Majandusajakirjanik Matthew Lynn leiab Telegraphis, et null heitmed ja päris elu kokku ei sobi ja elektrivõrgu kiirkorras roheelektrile üleviimine võrdub majandusliku enesetapuga.
Tööstusrevolutsiooni keskmes olid kaks toorainet: süsi ja teras. Suurbritannia oli mõlema tootmises esirinnas ja tänu sellele sai alguse ülemaailmne majanduslik pööre, mis muutis kordades paremaks väga suure hulga inimeste elu-olu. Täna, irooniliselt, peaaegu maoistliku innukusega, üritab Ühendkuningriik saavutada null heitmeteni jõudmises esikoha ja esimese arenenud riigina mõlema tootmise sulgeda. Kõige selle juures on ainult üks "aga", sest tegemist on majandusliku enesetapuga ja selle ära hoidmiseks pole peatselt võimalik enam midagi teha.
Kui niisama vaadata, siis sellistes arengutes on omamoodi sümmeetriline õiglus, kuid isegi Sally Rooney [popp seksiogar nais-naistekirjanik] raamatute sisutoimetaja heidaks neile ette liigset läägust. Ühendkuningriik on täna maailmas esirinnas tööstuste sulgemise vallas, millised see kunagi käima tõmbas ja mis on tänase maailma vundamendiks. 30. septembril suleti Ühendkuningriigi Ratcliffe-on-Soari külas asuv viimane söeelektrijaam, millega lõppes riigi 142-aastane fossiilkütustest toodetud elektri ajalugu. Maailma esimene söeelektrijaam avati Holborn Viaductis Thomas Edisoni poolt 1882. aastal ja selle elektriga valgustati Londoni tänavaid.
Samal päeval lõpetati terase tootmine Walesi Port Talbotis, millega lõppes Ühendkuningriigis alates 1850. aastatest tegutsenud ja kunagi maailma juhtiva tööstusharu ajalugu. Kui ajaloolased vaatavad kunagi tagasi Suurbritannia tööstustest vabastamise ajaloole, siis selle juures võib olla erinevaid maamärke, kuid 2024. aasta oktoober on neist kindlasti üheks tähiseks.
Paraku selliseid arengud mõjuvad majandusele äärmiselt hävitavalt. Mõlemad tööstusharud toodi ohvriks null heitmete altaril. Söeelektrijaamad ei sobitu eesmärkidega, mis näevad ette, et kogu elektrivõrk peab käesoleva kümnendi lõpuks töötama taastuvelektril. Port Talboti puhul nähakse ette, et see peaks hakkama tootma "rohelist terast", kuid see tähendab tuhandete töökohtade ja koos sellega väärtuslike oskuste kaotust. Lisaks kaasneb kõige mainituga veel neli suurt probleemi.
Esiteks liigub Ühendkuningriik null-heitmete suunas kiiremini kui teised riigid. [Eesti liigub sama kiiresti.] Isegi Saksamaa, kus Rohelised on osa valitsuskoalitsioonist, ei ole söeelektri tootmist kinni pannud (on seda isegi suurendanud) ja samamoodi pole seda teinud mitte ükski teine suurriik. Need riigid saavad aru, et ühest kohast ei lülitata elektrit välja, kui seda teisest pole asemele võtta. Vastupidiselt sellisele arusaamisele mängib Ühendkuningriik hasartmängu taastuva elektriga ja loodab, et see päästab riigi.
Teiseks hävitatakse sedasi tööstus. Ühendkuningriigi elekter on maailma kalleim ja tööstusliku elektri hind on 74 protsenti kõrgem kui Ameerika Ühendriikides ja 34 protsenti kõrgem kui Prantsusmaal. See lõhe suureneb, kuid probleemi lahendamise asemel muudab Ühendkuningriik olukorra hullemaks.
Kolmandaks sulgeb Ühendkuningriik tööstuseid, mis on riigi sõltumatuse juures kriitilise tähtsusega ja millest sõltuvad tervenisti nii ehitus- kui tööstussektor. Sellel on oma põhjus, miks iga riigi tööstuse arenguga käib kaasas terasetööstus. Sest terast vajavad kõik ülejäänud tööstusharud. Ilma teraseta kaasaegne majandus ei tööta.
Lõpuks, ainus mida saavutatakse, on süsihappegaasi heitmete välismaale eksportimine. Ühendkuningriik hakkab terast ja elektrit sisse ostma riikidest, mis elavad jätkuvalt päris maailmas ning selle juures ohverdab nii oma töökohad kui maksutulud.
Null heitmetega majanduse poole püüdlemises pole mitte midagi valet, kuid küsitav on see, kas Ühendkuningriik, mis tekitab vähem kui ühe protsendi maailma süsihappegaasi heitmetest, peab just olema nende vähendamise esirinnas. Oma tööstuse ja mõne alles jäänud rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise ettevõtte hävitamine on hullumeelne.
Ühendkuningriigi tööparteilaste valitsus rakendab veelgi jõulisemalt tegevuskava, mille see päris tooridelt ja mis oli juba isegi kurjakuulutavalt ebarealistlik. Riigi niigi nõder majandus on selliste arengute ohver ja viimaste sammudega võib see saada hoobi, millest on väga keeruline taastuda.
Tõlkis Karol Kallas