Politsei senise meelevaldse tegutsemismustri põhjal on põhjust arvata, et kui rahvas peaks riigi tegelike kasusaajate vastu protesteerima asuma, suunatakse peagi hangitavad suruõhurelvad ja veekahurid ka oma rahva vastu, nendib Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommentaaris.
Täna võis ERR-ist ja ka Objektiivist lugeda uudist, kuidas politsei ostab suruõhurelvi ning hangib juurde ka veekahureid. Politsei ei tee saladust, et need lisavahendid on mõeldud selleks, et üha tõhusamalt ohjeldada massirahutusi. PPA sõnul ei hakka suruõhu ehk pneumorelvi kasutama tavalised patrullid, vaid relvad lähevad vaid hoopis kiirreageerijatele ja massiohjeüksustele.
Millised need massirahutused siis olla võiksid, mis nõuavad Eesti politseilt üha suuremat hulka nende allasurumiseks mõeldud vahendeid?
PPA esindaja ise toob võimalike näidetena välja pronksiöö märatsemised või Valgevene-Leedu piiril toimunud hübriidrünnaku, kus piiri taga seisid illegaalsete immigrante massid, kes tahtsid ületada piiri.
Muuseas, on täiesti omaette teema, miks Eesti liberalistlik režiim ja selle häälekandjana peavooluajakirjandus käsitleb Venemaa poolt Euroopa Liidu piiridele suunatud illegaalseid immigrante hübriidrünnakuna, Euroopa Liidu ohustamisena, samal ajal aga räägitakse Aafrikast Itaalia ja Hispaania rannikule maanduvate või eriti veel Ungari piiridele koputavate illegaalsete immigrantide maaletoomisest kui inimõigusest, millele ollakse valmis Euroopa immigratsioonikvootide jagamise teel kaasa aitama.
Ent jätame selle teema praegu kõrvale.
Palju kõnekam on fakt, et selline uudis äratab üha kasvava hulga inimeste, kaasa arvatud siinkõneleja, tähelepanu, sellest hoolimata, et ükski meist ei plaani pronksöö märatsemiste kordusetendust või veel vähem illegaalsete immigrantide üle Venemaa või Läti piiri kodusele Maarjamaale šmuugeldamist.
Väga paljudes meis tekib automaatselt kahtlus, et sellised relvad ei ole mõeldud üksnes hübriidsõja tingimustesse, vaid eelkõige oma enda kodanike vastu.
See sisetunne taandub tegelikult väga lihtsale kontrollküsimusele: kas ma usaldan oma riiki? Kas ma usaldan, et riik, mis turundab end Eesti trikoloori pakkepaberis, on riik, mis võtab asju ette oma kodanike ühise hüve edendamiseks?
Kas ma usun, et kümneid miljardeid Ukrainasse ja hullumeelsele Rail Balticu projektile kühveldav riik teeb kõike meie kodanike heaks? Kas ma usun, et see Eestit pooleks lõikav ja massiivseid maamasse kuhjav koridor võetakse ette selle pärast, et mina ja teised kodanikud saaksid hõlpsasti sõita Tallinnast Pärnusse ja Riiga?
Ma ei tea, kuidas teie puhul, ent minu vastus sellele küsimusele on kindel ei.
Ei, ma ei usalda, et sinimustvalgete kardinate varjus globalistlikuks koloniaalvõimuks muundunud riik teeks midagigi pelgalt ja esmaselt selle pärast, et tema kodanike hüve seda nõuaks. Kui midagi sellist on välja kukkunud, siis on see pigem hierarhias kolmanda-neljanda järgu eesmärgi realiseerimise tulemus, kuna kõrgemad eesmärgid said täidetud ning riigi tegelikud kasusaajad rahuldatud.
Ma mäletame väga hästi kaadreid koroonaterrori päevilt, mil aplalt Barbie-filmi oma poliitilise testamendina tsiteerinud peaministri Kaja Kallase korraldusel marssisid Tallinna tänavatel politsei kiirreageerijad koertega – oma enda rahva vastu, Euroopa Liidu ja WHO pandeemiaeeskirjade ja ettekirjutuste mahitusel.
Väike meeldetuletus: täpselt nii toimibki koloniaalvõim, selline teguviis kujutab endast asehalduri mentaliteediga minitürannide ja taskudiktaatorite määratlust.
Me mäletame väga hästi, kuidas politsei võimuliialduste ja suva kaudu peedistati nädal nädala järel Elvis Brauerit, kelle ainus kuritegu seisnes selles, et ta julges oma kohvikus pakkuda inimestele saiaksest ja sooja jooki ilma vaktsiinipassi küsimata.
Me mäletame väga hästi, kuidas Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo juht Valdo Põder leidis toonase Twitteri keldrikorruselt üles mingi anonüümse tviidi ja tuli sellega küüniliselt lagedale, et rakendada see propagandamasina vankri ette, väites nagu tahaksid SAPTK meeleavaldusega seotud inimesed tulla kadunud Madis Millingu ärasaatmisele protesteerima ja häirima.
Vaatame nüüd politsei uutele pneumorelvadele ja küsime, kas midagi on muutunud? Kas politsei sisemine kultuur on kasvanud, kas inimesed on oma vigadest aru saanud?
Vastus on taas lühikene: ei.
Alles paar nädalat tagasi konfiskeeris politsei täiesti meelevaldselt ja ilma selge seadusliku aluseta Lihula monumendi koopia, eelnevalt oli aga Jaak Valge ja Andres Aule protestiaktsioonile reageerinud avaliku korra rikkumise jälle täiesti meelevaldse süüdistusega.
Sellise meelevaldse tegutsemisviisi peale on selge, et kui koloniaalvalitsus seda soovib, hakkavad kummikuulid ja suruõhurelvad vihisema ka oma rahva vastu, riigi tegelikud kasusaajad käivad aga oma rühmateraapiasessioonidel Estonia kontserdisaalis edasi ning tsiteerivad Barbie monoloogi – mitte Pilvre oma, mis oleks natukene parem variant, vaid seda filmi.
Praegu pole valitsuse maksutõusud veel täies mahus kohale jõudnud, kuigi tootev tööstus sulgeb juba usinalt uksi ja vallandab sadade kaupa töölisi. Ent kui järgmistel aastatel jäävad kodanikud oma nö julgeolekumaksu ehk riikliku katuseraha võrra vaesemaks ja näljasemaks, siis võib nii mõnelgi tekkida mõte minna riigi tegelike kasusaajate juurde väikesele visiidile.
Näljane inimene muutub aga kurjaks, ning mis võiks olla parem vahend tema ohjeldamiseks kui… soe supp ja ulatuslik maksulangetus?
Ei, kahjuks mitte. Ikka suruõhurelv ja veekahur.
Sinnamaani oleme jõudnud oma väikese-armsa Eesti riigiga.
Kui aga keegi vaidleb vastu, et riigi valitsejad on küll viletsad, ent riik ise on plekitu, siis selle peale vastaksin, et riik on idee inimese hinges, riik on abstraktsioon paberil ja rahvusvahelises õiguses. Riigil puudub subjektsus ja isikulisus, mille annavad riigile inimesed – need, kes seda valitsevad ja need, kes on selle kodanikud.
Seega, kui riigi on üle võtnud mafioosse mentaliteediga kolonialistid, kes järgivad seadust ainult siis, kui see on neile kasulik, siis on see riik ka nende nägu.
Riigi praeguste tegelike kasusaajate käes on aga ka üks veekahur ja suruõhurelv kõnekas sümbol.
Eesti riigi praeguste suundumuste põhjal pole see suunatud mitte riigi ja rahva vaenlaste, vaid rahva enda vastu.