Ka impeerium ei eksinud kunagi, vaid surus oma ideoloogilisi konstruktsioone peale nii nõu kui ka jõu abil, nii avalikus kui ka mõtteruumis. Küllap on suurem osa eestlasi ühel meelel, et impeeriumi meelsust me oma riiki tagasi ei soovi. Just selle meelsuse püsimine avalikus ruumis ja isegi avalikus diskussioonis oli põhjus, miks me oma protestiaktsiooni ette võtsime, selgitavad Andres Aule ja Jaak Valge.
Harju Maakohtu otsus, millega meid õigeks mõisteti, jõustus sümboolsel kuupäeval. Ka Stalin, üks jõhkramaid sõnavabaduse vaenajaid ajaloos ja ühtlasi kirjanik Smuuli iidol, lõpetas oma elupäevad 5. märtsil.
Politsei- ja piirivalveamet (PPA) algatas meie vastu väärteomenetluse juba ööpäev enne seda, kui kirjanike liidu esimees Aleksejev saatis mullu 23. juuli õhtul PPA-le süüteoteate Eesti NSV lipu kinnitamise kohta kirjanike majale Harju tänaval Tallinnas 22. juuli varahommikul. Vähegi kultuuri ja meediateadlikule inimesele pidi selge olema, et lipp paigaldati protestiks, ning selleks ajaks oli Jaak Valge seda ka avalikult öelnud. Aleksejev märkis oma teates sellegipoolest, et tegu oli „impeeriumimeelse" sümboolika kasutamisega, „mida Kirjanike Liit peab lubamatuks ja kohatuks". Ka PPA esindaja väitis kohtus – seaduse seisukohast ekslikult –, et Eesti NSV lipp on keelatud sümbol. Formaalselt, väärteomenetluses ei pannud PPA meile lõpuks siiski süüks keelatud või lubamatu sümboolika kasutamist, vaid seda, et lipp oli häiriv.
Kohtuotsuse jõustumine andis kinnitust senisele teadmisele, et ENSV lipp kui niisugune ei ole Eestis keelu all, välja arvatud siis, kui sellega toetatakse inimvihkajalikku ideoloogiat. Ühest küljest võiks see olukord olla kiiduväärt eeskuju väljendusvabaduse au sees hoidmisel demokraatlikus rahvusriigis. Teisest küljest aga pidime seekord oma nahal kogema, et see väljendusvabadus, mis näib kaitsvalt endasse mähkivat avalikku ruumi jäänud Nõukogude sümboleid, nende seas Smuuli bareljeefi kirjanike maja seinal, ei pruugi laieneda nende vastu protestimiseks ajutiselt üles pandud Nõukogude Eesti lipule – vähemalt mitte Eesti politseijõudude ega isegi kirjanike liidu hinnangul.
Või on asi sümboolika kasutamise kohas ja nendes, kes seda kasutasid? Estonia teatri taguse Pätsi pea juurde on viimase aasta jooksul korduvalt pandud Eesti NSV lipp, ent teadaolevalt ei ole PPA nende juhtumite suhtes ise ega kellegi taotlusel väärteomenetlust alustanud. Sellest näib järelduvat, et politsei hinnangul on punane lipp stalinistlikule propagandistile pühendatud bareljeefi kõrval märkimisväärselt häirivam kui Eesti Vabariigi esimese presidendi mälestusmärgi juures.
Olles saanud süüdistuse häirivuses, esitasime möödunud sügisel väärteoteate Smuuli bareljeefi kohta, mis on meie jaoks häiriv niisamuti, nagu meid ja paljusid teisi häirib ENSV lipp. PPA ei pidanud meid piisavalt häirituks, et menetlust alustada, ja teatas vastuseks, et „bareljeef on olnud hoonel juba üle 50 aasta ja eelnevalt ei ole politsei poole pöördutud seoses selle häirivusega […] Tegemist on pigem kultuurilise objekti linnaruumist eemaldamise küsimusega".
Kultuurilise objekti linnaruumist eemaldamise asemel otsustasid kirjanike maja omanikud lisada 8. veebruaril oma seinale, esimesest objektist madalamale uue kultuurilise objekti. Metallist infotahvlil on suuremalt tekst „Süüst ja kaassüüst", väiksemalt on lisatud sõnad „Juhan Smuuli loo tume pool" ning ruutkood neile, kes oskavad seda kasutada. ERRi uudises andis kirjanike liit bipolaarse ajalookäsituse vaimus teada, et tahvli eesmärk on „näidata ajaloo mõlemat poolust, nii heledat kui tumedat". Tahvli suurema ja domineeriva, heleda osa kõrval peab Smuuli loo tumedamat poolt ilmselt näitama tume kolmandik.
Esteetika eraomandis oleva hoone seinal on maitseasi, nagu ka lisatud krüptilise tahvlikese kujundust ilmestav murtud joon, mis on viimase aastakümne eklektilises disaini- ja arhitektuurikaanonis vaat et poolkohustusliku elemendina parasiteerides sümboolse tähenduslikkuse suuresti kaotanud. Maitseasjade üle ei ole põhjust vaielda. Küll aga on põhjust arutada avalikus ruumis silmanähtavalt paistvate või peidetud sõnumite üle, sest need mõjutavad meie mõtlemist ning sedakaudu meie maailma- ja ajalookäsitust.
Möödujal, kellel pole nutitelefoni või aega, võib QR-koodi taha peidetud Smuuli loo tumedam pool kergesti märkamata jääda – erinevalt bareljeefi pronksi raiutud peitmata sõnumist selle kohta, et kujutatu oli „Eesti NSV rahvakirjanik ja Eesti NSV kirjanike liidu esimees aastatel 1953–1971", ühesõnaga, nagu mulje võib jääda, kõigiti austust vääriv ühiskonnategelane.
Aga needki, kes tahvli piltmõistatuse telefoni abil lahendavad, ei saa Smuuli tumedamast poolest palju rohkem teada. Telefoniekraanil avanevas lühikeses tekstis, mis küllap oleks tahtmise korral ka kodeerimata kujul seinale ära mahtunud, on seda tumedat poolt mainitud vaid põgusalt, kahes osalauses. Samuti on mainitud, et kirjanike liit otsustas Smuuli bareljeefi püsima jätta kui hoiatava näite.
Ei ole kahtlust, et selle bareljeefi avalikku ruumi jätmise näol on tõepoolest tegu hoiatava – loodetavasti siiski mitte püsiva – näitega sellest, kuidas impeeriumi meelsuse jäljed ei taha avalikust ruumist kaduda. Tahvlike ruutkoodiga selle näite all aga ei tundu kuigi hoiatav, vaid pigem nii oma kujunduses kui ka sõnumis Smuuli õigustav.
Smuuli-arutelus on domineerinud vastuolud: Smuul kui mõnelegi meelepärane rahvakirjanik ja muidu muhe mees versus Smuul kui kommunistliku partei tippjuhtkonna liige ja küüditamise operatiivgrupis osalenu, sellesama Harju tänava purukspommitamist õigustanud fanaatiline stalinist. Vabandavaid asjaolusid on leitud ootamatult palju ja kohati on tundunud arusaamatugi, kas soovitakse kaitsta Smuuli isikut või okupatsioonivõimuga sümbioosi astunud eesti inimese arhetüüpi.
Kui vaadata arhetüüpsete sümbolite kaitse kontekstis tagasi aastasse 2007, kas ei oleks saanud ka pronkssõduri probleemi hoopis lihtsamalt lahendada ja temaga hingeliselt seotud kaasmaalasi lepitada Tõnismäele „hoiatava näitena" püsima jäetud kuju jalamile lisatud kunstipärane tahvel, mis oleks mõne lausega avanud Aljoša tumedama poole?
Võib ka küsida, kas on kuidagi märgiline, et vabas Eestis tegutsev loomeliit peab väljendusvabaduse kasutamist „lubamatuks", kui sellega protestitakse selle liidu jaoks ebamugavalt tema pealiskaudse suhtumise või isegi küüditamises osalemist õigustavate hoiakute vastu.
Selles kontekstis tasub mõelda, mida loomeliidu esimehe etteheites kasutatud sõnad „impeeriumimeelne sümboolika" päriselt tähendavad. Kas ka seda, kui avalikku ruumi jäetakse püsima auavaldus impeeriumi tituleeritud esindajale ja impeeriumi inimvaenuliku poliitika teostajale? Või tõesti eelmist välistavalt vaid seda, kui niisuguse auavalduse vastu impeeriumi enda sümbolit kasutades protestitakse?
Lõppenud menetluste taustal näib, et nii kirjanike liidu kui ka politsei hoiakutes on olnud vähemalt üks ühine tunnus. Seda võiks iseloomustada kui soovimatust anda jõupositsioonilt järele või ka veendumust enda eksimatuses mingi üldisema, olulisema hüve kaitsjana.
Kui rääkida impeeriumimeelsusest, on meil olemas hiljutine impeeriumikogemus. Ka impeerium ei eksinud kunagi. Ei andnud järele. Dotseeris ja surus oma ideoloogilisi konstruktsioone peale nii nõu kui ka jõu abil, nii avalikus kui ka mõtteruumis.
Küllap on suurem osa eestlasi ühel meelel, et impeeriumi meelsust me oma riiki tagasi ei soovi. Just selle meelsuse püsimine avalikus ruumis ja isegi avalikus diskussioonis oli põhjus, miks me oma protestiaktsiooni ette võtsime.
Protestiks pandud lipp täitis – osalt just tänu politsei ja kirjanike liidu tegevusele – oma eesmärgi, kuigi oli seinal väga lühikest aega; auavaldus Smuulile on püsinud avalikus ruumis pool sajandit ja ripub edasi.
Meie aktsiooni tagamaid ja põhjusi eiranud mitmete sõnavõtjate tühi paatos selles aktsioonis kasutatud sümboli lubamatuse kohta on bareljeefist mööda nõrgunud. Selle juurde infotahvli lisamisega seoses märkis kirjanike liidu esimees Aleksejev veebruaris: „Ajalugu muuta pole võimalik ja teda endale parasjagu sobivaks looks vormida poleks õige."
Nii tõepoolest on. Ajaloo vaates jääb rahvakirjanik Smuul küüditamise operatiivgrupis osalenud tippkommunistiks ning seda ei õnnestu pisendada ega sobivaks vormida ühegi infotahvliga, olgu selle tume osa visuaalselt kui tahes väike.
Antud tekst avaldati algselt Postimehes, nüüd aga autorite loal ja muutmata kujul ka Objektiivis.