Katoliiklasest kirjanik ja ühiskonnategelane Evan Amato teeb sotsiaalmeedias lühiülevaate Ernest Hemingway raamatust "Ja päike tõuseb" ja selle moraalinägemusest.
100 aastat tagasi ennustas Ernest Hemingway, kuidas hävib lääne kultuur. Tema kaasaegsed uskusid, et ilma moraalita maailm teeb nad vabaks, kuid Hemingway mõistis, et see juhib ühiskonna hukatusse.
Hemingway kirjutab 1926. aastal ilmunud raamatus "Ja päike tõuseb" moraalsuse surmast. Raamatu tegevus toimub 1920ndatel aastatel ja kirjeldab ühte Euroopa Esimese Maailmasõja veteranide seltskonda.
Kannatades sõjatraumade käes arvavad need mehed, et elu ei kujuta endast midagi muud kui ainult kannatusi. Nad põlgavad ära igasuguse elu tähenduse ja moraali ja selle asemel elavad alkoholi ning sugulise läbikäimise nimel.
Raamatu peategelane Jake Barnes paljastab, kui tühine on selline elu. Sõda muutis ta impotendiks, seda nii sõna otseses kui vaimses mõttes. Hüljates moraali, kaotab ta samuti oma tugevuse-, kangelaslikkuse- ja elujõu tunnetuse.
Tema elu on taandunud meeleheitlikuks Leedi Bretti himustamiseks, kes ta ära põlgab. Kuid mis veel hullem, siis Jake pole üksi. Kõik novellis kujutatud mehed elavad tühje elusid, mida täidavad kadedus ja lihahimu.
Hemingway mõte on sellist haletsusväärset allakäiku kirjeldades järgmine: kui moraal kuulutatakse lõpetatud projektiks mehed eidestuvad. Kui mehel pole mitte millegi eest võidelda, siis langeb ta kõikehävitavasse hedonismi.
Moraali eiramine on samuti halb naistele. Leedi Brett, näiteks, on ilus kuid üksik. Ta põlgab ära traditsioonilised moraalsed väärtused ja pühendab oma elu juhuslikule sugulisele läbikäimisele ning enda iseseisvuse otsirännakule.
Kuid millised on tulemused?
Leedi Brett halab, et tema elu on tühi, sest ta müüs himude rahuldamise eest maha armastuse. Ta kurdab, et ta on üksik, kuid oma sõltumatusest loobuda ei soovi. Vabadus, mille ta saavutab moraali ära põlates vangistab ta külma, üksildasse kurbusesse.
Osutatud tegelaskujude kujutamise kaudu arutleb Hemingway, et moraalsuse ära põlgamine eidestab mehed ja vangistab naised südantmurdvasse sõltumatuse eksirännakusse.
Milline võiks olla tema vastus tähendusrikka elu küsimusele?
Hemingway tunnistab, et elu on tõepoolest sünge ja just sellepärast tuleb võidelda tähenduse eest. Isegi kui objektiivset moraali [loomuõigust] pole olemas, siis ometigi, kui inimene otsustab moraali nimel võitlusse asuda, leiab ta elus endale koha.
Tähenduse eest võitlemine on usutegu. Kui usutakse, et vaatamata oma viletsusele otsitakse ilu, siis see ka leitakse.
Elu võib tõepoolest olla ilus, lunastav ja tähendusrikas – kuid ainult siis kui inimene on piisavalt julge, et selle eest võidelda.
Aga kas Hemingway'l oli õigus? Kas on võimalik leida elule tähendus, kui pole olemas objektiivset moraali?
Tõlkis Karol Kallas