Alex Jones rääkis juttu Tucker Carlsoniga ja ühe teemana võeti ette keskmine inimene, kes kuulub Ameerika Ühendriikide Demokraatlikku Parteisse.
Hind, mida sellesse parteisse astumise eest tuleb maksta, on valmidus peatada mõtlemine. Ma arvan, et sellest ei saada päriselt aru, kuidas inimestest saavad demokraatide toetajad.
Me teame, kuidas ja millistest inimestest saavad konservatiivid. Need on inimesed, kes mõtlevad enda eest ja oma peaga. Need on inimesed, kes usuvad üksikisiku autonoomiasse. Inimesed, kes hakkavad vastu grupimõtlemisele.
Inimesele on Jumalast antud väärikus, mida ei saa temalt ära võtta ja võõrandamatud [inim]õigused. Need on konservatiivide tuumik-tõekspidamised.
Teise poole [demokraatide, sotsialistide, libaliberaalide jne] tuumik-tõekspidamised ei ole tegelikult päris tõekspidamised. Need on hirmust ajendatud impulsid. Hirmude keskmes on arusaamine, et inimene on maailmas üksi ja abitu. Selline inimene otsib kaitset grupilt, millega ta liitub. Suur number inimesi pakub turvatunnet ja see on demokraatide poolel valitsev impulss.
Tuleme nüüd kõik kokku ja nii me oleme tugevamad kui üksikult. Need inimesed kardavad üksi olemist. Need on inimesed, kes magavad töötava televiisoriga. Need on inimesed, kes on kõigest kohkunud. Need on inimesed, kes söövad SSRI-sid (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid; depressiooniravimid) ja benzodiazepiine. Kõike seda on näha.
Nad on ravimite raskekujulise toime all, sest nad on hirmul. Nad ei usu Jumalasse ja nii kardavad nad surma. Neil pole mingeid oskuseid ja seepärast kardavad nad muutuseid. Need inimesed on loonud terve võltsmajandussektori, et edutada ja maksta raha inimestele, kes ei oska mitte midagi teha.
Me elame maailmas, kus inimesed, kes oskavad paigaldada teiste inimeste kodudesse torusid, saavad selle töö eest märkimisväärselt vähem raha kui inimesed, kes töötavad mõnes kogukonna kolledžis mitmekesisuse, kaasamise ja õigluse (DIE) osakonnas.
Nii on kogu demokraatide ettevõtmise eesmärgiks koguda kokku inimesed, kes teavad iseenda kohta, et nad ei saa millegagi hakkama, kellel pole ühiskonna jaoks vajalikke oskuseid ja panna nad tundma ennast turvaliselt ning hinnatuna. See on selline, et igaüks saab osalemise eest auhinna asi, mille üle ohtralt nalja heidetakse. Tegelikult osutab see väga tõsistele probleemidele.
Jonesi ja Carlsoni intervjuud saab vaadata siit.
Tõlkis Karol Kallas