Prantsuse katoliku preester isa Matthieu Raffray rõhutab väljaandele European Conservative antud intervjuus, et vasakaktivistid vihkavad konservatiive igal juhul, hoolimata sellest, mida nad teevad või ütlevad, kuna nad tahavad, et konservatiivid lihtsalt kaoksid. Katoliiklase kohus on seista vastu kontrollimatule immigratsioonile ning eriti peaksid seda tegema need, kellel lasub poliitiline vastutus, leiab Raffray.
Dekristianiseeritud ja kirikuvaenulikul Prantsusmaal ei ole heaks tooniks olla vaimulikuna rambivalguses, seda enam, kui tegemist on lahjendamata katoliikluse eestvõitlejaga, mis on tugevalt ankurdatud rahvuslike traditsioonide külge.
Isa Matthieu Raffray, kes on Hea Karjase Instituudi preester, mis on traditsioonilise kallakuga apostellik eluühendus, õppis seda läbi raskuste. Ta on olnud viimastel kuudel [intervjuu avaldati algselt 3. veebruaril 2023 – toim.] mõnede isikute laimukampaania ohver vasakpoolses meedias, samal ajal kui tema populaarsus Prantsusmaal on kasvanud.
Isa Raffray sai laiemale üldsusele tuntuks 2020. aastal pärast intervjuu andmist kuulsale Prantsuse juutuberile Baptiste Marchais'le, mille käigus ta kutsus ta üles "meheliku katoliikluse" naasmisele ning rõhutas patriootlike tunnete tähtsust katoliiklaste jaoks. Isa Raffray on eriti populaarne noorte seas ning peaaegu kõik tema intervjuud saavad sadu tuhandeid vaatamisi.
Alates lahkhelidest kirikus kuni ühiskondlike ja poliitiliste teemadeni, muu hulgas ka kõige sügavamate vaimsete küsimusteni, ei jäta see preester ühtegi teemat käsitlemata ning haarab publikut kaasa oma julguse ja otsekohesusega, kuigi kiriku hierarhiat kritiseeritakse sageli seetõttu, et nad lasevad end domineerida poliitilise korrektsuse ja mööduvate trendide poolt.
See äkiline populaarsus ei ole jäänud märkamata ka peavoolumeedias, mis on kuulutanud ta juba parempoolsete katoliiklaste uueks juhiks.
Matthieu Raffray sündis 1979. aastal üheksalapselisse perekonda ning õppis matemaatikat enne kui ta 2009. aastal preestriks pühitseti. Tal on doktorikraad filosoofias ning ta õpetab Roomas Paavstlikus Püha Aquino Thomase Ülikoolis (tuntud ka kui Angelicum).
Väljaanne Euroopa Konservatiiv intervjueeris teda katoliku kirikus suurenenud lahkhelide taustal, pärast seda, kui paavst Franciscus piiras järsult traditsioonilise ladina missa pühitsemist.
Me rääkisime tema vaadetest Prantsuse poliitilise olukorra kohta pärast presidendivalimisi ning Euroopa noorte üha süvenevast kiindumusest traditsioonilisse katoliiklikku liikumisse.
Sellest on möödunud nüüdseks aasta, mil avaldati motu proprio (paavsti algatusel avaldatud õigusakt – toim.) Traditionis Custodes (Traditsiooni Valvurid), mis piirab traditsioonilise ladina missa pühitsemist. Kuidas see on teie elu muutnud?
Alates selle motu proprio avaldamisest olen ma olnud hõivatud vaimse võitlusega traditsioonilise liturgia ellujäämise nimel kogu kiriku hüvanguks. Vastab tõele, et Traditionis Custodes oli minu jaoks tõeline šokk, kuna paavst polnud kunagi varem väljendanud sellist traditsioonilise missa tõrjumist. Võttes arvesse, kui avatud on paavst isegi kõige veidramatele progressiivsetele ettepanekutele, on see tekst endiselt mõistetamatu.
Kuid tegelikkuses tundub mulle, et sellel dokumendil on olnud täiesti ootamatu mõju. Nüüd juba aasta vältel on kiriku traditsionalistlik liikumine naasnud eesrindele: missa ja liturgia on muutunud kogu kiriku jaoks kõige tähtsamateks teemadeks. See ei ole olnud nõnda alates Benedictus XVI-ndast, kellel õnnestus kehtestada teatud vaikiv aktsepteerimine mõlema riituse vormi suhtes. Viimase aasta jooksul on mõned teoloogid ja piiskopid näidanud häbitult üles oma tõelist põlgust Tridenti missa (ehk traditsioonilise ladina missa) suhtes!
Kolmkümmend aastat tagasi olid need, kes kaitsesid traditsioonilist nägemust kirikust ja ühiskonnast väikene peidus olev vähemus, mis koosnes peamiselt konservatiividest, keda sildistati sageli nostalgikuteks. Tänapäeval on väga huvitav märgata, et tuhanded noored lähenevad traditsioonilisele missale nii Prantsusmaal kui ka üle maailma, kuigi nad avastasid selle alles viimase kahe aasta jooksul: me saame rääkida selle kiriku traditsiooni külge klammerdumise tõelisest uuenemisest ja taassünnist. Sellest on nüüdseks saanud liikumine, mida ei saa peatada.
Kuidas te selgitaksite tänapäeva noorte tõmmet ladina missa poole?
Jumalik ettehooldus lubab kollektiivsetel katsumustel äratada tervete põlvkondade teadvust. Praegu on juhtumas see, et kuigi noored olid täiesti ükskõiksed Jumala ja religiooni küsimustes, leiab nüüd aset teatud äkiline ärkamine!
Noored on minuga aasta jooksul iga päev Instagramis ühendust võtnud, et küsida minult, kuidas naasta katoliku usu juurde, saada ristitud, osaleda traditsioonilisel missal, praktiseerida taas oma usku jne.
Kokku olen ma saanud sadu kui mitte tuhandeid selliseid sõnumeid. Ma olen veendunud, et see on kõigest algus noorte tagasipöördumisele katoliku usu juurde Prantsusmaal. Kõik mu preestritest sõbrad erinevates linnades ja kogudustes näevad sama asja: katehumeenide (isik, kes läbib ettevalmistust ristimise sakramendi vastuvõtmiseks kirikus – toim.) arv on suurenenud ehk isegi kümnekordselt võrreldes viie aasta taguse ajaga.
Kas me peaks siis järeldama, et samal ajal kui "modernistlikud" kirikud tühjenevad, täituvad traditsionalistlikud kirikud vähehaaval jälle usklikega?
Esmalt ma ei leia, et me peaksime erinevaid kirikuid sellisel viisil üksteisele vastandama: on ainult üks kirik, Jeesuse Kristuse oma. Muidugi on erinevaid viise, kuidas asju teha, erinevaid "tundlikkusi". Tõesti, ma usun, et noored, kes pöörduvad tänapäeval kiriku poole, otsivad katoliku traditsiooni ja identiteeti: nad otsivad usku, mis on tulihingeline, enesekindel ja uhke!
Siin tulevad mängu erinevad tegurid: esmalt liigse progressivismi tagasilöök. Noored on väga skeptilised "ärkleva" (woke) mentaalsuse absurdsuste suhtes ning kui nad pöörduvad usu poole, siis just nimelt selleks, et nende eest pääseda.
Teiseks oli ühiskonna sulgemine COVID-19 pandeemia ajal paradoksaalselt hea asi, kuna paljud noored avasid oma silmad ning mõistsid, et piiramatu hedonismi imeline maailm, mida neile lubati, võib kõigest mõne päevaga muutuda talumatuks vaimseks vanglaks.
Lisaks on poliitiline atmosfäär Prantsusmaal viimastel kuudel mänginud fundamentaalset rolli. Eriti saab siinkohal rääkida "Zemmouri efektist": seeläbi on noored taasavastanud uhkuse selles, et ollakse prantslane, katoliiklane, läänlane. Sellel on olnud oluline roll naasmise juures katoliku usu ja traditsiooni juurde.
Kuidas sai presidendi kandidaat Éric Zemmour mängida selles fenomenis rolli, olles ise juudi usku ning enda sõnul mitte eriti usklik?
Aasta aega, kuni 2022. aasta maikuuni, oli meil võimalik öelda sotsiaalmeedias, koolihoovides ning kohvimasinate ees, et me olime õnnelikud, et oleme prantslased, et me oleme patriootlikud, et me oleme katoliiklased ja uhked selle üle. Sellest oli möödas enam kui 20 aastat.
Ma nimetan seda "Zemmouri efektiks", kuna paljud noored, kes on minuga viimase aasta jooksul ühendust võtnud, on tulnud usu juurde tagasi läbi patriotismi. See on loomulik, kuna katoliku usk on midagi, mis on kehaliseks saanud, nii et see on sotsiaalne!
Seejärel tuleb muidugi see kultuuriline eneseotsing muuta millekski sügavamaks, millekski tõeliselt üleloomulikuks ja spirituaalseks, kuid see tõesti toimib. Nii sai Prantsusmaast katoliku maa: läbi [kuningas] Clovise ristimise!
Te toetasite Éric Zemmouri presidendi valimistel. Kuidas vastaksite neile, kes ütlevad, et preester ei peaks sekkuma poliitikasse ning eriti veel toetama kandidaati nagu Éric Zemmour, kes kaitseb poliitikaid, mis on väga erinevad seisukohtades, mida toetab hetkel kiriku hierarhia?
Et olla väga selge, siis ma ei toetanud ametlikult Éric Zemmouri tema presidendikampaania vältel. Ma lihtsalt ütlesin ühes intervjuus, et katoliiklane peaks kaitsma oma kodumaad, kuna seda nõuab Jumala 4. käsk: austa oma isa ja ema ning seega ka oma isamaad. Zemmour pakkus lihtsalt välja patriootliku poliitika. Seetõttu oli katoliiklase jaoks igati võimalik tema poolt hääletada. Kuid see ei ole minu roll preestrina kutsuda üles hääletama ühe või teise kandidaadi poolt.
Ma tõesti leian, et preestrite kohustus on olla poliitiliselt aktiivne, kuid selle mõiste üllamas tähenduses. Küsimus ei ole mõne poliitiku toetamises, kuna oma vaimse autoriteedi kasutamine valimissuuniste andmiseks oleks vale. Preester ei peaks üritama asendada teiste inimeste vaba valikut. Kuid sellele vaatamata on tema roll anda võtmetähtsusega selgitusi ja põhimõtteid, mis võimaldaksid usklikel katoliiklastel mõista valimiste sotsiaalset ja religioosset tähtsust.
Kui preester räägib Jumalast, siis ei puuduta see mitte ainult privaatset ja individuaalset tasandit, kuna Jumal väärib kohta avalikus ruumis – tegelikult esikohta! See on alati olnud katoliku doktriin: preestri roll on kaitsta kiriku sotsiaaldoktriini ehk siis Kristus Kuninga doktriini, mis tähendab avalikus ruumis tingimuste loomist rahuliku kristliku elu võimaldamiseks.
Ma leian, et üks 20. sajandi suuri teoloogilisi eksimusi, mis järgnes Vatikani II kirikukogule, oli hüljata see kristluse ideaal ning taandada usk isiklikuks ja individuaalseks valikuks.
Preestri rolliks on seega mõnikord ka poliitilise seisukoha võtmine, selles tähenduses, et ta panustab linna ellu, mis seisneb selle kristliku pärandi kaitsmises, mille järelvalve on meile usaldatud. See tähendab, et me peame võitlema seaduste vastu, mis ründavad katoliku usu, elu, loomulikku surma ning isegi terve mõistuse vabadust.
Te ühtlasi propageerite oma avalikes sõnavõttudes ja sotsiaalmeedias "mehelikku katoliiklust", eriti oma humoorika teemaviite "võitle, võitle, palveta" kaudu. Mida te selle all silmas peate ning kuidas te selle kontseptsiooni peale tulite?
See kõik on väga hiljutine. Ma olen olnud sotsiaalmeedias nüüdseks natukene üle aasta. Minu taust on peamiselt akadeemiline ning ma suhtlesin varem filosoofia või teoloogia spetsialistidega. Kuid sotsiaalmeediat avastades mõistsin ma, et katoliiklase üldine kuvand on nõrga ohvri oma: katoliiklast kujutatakse tavaliselt isikuna, kellel pole ideid ega veendumusi, kes aktsepteerib ja tolereerib kõike. See muudab võimalikuks tema peale sülitamise ilma igasuguse probleemita. Meedia teeb seda iga päev, peites seda iroonia taha, mida nad ilmselgelt ei julge kasutada teiste religioonide vastu.
See ei ole kuvand, mis minul on katoliiklusest ja Jeesus Kristusest. Jeesus aktsepteeris oma kannatusi meelekindluse, vooruslikkuse ja ohvrimeelsusega, mitte sellepärast, et tal ei olnud muud võimalust ning veel vähem nõrkuse tõttu. Ta ei kahetsenud kunagi midagi, mida ta oli öelnud või teinud! Tänapäeval propageeritakse aga vastupidiselt võltsi alandlikkust, võltsi nägemust armulikkusest, mis hävitab Kristuse tõelise sõnumi.
Minu eeskujudeks õpingute vältel olid aga Louis IX Püha, püha Jeanne d'Arc, ristisõdijad, kes andsid oma elu, et vabastada Kristuse haud moslemite sissetungi ja nõudmiste käest, keskaegsed rüütlid ning suured misjonärid, kes läksid ja lasid end süüa Kanada indiaanlaste poolt. See on katoliiklus. See on kiriku ajalugu, meie usuvendadest esiisade ajalugu: vallutajad, tsiviliseerijad, kangelased ja pühakud!
See on mehelikkus, mille katoliiklased peavad taastama: küsimus ei ole selles, et tuleb olla lihaseline ning veel vähem rumal. Vastupidi, me peame taasavastama usu suursugususe – katoliku usu, mis on enesekindel ja uhke. See on tõeline vajadus suure hulga noorte jaoks, kes tunnevad end kiriku poolt täiesti hüljatuna: kes tahaks olla osa kaotajate religioonist?
Noored, keda kutsutakse nüüd "identiteedikatoliiklasteks", on tänapäeval tule alla sattunud, sealjuures ka katoliiklike juhtide poolt. Kuidas te vastaksite kriitikale, mille kohaselt katoliiklane ei saa olla identiteedipõhine, kuna see on fundamentaalselt vastuolus kristliku universalismiga?
See kriitika tundub mulle absurdne. Ma leian, et selle probleemi juur peitub veas, mida võib nimetada "naturalismiks" – nimelt üleloomuliku kristliku ideaali vastandamises inimliku maise ideaaliga.
Usu ja armulikkuse universalism on universalism, mis teostub ühenduses Jumalaga ning mis täitub taevas: kõik mehed on vennad, kuna neil on sama Taevane Isa ning neid kutsutakse samasse igavesse õndsusesse.
Kuid mitte kunagi, ei Kristuse õpetuses ega kirikuisade kirjutistes ega ka kogu kiriku ajaloos, ei ole kristlus seisnud vastu inimese kiindumusele oma juurtesse, oma kodumaasse ega oma territooriumi või oma rahva kaitsmisele. Nagu juba öeldud, oleks see vastuolus Jumala käsuga armastada oma isa ja ema ning seega kõiki, kellest me järeltulijatena pärineme.
Tänapäeval paistab toimuvat Kristuse sõnumi ümberpööramine ja sisemine korrumpeerimine: esiteks on tema õpetus üleloomulik, kuna ta õpetab meile, et meie maise palverännaku lõpus kutsutakse meid kõiki sellesse uude ellu, kus ei ole enam ei vendi ega õdesid, ei juute ega paganaid, nagu püha Paulus meile meenutab.
Samas ei öelnud Kristus juutidele kunagi, et ärge olge juudid, samuti ei öelnud ta seda ka kreeklastele ega roomlastele. Ta ei käsi ka meil, nagu mõned inimesed ekslikult väidavad, loobuda oma identiteedist!
Nii, et te ei leia, et katoliiklaste jaoks on vale seista tänapäeval vastu kontrollimatule immigratsioonile?
Kindlasti mitte. Ma isegi leian, et teatud olukordades, nagu see on tänapäeva Prantsusmaal, on iga katoliiklase kohus seista vastu kontrollimatule immigratsioonile ning eriti peaksid seda tegema need, kellel lasub poliitiline vastutus.
Kunagi tuleb meil anda oma järeltulijatele aru immigratsiooni tagajärgede kohta. Lisaks ohutuse küsimusele,tuleb vaagida ka tsivilisatsioonilisi küsimusi. Teatud Prantsusmaa aladel on ilmselge, et me ei asu enam kristlikul pinnal.
Humanistidest õppejõud võivad karjuda nii kõvasti kui tahavad; Jumal on see, kelle ees me oleme vastutavad usu ja armulikkuse osas, mida me peame maailmas levitama.
Kristlased on need, kes peavad aru andma kristliku usu kadumise pärast. Jumal küsib meilt, mida me oleme teinud oma esivanemate vaimse pärandiga, sellega, mille nad rajasid sageli väga suurte ohvrite hinnaga.
Probleem ei peitu immigrantides endis: nad on poliitiliste valikute ja otsuste ohvrid. Tõeline ligimesearmastus seisneb oma kaaskodanikele hea soovimises. See, mis on kristlikust perspektiivist hea inimkonna jaoks on esmalt nende igavene lunastus: esimene ligimesearmastuse tegu on seega võimaldada järgmisel põlvkonnal elada kristlikul maal!
Seega on tänapäeval meie kohustus avada oma silmad immigratsiooni religioossete ja tsivilisatsiooniliste ohtude osas. On väga võimalik, et homne Prantsusmaa ja Euroopa ei saa olema enam kristlikud maad nende arguse tõttu, kes on lasknud need islamiseerida või dekristianiseerida.
Lisaks humanistidest õppejõududele hurjutate te sageli suurima kirega ka konservatiivide, sealhulgas ka mõningate katoliiklaste, ideoloogilist ja psühholoogilist nõrkust, kes peaksid nendele eliitidele vastu seisma.
Ma olen pettunud, et paljud katoliiklased ja konservatiivid sõltuvad täielikult vasakpoolsest meediast ja vasakpoolsest mõtlemisest. Näiteks ründas mind hiljuti üks Antifa veebileht ning mitmed vasakpoolsed meediaväljaanded korjasid nende rünnakud üles, mis pole muidugi üllatav.
Mis mind aga šokeeris oli mitmete katoliiklaste ja parempoolsete reaktsioon, kes olid rohkem mures mu kuvandi ja maine pärast kui nende süüdistuste paikapidavuse pärast.
Te peate mõistma, et need vasakaktivistid, need usuvaenlased, vihkavad meid hoolimata sellest, mida me teeme või ütleme. Nad tahavad, et me kaoksime.
Me peame seega lõpetama oma psühholoogilise sõltumise oma vaenlastest, peame lõpetama püüdlemise neile meele järgi olla, et osta endale nende silmis kena kuvandit: see ei ole mitte ainult kasutu, vaid selline suhtumine viib ühtlasi kompromissideni ning viimselt meie põhimõtete üha suurema hülgamiseni. Selline mentaliteet kahjustab neid ideid, mida me kaitseme ning õõnestab meie usaldusväärsust.
Lisaks tunnevad need paljud noored, kellest me enne rääkisime, kes on läbimas pöördumise protsessi, end selle kompromissi tõttu hüljatuna.
Vastupidi, hoopis läbi teatud järeleandmatuse ideede suhtes koos suure armulikkuse ja kannatlikkusega inimeste suhtes, pöörduvad paljud mittekatoliiklased usu juurde.
Nad ootavad selget sõna, Tõe sõna. Seetõttu on see just siiras ja sügav armastus tõe vastu, mida kristlased peavad kiiresti taasavastama: selle tõe õpetamine, mis on saanud lihaks Jeesuses Kristuses, suudab meid ainsana vabastada.
Solène Tadié on prantsuse ajakirjanik, kes elab Budapestis. Väljaandele European Conservative antud intervjuu tõlkis Martin Vaher.