Kui loodav rahvuslaste ja konservatiivide erakond on mõeldud peamiselt EKRE lõhkumise ja poliitiliselt areenilt välja tõrjumise instrumendiks, siis erilist tulevikku ma sellel algatusel ei näe. Kui nad on oma töö teinud ja konservatiivse tiiva varemeisse jätnud, heidetakse nad kõrvale. Kui eesmärgiks seatakse konservatiivse tiiva tugevdamine uute valijagruppide kõnetamise näol, siis võib see kaasa aidata konservatiivse pöörde teostumisele, kirjutab parteitu konservatiiv Veiko Vihuri.
Eesti poliitika konservatiivsel tiival on sündimas uus erakond – Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK). Asutamiskongress saab toimuma 29. juunil Tartus. Välja on saadetud pressiteade, milles öeldakse, et ERK toob poliitmaastikule uusi rõhuasetusi nii poliitilise diskussiooni stiili, poliitilise tegevuse taktika kui poliitiliste rõhuasetuste osas. Milline see uus stiil olema saab, on veel teadmata, sest seni on olukorda nautivas peavoolumeedias tegeldud oma endise koduerakonna kritiseerimisega. Inimlikult mõistetav, kuna lahkuminek on toimunud tüliga.
Olen üldiselt arvamusel, et konkurents viib elu edasi ja sunnib sarnaseid pakkujaid rohkem pingutama. Seni on EKRE olnud kehtiva liberaalse režiimi ja seda valitseva Ühispartei suhtes Opositsioonipartei par excellence. Kuid nüüd EKRE kõrvale astub veel teinegi sarnaste põhimõtetega erakond, kas see võiks tähendada konservatiivse leeri tugevnemist või killunemist?
Ma arvan, et võtmesõnaks saab olema koostöövõime. Uue partei tuumiku moodustavad EKRE-st välja arvatud või mingil põhjusel ise solvunult lahkunud liikmed, kes, nagu juba osutatud, on teravalt kritiseerinud oma endise koduerakonna juhtimisstiili. Midagi sarnast nägime paari aasta eest Isamaast eraldunud Parempoolsete puhul, kelle juhtfiguur deklareeris: „Me ei saa enam jätkata ebademokraatlikuks muutunud Isamaa erakonnas, vaid soov on luua Eestisse parempoolne tugev eestimeelne ja kaasaegne erakond." Kuni vanad solvangud ja solvumised ei lähe meelest, on kergem teha koostööd oma ideoloogiliste oponentidega (muidugi juhul, kui tantsule kutsutakse). Kas konservatiivsed valijad sellest võidavad (s.t kas nende vaated saavad esindatud ja kaitstud), on iseküsimus.
Tähelepanuväärne on Postimehe ajakirjaniku Martin Ehala analüüs, mis lühidalt kokku võetuna ennustab edu ERK-le, juhul kui suudetakse EKRE alla valimiskünnise suruda. Selleks tuleb kaks päeva pärast Euroopa parlamendi valimisi EKREst välja astunud Jaak Madison Brüsselist Eestisse tagasi tuua ja uue erakonna etteotsa seada. EKRE seisukohad tuleks üle võtta, välja arvatud suhtumises Ukrainasse. Võimalik on koalitsioon Reformierakonna ja Isamaaga. Mida sellest arvata? Kui ERK on kellegi meelest EKRE poliitiliselt areenilt kõrvaldamise instrument, siis koostööst ilmselt midagi välja ei tule ja konservatiivide leeris jätkub ennasthävitav kodusõda.
Uue rahvuslaste ja konservatiivide erakonna puhul tuleb küsida, kuidas suhtutakse mitmetesse suurtesse teemadesse. Kas näiteks julgeolekupoliitikas nähakse Eesti ülesandena toetada tingimusteta USA globaalset hegemooniat, uskudes, et vaid see suudab vaos hoida Venemaa imperialistlikke ambitsioone? Jaak Madisoni, Henn Põlluaasa ja mõne teise senised seisukohad ja mõtteavaldused näikse just sellele viitavat. Kas võetakse omaks praeguse režiimi ametlik Ukraina-poliitika, mis seab Ukraina toetamise ettepoole meie tegelikest rahvuslikest huvidest? Milline seisukoht sõnastatakse Eesti riikliku suveräänsuse küsimuses, silmas pidades suhteid erinevate globalistlike rahvusvaheliste organisatsioonidega?
Kristlikke konservatiive võiks huvitada uue erakonna positsioon seoses nn kultuurisõdadega ning Revolutsiooni ja Vasturevolutsiooni võitlusväljal. ERK üks asutajatest Jaak Valge on väljendanud isiklikku seisukohta, et abielu mõiste üle tuleb teha referendum ja sama käib ka abordiküsimuse kohta. EKRE esimeheks kandideerida üritanud Silver Kuusik on öelnud, et abort on naiste õigus. Ometi on just „kultuurisõja" lahinguväljad kohaks, kus otsustatakse Lääne tsivilisatsiooni saatus.
Praegu on lahti rääkimata ka lubadus viljeleda uut poliitilist stiili. EKRE esimees Martin Helme on nimetanud seda uut stiili soinistumiseks (Põlissoomlaste erakonna kunagise juhi Timo Soini järgi), s.t oma seisukohtade pehmendamiseks, et need oleksid peavoolule sobivad. Esialgu jääb see vaid väiteks. Skeptiliseks teeb, et Eesti poliitikas ei ole see esimene kord, kui lubatakse uut poliitilist kultuuri.
Kuid küsimusi on ka seoses EKRE edasise tegevuse ja staatusega. Mõnede EKRE arvustajate arvates on erakond muutumas juhi ümber koondunud ususektiks. Erakonna esimees Martin Helme ei varja, et äsjasel kongressil toimunud partei põhikirja muutmine teenib eesmärki hoida juhtimine partei esimehe käes: „Jah, siin ei ole mingit saladust. Pole mõtet nägusid teha. Põhikirja muudatus, mis heaks kiideti teeb erakonnast formaalselt presidentaalse võimuga erakonna."
Kahtlemata aitab see veelgi kindlamalt tüürida parteid juhtkonna valitud kursil, ent kas ei hoita nii tulevikus EKRE-st eemal uusi mõtlevaid inimesi, kes ei taha oma teadmiste ja kogemustega tulla erakonda juhtiva perekonna „presidentaalset võimu" teenima? Kui EKRE peaks võimule pääsema, on vaja leida kompetentseid inimesi ministrikohtadele ja teistesse riigiametitesse. Pikk pink tuleb valmis meisterdada opositsioonis olles, et võimaluse avanedes oleks võtta sobivaid kandidaate ühele või teisele positsioonile.
Henn Põlluaasa sõnul paigutub uus erakond Isamaa ja EKRE vahele, selle tühimiku täitmiseks olevat ühiskondlik tellimus. Tallinna Ülikooli poliitikateaduste doktor Ott Lumi on skeptiline: „Kui ta on nagu EKRE light, siis inimesed tahavad ikkagi päris EKRE-t, ja kui inimesed enam ei taha EKRE-t, siis nad ei taha EKRE-t. Selles mõttes ongi niimoodi, et sellel lahkulöönud kambal ma ei näe perspektiivi." Martin Ehala leiab: „Kui ERK jääb ilma tugeva juhita, siis kujuneb sellest parimal juhul Isamaa satelliiterakond, nii nagu E200 on Reformierakonna satelliit. … Ilma tugeva eestkõnelejata jääks nad siiski suhteliselt lahjaks EKRE koopiaks. On vähe lootust, et EKRE tuumikvalija võtaks koopia, kui palju värvikam originaal on käepärast."
Kui ERK on mõeldud EKRE lõhkumise ja poliitiliselt areenilt välja tõrjumise instrumendiks, siis erilist tulevikku ma sellel algatusel ei näe. Kui nad on oma töö teinud ja konservatiivse tiiva varemeisse jätnud, heidetakse nad kõrvale. Kui eesmärgiks seatakse konservatiivse tiiva tugevdamine uute valijagruppide kõnetamise näol, siis võib see kaasa aidata konservatiivse pöörde teostumisele.
Selle nimel tuleks kõikidel konservatiividel seista kõrgemal kitsastest parteilistest huvidest ja teha terve ühiskonna hüvanguks koostööd.