Viimase neljakümne aasta andmete analüüs näitab, et Maa atmosfääri suurema süsihappegaasi määra taga on tõenäoliselt kliima soojenemine ja inimeste osa lisandunud süsihappegaasi tekkimises pole võimalik tuvastada.
Viimaste aastate jooksul on ilmunud hulgaliselt teadustöid, mis seavad kahtluse alla inimtekkeliste kliimamuutuste teooria. 14. märtsil üllitati varasemaid teadustöid lahkav valdkondadeülene uuring, mis näitab üheselt, et inimeste osa CO2 tsüklis pole võimalik eristada.
Teadusajakirjas MDPI avaldatud Kreeka teadlaste uuring kannab pealkirja "Atmosfääri CO2 allikate ja neeldajate isotoopiline kogusignatuur: alates väikesest jääajast pole midagi muutunud" (Net Isotopic Signature of Atmospheric CO2 Sources and Sinks: No Change since the Little Ice Age).
Uuringu käigus kogutud andmestik viitab ühesuunalisele, võimalik, et põhjuslikule seosele, mis osutab temperatuurile kui põhjusele ja süsinikdioksiidi (CO2) määrale kui tagajärjele.
Osutatakse hiljuti läbi viidud süsinikdioksiidi tsükli uuringule, milles näidatakse, et temperatuuride muutumisest tingitud looduslikud CO2 muutused on märkimisväärselt suuremad (kolm korda) kui inimeste heitmed. Viimased ei ületa süsihappegaasi koguhulgast rohkem kui nelja protsenti.
Vaadeldes stabiilsete süsiniku 12. ja 13. isotoopide signatuure, näitab käesolev neljast olulisest vaatluskohast kogutud andmetele toetuv uuring, et δ13C (delta C kolmteist) on kooskõlas sisendi isotoopilise signatuuriga, mis on jäänud stabiilseks kogu (>40-aastase) vaatlusperioodi jooksul. See tähendab, et neid pole mõjutanud inimeste CO2 heitmete hulk. Lisaks näitavad peale 1500 AD kogutud asendusandmed, et tegemist on stabiilse liikumisega. Need tulemused kinnitavad, et süsinikutsüklis on kõige olulisem roll biosfääril ja inimeste signatuuri selles pole võimalik eristada.
Toimetas Karol Kallas