pärast seda, on juba ajalugu") eestvedaja ja viimased aastad on ta korrapäraselt käinud kirikus. Ta hakkas jumalateenistustel käima ajal, kui ta tegi taustauuringuid raamatu "Dominion" (Ülemvõim) kirjutamiseks. "Dominion" on menuk, milles kirjeldatakse, kuidas esimese sajandi kristlik revolutsioon andis 21. sajandi lääne moraalsetele tõekspidamistele nende tagasipööramatu vormi. Raamatus kirjutatakse samuti, kuidas Holland, kes on liberaalne läänemaailma inimene ning kaotas teismeliseeas viimasedki usu riismed, jõudis taas äratundmisele, et ta on jätkuvalt kristlane selles tähenduses, mis puudutab inimõiguseid, võrdsust ja vabadust.
Holland ei ole agnostikuna ainus, kes püüab taas leida sideme kirikuga. Vastandina tavalistele anglikaani kiriku vananevale kogudustele, paistab St Barts'i (St Bartholomew the Great kiriku rahvakeelne nimi) kogudus koosnevat peamiselt noortest heal järjel spetsialistidest, nii naistest kui meestest.
Kristlus ei ole ainult päästepaat hädas haritlastele. Kui kristlus pole sõna otseses mõttes tõsi, siis pole sellel väärtust.
Vaatamata tõigale, et "kirikukellad ja viirukilõhn" (smells & bells) pole minu pärusmaa, leidsin ma siiski, et koorilaulu, küünlavalguses kumavate kirikuvõlvide ja viirukilõhnaga täidetud jumalateenistus on meeliülendav kogemus. Paljud kirikupinkidel istuvad inimesed otsivad ilmselt samamoodi jutluse ja palvete kõrval müstilisi kogemusi.
Ma usun lisaks, et Hollandi teekond peegeldab laiemat läänemaailma sekulaarsuse tõusulaine taandumist. Tegemist on nähtusega, mida ma kirjeldan oma raamatus The Surprising Rebirth of Belief in God (Üllatav Jumalasse uskumise taassünd).
Varaste 2000ndate jumalasalgajad – keda juhtisid Richard Dawkins, Sam Harris, Christopher Hitchens ja Daniel Dennett – kuulutasid teadusele ning mõistusele rajatud utoopia saabumist ja seda põhjusel, et inimesed on religiooni maha jätnud. Kuid kõik nende menukid on tagantjärele vaadates täis tühje lubadusi. Kõik, mida kristluse järgne ühiskond suudab pakkuda, on hingeline segadus, noorte vaimsed probleemid ja kultuurisõjad. Sellise tausta peale pole noorte teistide tärkav liikumine sugugi üllatav.
Tuntud arvamuste suunajad, nagu seda on Joe Rogan ja Douglas Murray, räägivad üha rohkem kristliku usu väärtusest ja eitamise ohtudest. Endine jumalaeitaja Ayaan Hirsi Ali, veendudes, et ilmalik humanism läänemaailma ei päästa, ülistab judaismi-kristluse pärandit. Naisõiguslane Louise Perry sõnul peab tagasi pöörduma traditsioonilise kristliku moraali juurde ja ta on kirjutanud sellest raamatu The Case Against The Sexual Revolution (Kohtuasi/süüdistus seksirevolutsiooni vastu). Evolutsioonibioloog Brett Weinstein kirjeldab kristlust "kõnekujundlikult (metafoorselt) tõesena". Ilmalikud psühholoogid Jonathan Haidt ja John Vervaeke on pikalt ning laialt kirjutanud, kui tähtis on usk "tähenduse kriisis" vaevlevas läänemaailmas.
Järgmine oluline hääl, kes räägib kristluse tähtsusest, on psühholoog Jordan Peterson. 2023. aasta novembris käisin ma tema loengul, mis toimus O2 suurhallis. Ta rääkis tuhandetele kuulajatele, kellest enamus olid noored mehed, tagasipöördumisest Piibli kui inimeseks olemist kirjeldava sügava tarkuse juurde.
Samas sai seal siiski selgeks, et kuigi Peterson peab kristlust kasulikuks, on tal endal probleeme selle tõeks tunnistamisega. Ta rakendab Piibli peal oma jungilikku silma ja tuvastab "sümbolismi ning tähenduse sügavaid mustreid". Ometigi, nagu kehtib ka Weinsteini, Haidti ja Vervaeke'i puhul, tähendab kõigi nelja usu kiitmine siiski ainult tunnistamist, et tegemist on "kasuliku väljamõeldisega", mis aitab elust aru saada.
Kuid kristlus ei ole ainult päästepaat hädas haritlastele. Kui kristlus pole sõna otseses mõttes tõsi, siis pole sellel väärtust. Väga tähtis on Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmine. See oli tähtis apostel Pauluse jaoks. "… kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes." (1Kr 1:17) Samamoodi peaks see olema oluline meie kõigi jaoks.
C. S. Lewis kirjutas: "Kui te loete ajalugu, siis te saate aru, et kristlased, kes tegid kõige rohkem ära praeguse maailma jaoks, olid ainult inimesed, kes mõtlesid kõige enam tulevasele maailmale." Kristluse mõju läänemaailmale on olemuslikult seotud selle institutsioonid ja väärtused üles ehitanud ning kehtestanud inimeste elava usuga. Kui inimesed ei oleks uskunud Kristuse lunastusse ja kui neil ei oleks surmaga silmitsis seistes olnud lootust, siis poleks neil olnud ka julgust Jeesuse nimel maailma muuta.
Kui kristlus on konservatiivsuse poole kalduvate intellektuaalide jaoks ainult rollimäng ja nad päriselt ei usu, siis osutatud "uus-teistlik" liikumine paratamatult hääbub. Kristluse kasutamine ainult ärklemise ja äärmusislami vastase tööriistana muudab selle küll kasulikuks poliitiliseks tööriistaks, kuid samas imeb kristlusest välja elujõu. Parema ilmavaatega inimeste kristlik rahvuslus muutub sama loiuks ja mõttetuks, kui seda on pahempoolsete progressiusklike kristlus, mis korrutab ainult viimaseid poliitiliselt korrektseid jutupunkte.
Kuid Jumala teed on imelised ja jäävad inimeste eest varjatuks. Olles usklik kristlane ma näen märke, kuidas usk Kristusesse võtab võimust ilmalike haritlaste südametes. Paljud neist saavad aru, et ilmalik humanism on läbi kukkunud ja vastupidi kõigile nende senistele arvamistele on nad pöördumas kristluse juurde.
Mõnest on saanud päriselt kristlane. Kirjanik Paul Kingsnorth üllatas 2021. aastal lugejaid, kui teatas, et pöördus usku. Ennast nimetab kristlaseks Russell Brand ja kinnitab, et ootab ristimist. Ayaan Hirsi Ali kinnitab, et ta elas üle "vaimse pankroti", mille peale pöördus kristlaseks. Üks tehnoloogiasektori "valgustatud" ettevõtja Jordan Hall teatas hiljuti, et on kristlane. Nii Ayaan Hirsi Ali kui Hall kinnitavad mõlemad, et nende usuliste veendumuste kujunemisele aitas kaasa Tom Hollandi tees, mis selgitab, kuidas kristluse vundamendile on rajatud kogu läänemaailma eetika.
Siis on Holland ise. Mõni nädal peale kirikus käimist esinesime me koos ühel kõnekoosolekul, kus ta esitas seni kõige isiklikuma ülevaate, millises suunas tema vaimne trajektoor kulgeb. Ta rääkis, kuidas Põhja-Iraagis dokumentaalfilmi tehes vaatas ta õudusega ühes linnas Islamiriigi korda saadetud tapatalguid, kus inimesed olid sõna otseses mõttes löödud risti. Nägemine, kuidas ristilöömist kasutati selle algsel eesmärgil, avas temas "eksistentsiaalse kuristiku". Sellele järgnes talle väga suure jälje jätnud kogemus ühes Islamiriigi poolt rüvetatud kirikus. Hollandi sõnul koges ta varemete keskel "õhukest vahet" maa ja taeva vahel, kui ta leidis purunenud pildi Maarja kuulutamisest – kuidas ingel Gabriel külastab Neitsi Maarjat.
Esimese hooga soovis ta pildi tagasi maha panna ja ta tundis ennast halvasti. Kuid Hollandi sõnul tajus ta seejärel "magusa uima tunnet". "Kõik keeras kummaliseks ja võõraks. Ühel hetkel kui sa saad aru, et inglid on päriselt olemas, siis maailm muutub hetkega hulga rikkamaks ning huvitavamaks."
Tema algsele usukogemusele lisas kaalu vähidiagnoos. 2021. aasta detsembris diagnoositi tal vähk, mille lahenduseks oli seedekulgla osaline kirurgiline eemaldamine. See juhtus ajal kui haiglad olid üle koormatud Covidi haigetega ja täpsemat vähi analüüsi ei olnud võimalik teha. Olles vähiuudise peale tõsises mures, käis ta St Bartholomew the Great kiriku kesköömissal, kus ta ahastuses palvetas.
Ühel hetkel kui sa saad aru, et inglid on päriselt olemas, siis maailm muutub hetkega hulga rikkamaks ning huvitavamaks.
Paari nädala jooksul selgus, et tema palvetele on vastatud. Mitme ebatavalise sündmuse kokkulangemise tulemusel selgus, et vähki tal siiski ei ole. Kirurgilist sekkumist ei olnud vaja.
Holland tunnistab, et nii Iraagi kui vähi olukorrad põhimõttelist kahtlejat ümber ei veenaks, kuid temale need mõjusid. Ta tunnistab samuti, et palvetele vastamine ei mahu ka kõigi kristlaste arusaamisesse oma usu kohta.
St Barti Püha Jumalaema kabel on ainus koht Londonis, kus väidetavalt on leidnud aset Maarja ilmumine. Hollandi sõnul pöördus ta oma meeleheitlikus palves Neitsi Maarja poole. Holland tunnistab, et ta on ise samamoodi üllatunud, et sellised olukorrad veensid teda kristluse tões.
Kuhu tänane kristliku ärkamise liikumine välja jõuab, tuleb ära oodata. Üldine pilt näitab paraku siiski, et usklike inimeste hulk väheneb. Mõnes denominatsioonis on kirikuskäijate hulk olnud aastakümneid vabalanguses. Samas üks hiljutine uuring pani mu mõtlema. 2011. ja 2019. aasta vahel suurenes Soomes üle kahe korra 18- kuni 29-aastaste meeste hulk, kes käivad kirikus. See puudutab samuti selle grupi palvetamist ja usku Jumalasse. Selline statistika võib olla kummaline anomaalia (midagi sellist teistes Põhjamaades pole juhtunud), kuid samuti võib see olla ka kanaarilind söekaevanduses.
Kristlasena ma usun, et asjad, mis on surnud, võivad taas elule tõusta. Selline on kristluse lugu. G. K. Chesterton kirjutas: "Kristlus on surnud mitmel korral ja on taas üles tõusnud, sest selle taga on usk Jumalasse, kes teab teed, mis viib hauast välja."
Tõlkis Karol Kallas