Põhiseadus annab üksikisikutele ja organisatsioonidele õiguse vabalt levitada ideid, arvamusi ja veendumusi, kuid me ei loe sealt välja, et see kohustaks või üldse lubaks riigil teostada meelsuskontrolli oma kodanike suhtes, märgib Markus Järvi kommentaaris.
Propagandast, strateegilisest kommunikatsioonist ja meelsuskontrollist on saanud tänapäevase "demokraatliku" ühiskonna lahutamatu osa. Niivõrd lahutamatu, et me võime rääkida propagandast kui "demokraatlikku" ühiskonda kokku siduvast liimist – vähemalt ühismeele meisterdajate endi arvates.
On huvitav, et põhiseadus annab üksikisikutele ja organisatsioonidele õiguse vabalt levitada ideid, arvamusi ja veendumusi, kuid me ei leia sätteid, mis kohustaks või üleüldse lubaks riigil teostada meelsuskontrolli oma kodanike suhtes.
Ometi on kulissidetagused jõud pidanud enda privileegiks suunata masside meelsust. Tänasel päeval teostab manipulatsiooni eelkõige riik, kaasa arvatud Eesti riik, oma kodanike peal.
Ikka ja jälle näeme, kuidas igalt poolt mujalt kärpiv riigimasin eraldab miljoneid mõne ministeeriumi või riigiasutuse avalike suhete osakondadele. Sotsiaalministeerium on üle kümne aasta finantseerinud revolutsioonilist moraalset laga levitavaid organisatsioone Eesti maksumaksja rahaga, et nood võiksid suunata propagandaruuporina toimiva meedia abil avalikku arvamust.
Meelsuskontrolli vahendid olid varem kasutuses eelkõige vaenlase mõjutamiseks, tänapäeva revolutsioonilise globalismi poolt kaaperdatud riik peab aga propagandasõda oma enda kodanike vastu. Lahinguülesandeks on kontroll minu ja teie mõistuse ning tahte üle.
Rääkides propagandast ei saa me üle 1928. aastal kirjutatud Edward Bernaysi teosest „Propaganda", mida ma olen erinevatel puhkudel ikka ja jälle tsiteerinud. Teos visandab kavandi, mille abil võib masside teadvust suunata väga väike grupp inimesi.
Bernays räägib sellest kui tõsiasjast ning üldsegi mitte taunivas toonis, vaid kiidab selle igati heaks.
„Masside harjumuste ja arvamuste teadlik, organiseeritud ja mõistlik manipuleerimine on demokraatliku ühiskonna oluline osa. Nendest, kes manipuleerivad ühiskonna nähtamatut mehhanismi, moodustub nähtamatu valitsus, mis on tõeline valitsev võim meie riigis. Meie meeli vormivad, meie maitseid kujundavad, meile sisendavad ideid ja meid valitsevad paljuski inimesed, kellest me pole kunagi midagi kuulnud. See on loogiline viis, kuidas meie demokraatlik ühiskond on kujundatud," kirjutab Bernays oma teose kuulsas sissejuhatuses.
Viimastel aegadel oleme näinud, kuidas nii mõnigi propagandanarratiiv on läbi käinud kummastava arengu: paar aastat tagasi muutumatuks dogmaks tunnistatu on muutunud iseenese vastandiks, teesist on saanud antitees.
Hea näide on covidi-paanika, kus riik survestas de facto sundvaktsineerimisele ning paljudel politseinikel ja kaitseväelastel, kes vaktsiini ei teinud, tuli loobuda oma ametikohast.
Kõige sellega käis kaasas riiklikule sunnile allumatute hirmutamine, häbimärgistamine ja terroriseerimine, mida me kõik loodetavasti veel mäletame.
Ent alles hiljuti võisime lugeda Terviseameti kommunikatsioonijuhi Imre Kaasi tunnistust: "Andmed kinnitavad, et täiskasvanud terve inimene seda vaktsiini ei vaja, sest kui viirus teda ka tabab, siis ta ei vaja haiglaravi."
Kaas kinnitab, et tasuta vaktsiinid on mõeldud üksnes riskigruppidele ning isegi kui keegi sooviks saada "tasuta tervist", nagu minu mäletamist mööda Irja Lutsari toonane sõnastus käis, pole see täna enam võimalik.
Nüüd peaks masse läbistama külm jutt ja rahvakohin.
Mis toimub? Kas keegi on kuskil vabandanud? Kas koroonaviirus on ultimatiivselt muteerunud? Kas äsja väljaöelduga tunnistati kogu kaheaastane sulgemiste, sundvaktsineerimiste ja kodanikuvabaduste tühistamise trall kehtetuks?
Ei midagi sellist. Ei mingit reaktsiooni. Kõik teevad näo, nagu keegi poleks midagi öelnud ning isegi kui on, siis pole see vastuolus eelnevalt öelduga.
Siin on käiku lastud meelsukontrolli vahendi nimega "the current thing" – praegune, tänane asi. Masside kohus on uskuda seda, mida meelsuskontroll ütleb, kusjuures see, mis välja on käidud, ei pea omama mitte mingit loogilist seost eelnevalt edendatud narratiividega: see võib olla eelnevatele seisukohtadele ja nõudmistele suisa risti vastupidine.
Meelsuskontrollil pole mitte mingit kohustustust, veel vähem vajadust, põhjendada, miks praegune seisukoht on mõned aastad tagasi väljendatud propagandapunktiga vastuolus.
Tegelikult on propaganda sisu vastuoulisus isegi soovitatav. Selle abil on hea testida, kuivõrd altid on inimesed kontrollile alluma. Kui vastuolusid ei märgata või neid ei julgeta ühiskonnas esile tõsta, on kontrollile allumine täielik.
Sellega on saavutatud meelsuskontrolli eesmärk, et massid käituksid nii, nagu tõde ei maksa mitte midagi. Tõde kui sellist pole ju teatavasti olemaski.
Sellise vastuolu kaudu on tekitatud ühiskondlik kliima, kus inimese mõtlemine on halvatud ja halvimal juhul asendatud refleksidega, mis reageerivad meediast ning riiklikest asutustest tulevatele sõnumitele soovitud viisil.
Oluline on vastu võtta meelsusloome tööriistapakett, teha see lahti ja käituda instinktiivselt ja mõtlemata "tõelise valitseva võimu" poolt soovitud ja suunatud viisil.
Tuleb kogu aeg meeles pidada, et meie, tavalised kodanikud, oleme lakkamatu riigi- ja riigiüleste organisatsioonide meelsusloome objektiks.
Kui me sellest aru ei saa, siis pole meil mitte mingit lootust oma subjektsust, isikulisust ja personaalset otsustusvõimet tagasi saada. Meist saab sellisel juhul vaid lükata-tõugata mateeria masside ühismeele meisterdajate käes.
Ultimatiivselt on aga meelsusloomele allumine või mitteallumine isikliku väärikuse küsimus.
Inimene, kes on lõigatud manipulatsiooni kaudu ära tõest, on lõigatud ära oma sügavamast loomusest. Temast on saanud mõjutatav vahend ja objekt, mitte subjekt, mis on eesmärk iseseneses.
Südametunnistuse järelekatsumine selles valguses on aga meile kõigile vajalik, sest lõppkokkuvõttes võib sammu meelsuskontrolli objektist kriitilise ja vastutustundliku subjektini teha vaid iga inimene ise.