Käesoleva aasta veebruaris üllitasid katoliiklastest arstid, meditsiiniteadlased ja valdkonnaga seotud asjatundjad avalduse, milles seavad kahtluse alla 1968. aastast kehtinud ning hiljuti laiendatud ajusurma määratluse.
Kui inimesed annavad nõusoleku oma elundite taaskasutamiseks, nad eeldavad, et see juhtub peale nende elust lahkumist. 1968. aastast kehtinud ajusurma määratlus, mille mõõdupuid 2023. aasta oktoobris õgvendati, ei taga, et inimene on elundite eemaldamise ajaks päriselt surnud. 151 katoliiklasest arsti ja meditsiiniteadlast, teoloogi, filosoofi, eetikut, juristi, valdkonna teoreetikut ja elujaatajat (pro-life advocates) väljendavad käesoleva aasta 27. veebruaril avaldatud pöördumises kahtlust, et vähemalt pooled elik pigem 90 protsenti inimestest, kes kuulutatakse ajusurnuks, on elundite eemaldamise ajal veel elus, vahendab LifeSiteNews.
Pöördumises esitatud kahtlustuste kohaselt määratakse inimesele ajusurm sageli juba puhul kui tema ajutegevus on ainult osaliselt peatunud. Kui inimene tapetakse organite eemaldamise käigus, siis säherdune elundidoonorlus on kristliku moraali ja Katoliku Kiriku õpetuse vastu.
Katoliku kirik toetab elundidoonorlust, kui täidetud on kolm nõuet:
- Inimene peab olema enne elundite eemaldamist päriselt surnud või elundi eemaldamine ei tohi doonorit tappa.
- Elundidoonor peab andma selleks vabatahtliku ja teadliku nõusoleku.
- Elundi annetamine peab olema kingitus, mitte äritehing.
Hiljuti üritati, lisaks ajusurma määratluse laiendamisele, muuta ka ühtset surma määratlemise seadust (Uniform Definition of Death Act; UDDA). Mõlemas muudatuse puhul osutatakse, et patsiendi võib kuulutada surnuks isegi siis, kui tema hüpotalamus jätkuvalt talitleb. Seega rahvatervisetööstus tahab kuulutada inimesed surnuks ajal, kui nende ajud veel toimivad. Katoliku kirik on alati olnud sellise lähenemise vastu.
Pöördumises kirjutatakse: "Tänased laialdaselt kasutatavad ajusurma mõõdupuud ei taga surmale moraalset (prudentsiaalset; usaldatavusnormatiivset) kindlust viisil, mida kinnitavad teaduslikud uuringud. Nimetatud mõõdupuud toetuvad ainult ajutegevuse osalisele peatumisele."
Elundite siirdamise ajal peavad need olema elus ja toimima. Peale inimese päris – bioloogilist – surma, lõpetavad elundid koheselt tegevuse ja mõne minuti möödudes ei saa neid enam siirdamiseks kasutada.
Tänase elundite asendamise äri suuruseks hinnatakse maailmas aastas 48 miljardit dollarit. Organisatsioonide, mis tegelevad doonororganite kogumise ja vahendamisega, sissetulek sõltub kogutud organite arvust ja perekondade ärarääkimise taga, et need lubaksid oma lähedaste elundeid kasutada, on pahatihti eelkõige majanduslikud huvid.
Pöördumise autorite sõnul on nii UDDA kui ajusurma määratluse muutmise taga just osutatud huvigrupid.
Osutatakse, et tänase meditsiini võimekus langetada peale raskeid peavigastusi täpne prognoos, mis patsiendist saab, on üpris piiratud. Aju võib olla kahjustatud ja mõõtmistulemused võivad näidata ajusurma, millest hoolimata on inimene jätkuvalt elus.
Üheks näiteks tuuakse lisaks, et ajusurmas inimesed on võimelised sünnitama lapsi. Selline inimene on bioloogiliselt elus, ometigi võib tänaste mõõdupuude järele kuulutada ta surnuks. Seega surma määratlemine on bioloogilise määratluse juurest viidud filosoofilise "ajusurma" juurde.
Pöördumises antakse viis soovitust:
- Elundidoonoriks ei peaks hakkama juhilubade saamisel.
- Surmajärgseks elundidoonoriks hakkamist ei peaks lepinguliselt siduma teovõimetuks muutumisega.
- Inimesi tuleb elulõpu hoolduse ja elundite annetamise osas koguduste preestrite tasandil paremini harida.
- Surma kriteeriumid tuleb määratleda täpsemalt.
- Meditsiinitöötajate ja institutsioonide südametunnistusvabaduse õigust tuleb kaitsta.
Pöördumise üks autoreid, üldarst Joseph M Eble arvab, et ettevaatuspõhimõttest lähtudes ja meditsiiniteaduse piiratuse põhjusel peaks katoliiklased seisma vastu ajusurmas patsientide elundidoonorlusele.
Sajandeid peeti surma tunnuseks üldjuhul südametegevuse, vereringe, hingamise ja aistingute lakkamist. "Ajusurm" on kaasaja eksitav leiutis ning see ei tähenda tegelikku surma.
Doktor Eble sõnul on kogu arutelu keskmes üleloomulik element: "Vaenlase eesmärgiks on alati lahkhelide külvamine, eksitamine, petmine ja hävitamine. Me [katoliiklased] peame kõnealust teemat käsitlema vaimse sõjana ja otsima antud teemas üksmeelt."
Toimetas Karol Kallas