Kuna elu Eesti Vabariigis sarnaneb üha rohkem hullumajaga, kus patsiendid on doktori minema kihutanud ja võimu üle võtnud, pöörab Objektiiv lugejate närvide rahustuseks 2025 aasta iga kuu alguses teadusliku pilgu tähistaevasse, kuhu kultuurisõja lained ei ulatu ning kus valitseb rahu ja korrapära. Taevavaatluseks pakub sisendit astronoom Alar Puss.
Head uut aastat!
Oleme jõudnud uude, 2025. aastasse. Tuleb loota ja soovida, et alanud aasta toob kõigile head, seda enam, et hea on viimastel aegadel muutunud üha haruldasemaks nähtuseks.
Järgnevas käsitleme mõningaid nähtusi taevavõlvil, samuti ka veidi muid protsesse looduses.
Päike asub aasta alguses oma madalal paiknevas „talvepesas", Amburi tähtkujus. Samas tähtkujus asus Päike ka talvisel pööripäeval. Tasapisi muutuvad päevad pikemaks ja ööd lühemaks. Kui mitte enne, siis jaanuari lõpuks ikka peaks pikenenud valge aeg mõneti märgatavaks saama. 19-ndal jõuab Päike Kaljukitse tähtkujusse ning selles osas kuu lõpuni muid muudatusi ei tule.
Jaanuarikuine Päike, nagu ka detsembrikuine, üldiselt võttes ei suuda maapinnalähedast õhku eriti soojendada. Põhjuseks on lisaks Päikese silmapiiri kohal paiknemise lühikesele kestusele ka madal asend; see aspekt ongi põhiline. Päikesekiirte madal langemisnurk ei kompenseeri palju selge ilmaga kaasnevat soojuse ülekandumist maailmaruumi. Seetõttu ei ole üllatav, kui soojale pilvealusele sulailmale alternatiiviks saabuv päevane taeva selginemine toob kaasa õhutemperatuuri vähemalt mõningase languse; polegi eriti oluline, kas on päev või öö. Kui kaasneb ka külma õhumassi saabumine, on temperatuuri langus eriti intensiivne. Veebruar toob selles osas juba mõningase muutuse.
Planeeetide nähtavus
Tänavune, äsjaalanud 2025. aasta jaanuarikuu on planeetide nähtavuse osas päris hea. Õhtutaevas on näha kolme planeeti. Kuna kellaaegade mõttes elame me kilplaste kenasid eurokombeid saksa täpsusega järgides talvel talveajas, aga elurütm kulgeb siiski aastaringselt suveajas, siis ongi ehk õhtuti, kui peagi pärast lõunat juba pimedaks läheb, mugavam taevasse vaadata kui hommikul.
Õhtuti paistab lõuna-edelataevas kirka Ehatähena planeet Veenus. Veenuse vaatlustingimused on väga head. Planeet loojub kuu alguses 4,5 tundi pärast Päikese loojumist, kuu jooksul pikeneb vaatlusaeg veelgi, nii et kuu lõpus loojub Veenus ligikaudu 5 tundi pärast Päikest. Veenuse heledus saab olema kuni -4.4 tähesuurust.
Märkusena olgu öeldud, et mida algebraliselt väiksem on heleduse arvuline näit, seda heledam taevakeha paistab. Tähesuurus ei iseloomusta tähe mõõtmeid, vaid on valitud kokkuleppeliselt tähe näiva heleduse ühkuks. Kõige tuhmimate palja silmaga nähtavate tähtede heledus on umbes +6, kuid see oleneb ka mõneti konkreetsest inimesest ehk vaatlejast.
Mõistagi paistab Veenus, nagu alati, kui ta näha on, ühtlasi ka heledaima „tähena" taevas; loodetavasti ei teki vähese vilumusega vaatlejatel UFO-hirmu. 10-ndal jaanuaril on Veenusel suurim idapoolne eemaldumus Päikesest (47,2 kraadi).
Paneme siinjuures tähele, et taevakehade näivaid vahekaugusi taevavõlvil mõõdetakse nurgaühikutes (kaarekraadid, kaareminutid, kaaresekundid). Taevakehade tegelikud kaugused nii Maast kui ka üksteisest, mõõdetuna juba pikkusühikutes, on väga erinevad, kuid sealjuures maapealsete mastaapidega võrreldes alati väga suured.
Veenus jõudis äsjase aastavahetuse õhtul Kaljukitse tähtkujust Veevalaja tähtkujusse; 23-ndal jaanuaril siirdub planeet aga Kalade tähtkujusse.
Kui kuu varajane algus välja arvata, siis enamjagu jaanuarist paikneb Veenuse lähedal teine planeet, Saturn. Saturn on Veenusest märksa vähem hele. Täpsemalt öeldes jõuab Veenus esialgu õhtust õhtusse Saturnile paremalt poolt üha lähemale ning möödub 18-ndal jaanuaril Saturnist veidi üle 2 kraadi põhja poolt (ehk siis ülaltpoolt). 2 kraadi vastab umbes 4-kordsele täiskuu ja samuti Päikese näivale läbimõõdule. Edaspidistel õhtutel asub Veenus Saturnist vasakul pool ning planeedid hakkavad seetõttu tasapisi üksteisest üha eemal paistma. 31-se jaanuari õhtul möödub Veenus Neptuunist 3 kraadi ning 15 kaareminutit põhja poolt. Vahekaugus (ikka nurkade mõttes) on kahjuks küll pisut liiga suur, et 8. tähesuuruse heledusega (seega paljale silmale kindlasti nähtamatu) tähekesena paistvat Neptuuni lihtsasti teleskoobi abil üles leida, kuid mingi orientiir on see ikka.
3. jaanuaril on Veenusele lähedases asendis Kuu. Veenus asub siis noore Kuu sirbist kõrgemal. Tasub vaadata!
Marss ning Jupiter paistsid hästi detsembris ning paistavad kokkuvõttes sama hästi ka jaanuaris. Vahe on ainult selles, et jõulude-nääride aegu on planeedid oma vaatlustingimused omavahel vahetanud/vahetamas, muuhulgas teatud määral peegelsümmeetriliselt. Nimelt kui detsembris paistis kogu öö Jupiter ja Marss peaaegu kogu öö (hommikupoole), siis jaanuaris paistab hoopis Marss kogu öö ja Jupiter omakorda enamuse ööst, kuid õhtupoole.
Marss paistab seega kogu pika jaanuariöö vältel heleda punast tooni tähena heledusega -1,2 tähesuurust, olles õhtuti leitav madalas kirdetaevas, kesköö paiku kõrgel lõunakaares ning hommikul madalas loodetaevas. Seega paistab Marss vähem heleda „tähena" kui Veenus ja ka Jupiter (vt edaspidist teksti).
Marss on Päikesega vastasseisus 16-ndal jaanuaril. See tähendab, et Marss ja Päike asuvad Maalt vaadates täpselt vastassuundades.
See omakorda tähendab, et Marss tõuseb umbes Päikese loojangu aegu; kesköö paiku särab kõrgel lõunataevas ning hommikul, uue päeva saabudes, loojub. Kuna Marsi orbiidi puhul ei saa päris ära unustada, et tema orbiit ümber Päikese erineb veidi ringjoonest, siis seekordne lähim asend Maale leiab aset 12-ndal jaanuaril. Täpselt ringikujulise orbiidi puhul peaks Marss vastasseisu päeval ka Maale lähimas asendis olema.
Marsi vastasseis on seekord lihtsalt vastasseis, mitte suur vastasseis, kui Marss jõuab Maast 56 miljoni kilomeetri kaugusele. Seekord Marss Maale nii „lähedale" ei satu. Enamasti ongi Marsi vastasseisud „mittesuured".
Kuu alguses asub Marss Vähi tähtkujus, 12-ndal jaanuaril liigub aga Kaksikute tähtkujusse. Nagu siit järeldub, on Marss liikumas vastupidiselt ehk retrograadselt. Nii on välisplaneetide puhul vastasseisu ümbruse aegu ikka. Astroloogid muidugi… noh see on teiste meeste teema.
Täisfaasis Kuu asub Marsile lähimas asendis taevavõlvil 14-nda jaanuari hommikul. Ikka nende nurkkauguste mõttes.
Jupiter on, nagu juba eelnevalt öeldud, hästi näha õhtupoole, samas enamuse ööst, kuid loojub öösel enne hommiku saabumist. Heledust planeedil jätkub: -2,5 tähesuurust. Seega jääb Jupiter Veenusele heleduselt alla, kuid kõiki teisi „tähelisi objekte" edestab ometi heleduse mõttes selgelt.
Jupiter on samuti nagu Marsski liikumas retrograadselt, sest detsembrikuine Jupiteri vastasseis Päikesega pole veel ajaliselt eriti kaugel. Detsembris oli seega Jupiter see hele täht, mis paistis kogu öö. Parteisid, vabandust, tähtkujusid vahetada Jupiteril jaanuaris siiski ei õnnestu: Jupiter asub Sõnni tähtkujus.
Jupiterist veidi paremal allpool asub Marsiga sarnast punakat tooni omav küllalt hele, kuid Jupiteriga võrreldes märksa tuhmim päris-täht Aldebaran; lähim asend Jupiteriga on 31-sel jaanuaril (5 kaarekraadi; see on 10 täiskuu läbimõõtu).
Kuu asub Jupiteri lähedal 10-nda jaanuari ööl vastu 11-ndat jaanuari.
Saturnist oli pisut juba juttu: planeet on näha õhtupoole ööd ning paistab enamuse kuust Veenuse lähedal, asudes Veevalaja tähtkujus. Saturni heledus on keskmiselt 1,1 tähesuurust, seega on planeet mitte just eriti palju hele, kuid on heleduse poolest siiski sarnane nn esimese suurusjärgu päris-tähtedega ja edestab heleduselt teisi, planeeti ümbritsevat ulatuslikku „vesist taevaala", mis sisaldab Veevalaja, Kalade, Vaala ja Eriidanuse tähtkujusid.
See, kes tähtkujusid alles tundma õpib, ei peaks võib-olla alustama nende tuhmide tähtedega tähtkujude ülesotsimisega: see samm võiks olla mingi järgmine etapp, kui „lihtsamad tähtkujud" juba selged on.
Saturni vaatlusaeg on aegapidi vähenemas. Kuu alguses loojub Saturn 6 tundi pärast Päikese loojumist, edaspidi muutub Päikese ja Saturni loojumiste ajavahemik veidi lühemaks.
Tasub veel märkida, et 4-ndal jaanuaril kell 19:41 kuni 20:42 katab Kuu Saturni. See ajavahemik on Tartu jaoks, kuid ligikaudu kasutatav ka mujal Eestis. Eriti huvitav on kattumise algus, sest Saturn kaob siis Kuu tuhkvalguse serva taha; samuti on mõlemad taevakehad siis kõrgemal kui kattumise lõppedes. Kuu on 4. jaanuaril ka muidu ilus, sirbikujuline. Küsimus: kas Kuu on siis „vana" või „noor"? Kes vastavad valesti, saavad auhinna, sest nii on tänapäeva pahupidi pööratud maailmas ju kombeks! Auhinnad saab kätte „kliimaministeeriumi" valvelauast.
Ei ole keeruline ka järeldada, et Kuu on Saturnile tänavuse jaanuarikuu lähimas asendis samuti just nimelt 4-ndal kuupäeval.
Merkuur on jaanuaris nähtamatu.
Kuu jõuab 9-nda jaanuari ööl vastu 10-ndat jaanuari Taevasõela taustale. Kuu faas on siis kujuteldava ""Kevade" Tõnissoni näoga", s.t poolkuust suurema faasiga.
Kvadrantiidid
Uue aastanumbri „lendtähtede" ehk meteoorivoolude hooaja juhatab sisse, nagu ikka, kvadrantiidide meteoorivool. Meteoorivoolud tekivad, kui Maa oma orbiidil satub ligikaudu lõikama mõne vähemal või rohkemal määral tükkideks pudenenud komeedi, üksikjuhtudel ka mõne asteroidi orbiiti. Konkreetse, kvadrantiidideks nimetatava meteoorivoolu tinglikke piire loetakse 26. detsembrist kuni 16. jaanuarini (see on siiski vaid üks pakutud variantidest), kuid põhiline selle meteoorivoolu omapära on terav ja küllalt lühiajaline maksimum, kui „lendtähti" satub näha olema kõige tihedamini.
Lendtäht või teisisõnu „langev täht" on teatavasti vaadeldav siis, kui enamasti vähem kui grammise massiga ja herneterastki palju väiksema läbimõõduga kosmiline osake suure kiiruga Maa suunas tormab ja kõrgatmosfääris ära põleb.
Kvadrantiidide meteoorivoolu maksimumi ennustamise täpsus, nagu väga kergete osakeste parve puhul ikka, pole samas aga teab kui suur. Maksimumi ööks võib siiski pakkuda 3-nda jaanuari ööd vastu 4-ndat jaanuari. Kõige tihedam meteooride langemise võimalikkus kestab kvadrantiidide puhul vaid mõned tunnid. Radiant ehk punkt taevavõlvil, mille suunalt kõik konkreetse meteoorivoolu lendtähed näivat lähtuvat, on Eestis loojumatu, see on mõistagi hea. Radiant asub tähtkujude näivat mustrit arvestades Lohe, Karjase, Suure Vankri ja Herkulese vahel. Õhtul on radiant madalamas asendis põhjakaares, öö edenedes tõuseb kõrgemale.
Muuseas, meteooride vaatlemiseks ei pea sugugi radiandi suunas vaatama, vaatlemise edukuse tõenäosus on sama igas suunas.
Seega ei pea ka mainitud tähtkujude asukohti ja vastavaid tähelisi kujundeid kohe tingimata pähe õppima.
Kvadrantiidide nimetus tuleneb omaaegsest Kvadrandi tähtkujust, mis ametlikku, astronoomide poolt 1922. aaastal kokku lepitud 88 tähtkuju hulka ei kuulu.
Jutuksoleva meteoorivoolu „tsentraalajaks" pakutakse 3. jaanuari kell 19.45 Eesti aja järgi, kuid ega see, nagu öeldud, kindel konstant ei ole. Siiski on lootust, et meteooride maksimaalsed vaatlustunnid peaksid vähemalt enamjaolt meie ööpimeduse sisse ära mahtuma. Vaatlustega võiks alustada kohe pimeduse saabudes (kella 17 paiku on Eesti idapoolses osas juba küllaltki pime, „läänes" saabub pimedus umbes veerand tundi hiljem). Kui veab, siis mahub meteooride langemise maksimum öö esimese poole sisse. Muidugi ei tähenda see, et tõsine meteoorihuviline peaks öö (kui see on selge) hommikupoolse osa täielikult maha magama.
Maksimumi aegu võib kvadrantiidide meteoore näha sadakond tükki tunnis või enamgi.
Tuleb välja, et detsembrikuised geminiidid (ka üks päris arvestatav meteoorivool, nähtav detsembrikuu keskpaiku, radiant asub Kaksikute tähtkujus) pole ainsad, mis on seotud väidetava asteroidiga. Nii tundub olevat ka kvadrantiididega, kuigi „peremeesobjekti" identifitseerimine on osutunud küllatki aega ja vaeva nõudnud tegevuseks, mis pole veel praegugi päris ühele poole saanud. Kuna asteroidid (või ka nende „maski alla" peitunud mõned võimalikud suhteliselt palju rauda sisaldavad komeedid) ei oma väga väljaveninud orbiite Päikese ümber liikudes, siis sellest tulenevalt pole ka neil Päikesele (ja samas ka Maale) uuesti lähenedes hirmsuurt kiirust. Seoses sellega omakorda pole ka kvadrantiidide voo meteooride enamuse kiirus Maa atmosfääri sisenedes mõne teise meteoorivooluga võrreldes väga suur, olles „vaid" 41 km/s ehk ümmarguselt 148 000 km/h. Viletsas seisus koliseva vana autoromuga ei sõida muidugi niigi kiiresti, isegi automaksu „abiga" mitte.
Kuu, see meteooride vaatlemise tuntud „vaenlane", on seekord küll ka õhtul olemas, kuid ehk siiski pigem sõbralik. Kuu paistab 3-nda jaanuari õhtul ilusa sirbina, asudes ka mitte väga kõrgel ning loojudes kella 20 paiku. Omades seega küllalt väikest faasi, ei tohiks Kuu meteooride nägemist ka enda nähtavusaja tundidel eriti palju segada.
Kui miski üldse meteoorivaatlust „segab", siis pigem hoopis Kuu sirbi ja Veenuse kaunis kombinatsioon, mis võib vähemalt aeg-ajalt meteooride pingsa jälgimise äragi unustama panna. Nagu mõned ehk mäletavad, võisime suhteliselt sarnast Kuu ja Veenuse asetust taevavõlvil näha näiteks ka omaaegse „meestepäeva", 1985. aasta 23. veebruari pakaselisel talveõhtul, kuigi siis täiendas kombinatsiooni ka peaosalistega võrreldes üsna tuhmivõitu Marss. Järgmisel päeval olid muuseas „valimised". Olemuselt ehk pisut rohkemgi valimiste moodi kui e-"valimised" 38 aastat ja 9 päeva hiljem.
Tähistaevast
Järgnevalt mõningane ülevaade jaanuarikuisest tähistaevast.
Juhul kui lugeja tähtkujude kujuteldavaid jooniseid eriti ei tunne, siis vähemalt saab siit mõningat nimelist teavet heledamate tähtede kohta, mis siit või sealt suunast millalgi silma paistmas on.
Jaanuariõhtutel võib näha mõnete heledate tähtede üha aegsamat vajumist läänekaares madalamale. Üks selline täht on Veega Lüüra tähtkujus, mis asub lääne-loodetaevas, olles õhtuti selle taevaala heledaim täht. Veegast kõrgemal ja vasakul paikneb temast mõnevõrra tuhmim hele täht Deeneb; see asub Luige tähtkujus. Peaaegu sama hele kui Veega, vaid pisut sellest tuhmim Altair Kotka tähtkujus paikneb ligikaudu läänesuunal. Kuu lõpuõhtutel on väga madalas läänekaares asuv Altair juba halvasti leitav. Tõsi küll, seesama Altair saab jaanuarikuu hommikutel uuesti nähtavaks, asudes siis juba madalas idakaares. Altairi aitab ära tunda asjaolu, et temast mitte kaugel ülal paremal asub teine, kuigi märksa tuhmim täht. Veega ja Deeneb aga on loojumatud tähed, „ujudes" öösel üle madala põhjakaare.
Veegat, Deenebit ja Altairi kokku nimetatakse muuseas tihti ka Suvekolmnurgaks, samuti Sügiskolmnurgaks.
Nüüd lisaks mõnevõrra infot vähem või rohkem tuhmimate tähtede mustritest, mis paiknevad jaanuariõhtul lõunataevas.
Ööpimeduse saabumine toob kõrgel lõunakaares nähtavale Suure Vankri (see loojumatu tähtkuju asub põhja-kirdetaevas) mõningase analoogi. „Aisatähtede" rolli mängib rida Andromeeda tähtkuju tähti, „rattaid" esindab aga „Pegasuse ruut". Tõsi küll, „olgem ausad" (see on sõnapaar, mida vähemalt iga eestikeelse korvpalliülekande ajal iga kommentaatori poolt väga palju kordi korrutustabeli pähetagumise kombel korrutatakse): ülemine vasakpoolne „ratas" on samuti tegelikult Andromeeda tähtkuju täht.
Andromeedast pisut allapoole jäävad väikesed tähtkujud Jäär ja Kolmnurk. Pegasusest allapoole jäävad Kalad, sellest paremale poole jääb Veevalaja (kus „varitsevad-valitsevad" Veenus ja Saturn). Kaladest omakorda allapoole ning vasakule paigutub Vaal, sellest veel edasi vasakule jääb Eriidanus, mille lõunapoolne haru kaob kaugele lõunahorisondist allapoole. Kõik need tähtkujud ei sisalda (eriti) heledaid tähti, seega ülemvalitsejanna Veenus koos kohaliku kupja Saturniga kontrollivad sealset „riiki" korralikult.
Jaanuari esimesel nädalal võib hea ilma korral väga madalas varases õhtutaevas näha lõunasilmapiiri lähistel ka tähte Fomalhaut (heledus 1,17 tähesuurust) Lõunakala tähtkujust (Veevalajast allpool).
Vastukaaluks üha enam läände vajuvale Suvekolmnurgale (Sügiskolmnurgale) on õhtupoole ööd ida poolt tõusmas teisi heledaid tähti. Loojumatu Kapella Veomehe tähtkujus on kirdetaevas aegsasti olemas, samuti on näha ka Sõnn koos heleda oranzi tähega Aldebaran ning mõistagi ka sellest palju heledama Jupiteriga. Kella 18 paiku võib kuu alguses nautida Orioni tõusmist. Seal on, mida jälgida: punakas hele Betelgeuse, lihtsalt hele Riigel tähtkuju allosas, ilus viltune, kuid sirge kolmest tähest koosnev vöö ning veel üht-teist. Kuu jätkudes on Orion pimeduse saabudes juba tõusnud.
Kirdetaevast on kerkimas ka Kaksikud, mida eriti hästi esindavad selle heledamad tähed Kastor (ülemine ja Polluks (alumine)). Orioni järel tõuseb idast Väike Peni (heleda tähega Prooküon) ning veel hiljem tuleb madalas kagutaevas nähtavale Siirius.
Kuigi Siirius pole nii hele kui kaks heledaimat planeeti, on kinnistähtede hulgas selgelt märgata Siiriuse teistest suuremat heledust, seda ka esimese suurusjärgu tähtede arvestuses.
Järgnevalt veidi spetsiifilsemat infot, mis pole aga kuigi keeruline. Siiriuse heledus (-1,44 tähesuurust) on rangelt võttes miinus esimese suurusjärgu täht, kusjuures selleski arvestuses päris ülemise piiri lähedal. Võtame veel võrdluseks nt Veega (0,03 tähesuurust): see on ju nullinda suurusjärgu täht. Kuid täiendava kokkuleppena on kõik tähed (21 tükki), mis on heledamad kui poolteist tähesuurust, loetud esimese suurusjärgu tähtedeks. Sellest loetelust jääb napilt välja Adhara Suurest Penist (epsilon CMa. Selle tähe näiv heledus on 1,5 tähesuurust. Kuna ümardamise reeglite järgi peab numbri 5 ümardama „üles", siis jääb see täht teise tähesuuruse tähtede nimekirja, asudes seal loomulikult esikohal. Adhara jääb Eestis väga madalasse asendisse Siiriusest märksa allpool ning on seetõttu kehvasti vaadeldav.
Kuigi nii pole otseselt kokku lepitud, võiks analoogiliselt ehk ka Veenust ja Jupiteri niiviisi lugeda esimese suurusjärgu heledusega objektideks, kuigi päris õige niimoodi ka teha vist ei ole.
Hommikupoole ööd on ida poolt tõusnud uusi tähti: näiteks näeme Lõvi tähtkuju koos heleda, samas mitte ka eriti heleda Reegulusega (nii et selle tähe leidmine võib osutuda keerulisemaks). Idast on üha kõrgemale kerkimas Karjane koos oranžika heleda tähe Arktuurusega, samuti on pigem madalas kagutaevas näha Neitsi koos seal paikneva heleda Spiikaga. Isegi Antaares, veel üks punane hele täht, Skorpioni tähtkujust, ilmub mõni päev peale kuu ning aasta algust, hommikuti väga madalasse kagu-lõunataevasse.
Veidi lainetest ja praktikumidest
Juhime nüüd jutu ka astronoomialt üldisema füüsika suunas, keskendudes samas lainetemaatikale. Kohati ehk on see liigagi füüsika stiilis jutt, kuid loodetavasti ka mitte eriti liialt.
Looduses võivad levida mitmed erinevad lained. Inimliku tunnetuse mõttes on arvatavasti olulisimad elektromagnetlained ja helilained. Elektromagnetlaineid tajub silm, helilaineid aga kõrv. Tähtede, Kuu ja Päikese nägemine ju ongi üks elektromagnetlainete registreerimise ehk teisiti öeldes optika praktikumi mõningad variandid. Nagu ka üleüldse ükskõik mille (või kelle) vaatamine. Analoogiliselt on ükskõik mille või kelle kuulamine ühed mehaanika praktikumi variantidest. Nii et kokkuvõtvalt füüsika praktikumide sooritamiseks polegi alati vaja ülikooli füüsikat tudeerima minna… Edasi tuletaks meelde, et kuskil olla keegi öelnud või kirjutanud, et „mees armastab silmadega, naine kõrvadega". Sellest ideest ranget järge edasi ajades võiks teha järelduse, et meestele meeldivad pigem elektromagnetlained, seega ühtlasi ka optika praktikum; naistele aga helilained, seega ühtlasi ka mehaanika praktikum… Selline üldistus on vist siiski liialt meelevaldne.
Elektromagnetlainetest
Elekromagnetlainete sageduste (või siis lainepikkuste) väga laiast diapasoonist tajub inimsilm valgusena vaid kitsukest riba lainepikkustega 380 nanomeetrit (nm) (violetne valgus) kuni 760 nanomeetrit (punane valgus). Võib ka nii kirjutada: 0,38 miljondikku meetrit kuni 0,76 miljondikku meetrit. Miljondik teatavasti tähendab miljoniga jagamist.
Sageduste skaalas on nähtava valguse piirid (pisut ümardatuna) 790 terahertsist (THz) (violetne valgus) kuni 395 terahertsini (punane valgus) või teisisõnu: 790 triljonit hertsi kuni 395 triljonit hertsi.
Teatud määral oleneb nähtava kiirguse lainepikkuste (või siis sageduste) vahemik siiski iga inimese silmanägemise individuaalsusest.
Ärme muuseas unustame, et madalamale lainepikkusele vastab suurem sagedus. Iga konkreetse sageduse ja sellele vastava lainepikkuse korrutis annab laine levikukiiruse, mis on (antud konkreetsetel tingimustel) muutumatu suurus.
Silmale nähtava elektromagnetkiirguse lainepikkuste piirkonnast veidi lühemate lainepikkustega elektromagnetlaineid (ehk kiirgust) tuntakse ultraviolettkiirgusena (UV-kiirgus); nägemiseks liiga suure lainepikkusega laineid aga infrapunase kiirgusena (IR-kiirgus). Inimorganismile ohtlikumad on siinkohal just need lühema lainepikkusega kiired ehk UV-kiirgus. Väärib märkimist, et organismile veelgi ohtlikum on eriti lühilaineline kiirgus (ehk siis teisiti öelduna väga lühilainelised elektromagnetlained): röntgenkiirgus ja gammakiirgus.
Elekromagnetlainete leviku kiirus (sh siis ka valguse kiirus) vaakumis ehk (praktilises) tühjuses on kindel konstant tähisega c, olles seejuures suurim võimalik kiirus looduses.
Valguse kiiruse väärtus (c) on (ümardatult) 300 000 kilomeetrit sekundis ehk 1 miljard 80 miljonit kilomeetrit tunnis.
Vaakumist tihedamas keskkonnnas oleneb valguse kiirus siiski teatud määral levikukeskkonast, ning osutub teatud määral (kuigi reeglina vähe) madalamaks kui tuntud konstant c. Sel juhul tähistatakse ka valguse kiirust tuntud kiiruse tähisega v. Tuleb pidada meeles, et koos valguse levikukiiruse varieerumisega on samal moel muutlik ka valguse lainepikkus, kuid mitte sagedus. Selles mõttes on mõnigi kord kasulikum kasutada just sageduste skaalat, mis ei olene laine leviku kiirusest. See aspekt kehtib nii elektromagnetlainete kui helilainete korral, kuid nagu kohe näeme, siis eriti just helilainete korral.
Helilained
Helilained on aga olemuselt hoopis teist laadi lained. Tegu on keskkonna perioodilise tihenemise ja hõrenemise edasikandumisega. Teisiti saab seda väljendada rõhu perioodilise muutlikkuse levikuga. Kui heli jõuab kõrvadeni, tekitab muutuv rõhk kõrvades kuulmisaistingu. Heli puhul on rohkem „kombeks" rääkida enamasti sagedustest, kuna sagedus on üldiselt öeldes kindlam „kaup" kui lainepikkus. Inimkõrv tajub sellest sageduste vahmikku umbes 16 hertsist kuni 20 000 hertsini (Hz).
Heli kiirus on võrreldes valguse levikukiirusega keskkonnamõjude poolt palju enam „manipuleeritav". Heli levikuks on muuseas tingimata vaja vaakumist erinevat keskkonda (vaakumis heli ei levi). Nagu teame, õhk ei ole vaakum ning õhus heli levib. Heli levib ka tihedamates keskkondades, ka tahketes kehades, kusjuures õhust märksa erinevate (suuremate) kiirustega. Isegi õhus pole heli kiirus konstantne suurus, olenedes õhu parameetritest (üks oluline parameeter on õhu temperatuur). Seetõttu on helilainete sageduste ja lainepikkuste vahel täpse vastavuse seadmine alati olenev konkreetsest olukorrast. Püüame siiski midagi konkretiseerida, võttes käesolevaga heli kiiruseks õhus 333 m/s.
Teisendades, äsjaesitatud heli kiiruse eeldusel, kuuldava heli sageduste piirid ka lainepikkuste skaalale, vastavad kuuldavatele helilainetele lainepikkuste ligikaudsed piirid 21 meetrist kuni 17 millimeetrini (17 mm = 1,7 cm). Endiselt tuleb lisaks arvestada iga üksikisiku individuaalsust. Heli kiiruse mõneti teised väärtused (erineval õhutemperatuuril, erineval õhu niiskusesisaldusel) annavad veidi teised lainepikkuste piirid. Siin tuleb esile põhjus, miks just heli puhul eelistatakse sagedusi, sest sagedused on kindlad ja ei olene heli kiirusest.
Meenutame jälle, et valgusena tajub inimese silm elektromagnetkiirguse optilise osa spektrit. Selle kiirguse intensiivsus on aga tunnetatav intensiivsuste logaritmide skaalas. Nii on tajutava valguse kiirgusvõimsuse erinevused tegelikult märksa suuremad kui silm tunnetab. Analoogiline on lugu helilainetega. Ka kuulmise puhul on kasutusel heli intensiivsuse logaritmiline skaala.
Kõige nõrgemat heli, mida inimkõrv kuuleb, nimetakakse kuuldeläveks. Kuuldelävi oleneb teatud määral heli sagedusest; madalaim on kuuldelävi umbes heli sageduste 1000 Hz ja 4000 Hz vahemikus. Madalaima kuuldava heli intensiivsuseks on aga 10-12 W/m2, st 1 triljondik vatti ruutmeetri kohta. Vatt on teatavasti võimsuse ühik, ruutmeeter pindala ühik.
Heli valjusena tuntakse parajasti kuuldava heli intensiivsuse ja teatud nullnivooks valitud heli intensiivuse jagatise logaritmi. Nullnivoo valik vastab heli kuuldeläve intensiivsusele 10-12 W/m2.
Teatavasti, kui võtame mingist füüsikalisest suurusest logaritmi, siis vastavad ühikud „kaovad ära". Kuid kokkuleppelisi ühikuid võib siiski kasutada ka logaritme kasutades. (Meenutame siinkohal astronoomas tuntud optilist terminit „tähesuurus".) Kokkuleppeline valjusenivoo ühik on bell (B). Tegu on (kõrvaga kuuldava) heli valjust iseloomustava ühikuga.
Siin võiks ehk kirja panna ka ühe matemaatilise valemi:
L = log (I/I0), kus
L – heli valjus (ühikuks bell (B));
I – heli intensiivus ( ühikuks W/m2))
I0 = 10-12 W/m2.
Näiteks sagedusel umbes 2000 Hz vastab kuuldelävele heli valjus L = 0 B. Põhjus: antud juhul I = I0, ning log 1 = 0.
Logaritm võib tunduda esialgu hirmutava funktsioonina (tegelikult pole asi nõnda hull), kuid selle väärtusi saab arvuti abil kergesti leida.
Tihti kasutatakse praktikas kokkuleppelise heli valjuse ühikuna aga detsibelli ehk kümnendikku belli.
Sel juhul on arvutuseeskiri selline:
L = 10 * log (I/I0).
Siin on kõik muu endine, kuid L esitatakse detsibellides (dB), mille arvulised väärtused on 10 korda suuremad. Näiteks 5 belli võrdub 50 detsibelliga. (Eks ole; 5 meetrit võrdub ju ka 50 detsimeetriga.)
Äsjatoodud näites jääb kuuldelävele vastav L väärtus ikkagi nulliks ka detsibelle kautades, sest 10 * 0 = 0.
Võrreldavaks heli valjuse nivooks võib mõistagi põhimõttelisellt valida ka mingi muu L väärtuse, millele vastav heli intensiivus on suurem kui kuldeläve I0.
Küllalt kõrgetel ja ka madalatel helisagedustel vastab kuuldelävi suurematele helilainete intensiivustele kui 10-12 W/m2 ning neil juhudel on kuuldelävele vastav heli valjus L > 0. Kui heli sagedus on madal või siis omakorda päris kõrge, ongi ehk mõistlik valida heli valjuse algnivooks antud sagedusele vastav, siin juba kirja pandud I0 -st suuremale intensiivsusele vastav kuuldeläve väärtus.
Silm ei kannata vaadata ülimalt suuri heledusi (nt Päikese ketast).
Ka ülimalt valjult helid ei ole kuulmist väärt. Väga vali müra võib „kõrvad lukku panna" nii et normaalne kuulmine taastub alles aegamööda. Veelgi kehvemal juhul võib kõrv saada vigastada.
Seda heli valjuse piiri, millest alates hakkab inimene tajuma ka ebameeldivust ja valu, nimetatakse valuläveks. Valulävele vastava heli intensiivus sõltub samuti heli sagedusest, ulatudes kuni 10 W/m2..
Võrdleme nüüd heli jälle heli intensiivsusi ja heli valjusi.
Kui kuuldelävele (I0 = 10-12 W/m2 ) vastab valjus L = 0 B (ja samuti 0 dB), siis valulävele (I0 = 10W/m2) vastab heli valjus L = 13 B ; detsibellides L = 130 dB. Seega saame kokkuvõttes nii, et kõrvale kuulmiseks sobivad helid, mille valjused varieeruvad 0 ja 130 detsibelli vahel.
Valulävest märksa suuremat intensiivsust (ning ka valjust) kandva müra korral ei saa enam rääkida niivõrd kuulmisest, kuivõrd pigem inimeste piinamisest. Kuulmisest võib aga niimoodi ka ilma jääda.
Heli valjuse detsibellide (samuti bellide) skaalat saab põhimõtteliselt jätkata ka negatiivses suunas, (vastav võrreldav intensiivsus on siis madalam kui I0), kuid sel juhul, kuna valjuse nullväärtuseks on valitud kuuldelävi, kaotaksid negatiivsed detsibellid oma sisulise mõtte, sest mis asi on kõrva jaoks heli, millel on negatiivne valjus? Vastus: kuuldav heli sel juhul puudub.
Mittekuuldavad helid
Tulles jälle sageduste skaala juurde, siis liiga kõrgeid ning samuti liialt madalaid sagedusi inimene ei kuule. Kuuldavaist sagedustest kõrgemaid sagedusi tunneme ultrahelina (UH), kuuldavast helist madalamate sagedustega helilaineid aga infrahelina (IH). Analoogia põhjal elekromagnetlainetega võiks arvata, et meile on ohtlikum heli just kõrgema sagedusega ultraheli. Tõsi küll, ka tugev ja kestev ultraheli on organismidele kahjulik. Kuid helilainete puhul on inimesele ebamugavam üldiselt hoopis infraheli, seega madalama sagedusega heli. Kuid madalamale sagedusele peaks ju vastama madalam energia, mis ohtlikkuses siin küsimus saab olla?
Infraheli
Meenutame kõigepealt tuntud olukorra kirjeldamist sõjaväe näitel, et marsisammul üle sildade ei marsita. Vastasel juhul võib tekkida resonantsiolukord, mis omakorda võib viia silla lagunemiseni ja marssimise kiire ning ootamatu sundasendumise ujumisega võib-olla ujumiseks täiesti sobimatus jõevees.
Järgmisena meenutame, et mõnikord mõõdetakse inimese pulssi, mis teatavasti näitab südamelöökide sagedust. Normaalne pulss pole ka just konstantne suurus, aga „mõistlikkuse piires" alla 100 löögi minutis võiks see ikka olla, nt 60 lööki minutis pole paha väärtus.
1 minutis on 60 sekundit. Seega saame „kasuliku" pulsi sageduseks 1 südamelöök sekundis ehk siis kokkuvõttes 1 herts (1 Hz). Võrreldes kuuldava heli sageduse alampiiriga 16 Hz jääb sagedus 1 Hz just infraheli sageduspiirkonda.
„Hm. Aga see infraheli olla ju inimesele ohtlik, sa ise just ütlesid? Tähendab pulss on seega ka inimesele ohtlik, eks ole? Keelame siis pulsi ära! Homme esitame vastava eelnõu ja ülehomme võtame vastu!", saab haridusameti juhtivosakonna peaspetsialist Olle Ohvitser asjast omal kombel aru. Nojah, kurge kirvega püüda ei saa ja igat asja pole mõtet ka asja tuumast aru saamata pähe tuupida, kui see just võõrkeelne luuletus ei ole ning koolitund varsti algamas.
Siin tulebki naasta silla ja marssijate juurde. Sillal on olenevalt selle konstruktsioonist teatud oma „pulsisagedus" ehk omavõnkesagedus. Kui sõdurite (ja neid on palju) ühise marsisammu sagedus kogemata silla „pulsisagedusega" ühtib, võibki juhtuda jama.
Analoogiliselt võib (kuigi jällegi: mitte üksüheselt!) vaadelda ka inimese pulsisageduse ja välise infraheli sageduste ebasoovitavat koosmõju. Äsjase silla looga täiesti üksühest võrdlust pole mõtet teha, kuid analoogiaid tasub arvestada: inimese organismi loomulike võngete sageduste sarnasus infraheli sagedustega põhjustab selle, et pikemaajaline infraheli mõju all viibimine pole tervisele eriti hea. Ka infraheli suurem intensiivsus ehk võimsus mõjub mõistagi rohkem kahjulikult.
Mida pikemat aega ja mida suurema võimsusega mingi infraheli inimeni jõuab, seda suuremal määral see ka organismile häirivalt mõjub. Halb mõju tervisele võib avalduda mitmeti: peavalude, ärevuse, unehäiretega, südame rütmihäiretega. Siintoodud nimekiri pole kindlasti lõplik.
Muidugi ei tähenda see, et mingi suvaline „infrahääl" kohe südame puperdama paneb vmt. Siis ei saaks me ju üldse elada; eks organism ole kohanenud ka selliste asjadega, kuid ikkagi vaid teatud piirides.
Infraheli ja hiigeltuulikud
Oletame, et panime püsti ühe hiigeltuuliku, labade pikkusega 50 meetrit. Korralik kirikutorni pikkus ainuüksi üksikutel labadel. Just, lugesite õigesti: sellised kohutavad mastaabid; labade pikkused võivad suuremadki olla. Pöörlemise sageduseks võib kergesti olla näiteks 15 pööret minutis. Jagame arvu 15 arvuga 60-ga ning võttes selle pöördväärtuse, saame, et tuulikulabade pöörlemisagedus on 4 Hz. See võnkumine hakkab aga paraku rõhulainetena ehk elastsuslainetena ehk helilainetena levima! Tuulikute pöörlemissagedusi arvestades arvestades tekib igati „vahva" infraheli! Labade pöörlemissagedused võivad olla mõneti erinevad, kuid jäävad ikka infraheli tekitajateks!
Mida kõrgem tuulikusammas püsti aetakse, seda pikemad ehitatakse mõistagi ka tuulikulabad. See aga tingib üha suurema tekkiva infraheli amplituudi. Amplituudi ruut aga on teatavasti seotud võnkumisenergia leviku intensiivsusega või teistes ühikutes väljendatuna infraheli võimsusega. Seega: mida suurem tuulikumonstrum püsti aetakse, seda hullemaks läheb ka tekkiva infraheli mõju inimorganismile.
Selline oleks asi üheainsa monstrumtuuliku puhul! Kuid plaanid on märksa hullumeelsemad: tõsiselt on plaanis ehitada selliseid peletisi tihedalt üle Eesti ning lisaks ka veel Eesti rannikumerre! Niisuguse kogu maad katva võimsa „inframuusika" rägastikus elamine tähendaks päris kiiresti sattumist tõelisse katastroofipiirkonda. Tšernoböli mõõtu katastroofi lihtnumbriliselt võrdluseks tuua ei saa, kuna saastajaks pole käesoleval juhul radioaktiivne kiirgus. Kuid tekkiv kahju on siiski väga mastaapne; selle põhjustab aga lugematu hulga hiigeltuulikute „vuhh-vuhh-vuhh-kamine" igal pool meie ümber! Sellise stsenaariumi puhul aitab meid hädast välja ainult kiire ja otsustav tegutsemine, mille lühikokkuvõte oleks selline:
„Lükkab veski ümber raksti!
Nõndaviisi kätte maksti!"
Ultrahelist
Erinevalt infrahelist ja kuuldavast helist on ultraheli (UH) sagedus suurem. Seda olukorda saab ära kasutada. UH levikut on võimalik küllalt täpselt suunata. See asjaolu omakorda võimaldab UH abiga määrata esemete kaugust, sest UH peegeldub paljudelt esemetelt. Ligikaudu saab kaugusi kindlaks teha ka kuuldava heli abil, kuid kuuldavate helilainete suurema hajuvuse tõttu on hindamise täpsus väiksem. UH-d kasutatakse ka meditsiinis; see peaks olema päris üldtutud teave. Ultraheliuuringutes kasutatakse UH erinevat peegeldumist erinevate tihedusega kudedelt; kasutatavad sagedused varieeruvad enamasti 2 kuni 15 MHz piirkonnas. UH-d (teistsuguste sageduste ja ka võimsustega) kasutatakse meditsiinis ka raviotstarbel. Näiteks võiks tuua neerukivide purustamise organismisiseselt.
Kuulaks ultraheli raadiost?
Megaherts… Kas ei seondu selle sõnaga seoses raadiokuulamine?
Äsjaamainitud ultraheli sagedused vastavad ju raadioside lühilainete ja kesklainete lainepikkustele. (Tõsi küll, meie ju oleme nende lainealade kuulamisest juba 1990-ndatel „igaks juhuks" loobunud…) Kuid siiski! Justkui nagu selguks praegu, et nii saab kuulata ju raadiost ultrahelisid! Parandame õige oma vanad lampraadiod ära, seame sageduse paika ja asumegi ultrahelisid kuulama! Kuid siin oleme me täiesti valel teel.
Juba varem sai mainitud, et lainete lainepikkusi ja sagedusi seob valem, mis sisaldab kolmanda komponendina ka lainete kiirust. Nüüd tuletame meelde, et heli ja elektromagetelainete kiirustel on drastiliselt erinevad väärtused, kuigi heli (sh muidugi ka ultraheli) kiirus on eri keskkondades küllalt erinev. Võtame „raadiokuulamise lootuses" konkreetselt ette õhu. Võtame heli kiiruse võrdlevaks väärtuseks 333 m/s. Kuid raadiolainete (sealhulgas ka valguse) kiirus on ju 300 000 000 m/s. Vees on heli kiirus umbes 1500 m/s (soolases vees suurem kui magedas vees), terases ligemale 6000 m/s. Kuid võrreldes valguse kiirusega on heli kiirus alati tühiselt väike suurus.
Õhus saame ultrahelilaine puhul sageduse 2 Mhz jaoks (ikka heli kiiruseks 333 m/s arvestades) lainepikkuse 0,2 mm ning 15 MHz puhul ümmarguselt 0,02 mm ehk 20 mikromeetrit. Otseses võrdluses jääme nüüd igati alla raadiolainete lainepikkuste piiri (1 mm). Võiks veel lisada, et sellised, kõrge sagedusega (megahertsides) ultrahelilained õhus ei levigi.
Kuid proovime madalama sagedusega ultraheli! Näiteks 22 000 Hz. Nüüd saame helilaine pikkuseks õhus 1,5 cm. Televisioonis kasutatakse ju sentimeeterlaineid (tõsi küll, arvestamata „digipööret"…)! Kuid ikkagi oleme olemuselt täitsa valel teel. Tegu ei ole ju ikkagi raadiolainetega, vaid helilainetega. Ei aita, et heli leviku suunale häälestada raadiovastuvõtja antenn. Selleks, et midagi niimoodi kinni püüda, peavad kinnipüütavad lained olema mitte helilained, vaid elektromagnetlained (praegusel juhul siis raadiolained).
Seega ultrahelilained ei samastu kuidagi raadiolainetega, mis siis et mõni sageduse või ka lainepikkuse arvuline väärtus võib raadiolainetega seoses tuttav olla. Tuleb rõhutada, et helilainete korral on tegu elastsuslainetega, kus võnkumistena levivad keskkonna hõrendused ja tihendused. Elektromagnetlained on olemuselt hoopis teistsugused lained; nagu nimetuski ütleb, levib nende kaudu selline energia liik nagu elektromagnetväli; nende lainete puhul on keskkonna olemasolu pigem segamas lainete levikut. Ei õnnestu meil ultraheli ka raadio abiga otseselt kuulata!
Aga kuuldav heli ja raadio? Korrates siinkohal juba eelnevalt kirjapandud juttu, võttes ikka eelduseks heli levikukiiruse 333 meetrit sekundis, siis kuuldava heli lainepikkused jäävad lainepikkuste piiridesse 17 millimeetrist 21 meetrini. Jällegi justkui raadiolainete piirkond, kas pole? Ka vähemalt osad infraheli lainepikkustest satuksid justkui „raadiopiirkonda".
Raadiosidest
Ärgem aga unustagem peamist: raadiovastuvõtjad on ehitatud mitte helilainete, vaid just nimelt raadiolainete püüdmiseks! Helilained on raadiolainete sisse „peidetud" ehk moduleeritud.
Miks on aga inimesed nii juhmid, et isegi kõrvale kuuldavate sagedustega helisid kauge maa taha otse ei saada ega püüa, vaid jändavad mingi keerulise „raadiolainete jamaga"?
Probleem on heli kaugleviku suurtes puudustes. Infraheli ja kuuldav heli hajuvad kiiresti, ultraheli aga, mida suurema sagedusega see on, seda rohkem kipub see peegelduma, sealhulgas õhus; vaakumis ei levi heli üldse (olgu see kuuldav heli, infraheli või ultraheli). Jääbki üle kasutada heli kaugele edastamiseks helist oluliselt paremini levivate raadiolainete abi.
Varem kirjeldatud probleemne infraheli pole samuti otseselt ka raadioga kuulatav (nagu igasugune helilaine), ka levikuprobleemid on sarnased, kuid siin on lugu nii et me satume ju igal sammul nende va tuulikute ehk infraheli allikate lähipiirkonda! Ning vastuvõtjaks on sedapuhku mitte küll meie kõrvad, vaid meie organism kui tervik, mille koostisosadele taoline mõrvarlik „infrahelimuusika" ülimalt üleliia „kuuldav" saaks olema!
Aga siiski: milleks raadioside? Piltlikult võib öelda, et helilaineid saab panna „ratsutama" raadiolainete seljas. Peenemas keeles nimetatakse seda raadiosignaali moduleerimiseks; selle käigus edastatakse saatjast edastamist vajava helilaine sageduse taktis muutlikuks muudetud raadiolained. Moduleerimise meetodeid on seejuures erinevaid. Raadiovastuvõtjas toimub signaali demoduleerimine: ruumis levivatest raadiolainetest eraldatakse ja püütakse kinni kõigepealt vajalik raadiosagedus; sellest omakorda „sõelutakse välja" aga vajalik helisagedusega raadiosignaal, mis muundatakse juba otseselt sama sagedusega helilaineks ning võimendatakse. Idee mõttes nii see raadio mängibki. Praktikas on raadiosidega tegelemine mõistagi parajalt keeruline ja nõuab protsessi üksikasjadest arusaamist, elektriliste ja mehaaniliste üksikosade tundmist ja nende ühendamisviiside teadmist, samuti kindlasti ka harjutamist. Nii käib asi ju igas valdkonnas.
Mittetehislikud lained
Kui üldiselt võtta, siis mõistagi ei pea ei helilainete ega elektromagnetlainete (sh valguse ja raaadiolainete) tekkimiseks ega levikuks tingimata olema vaja inimese ega teiste kujuteldavate mõistuslike olendite kaasabi. Näiteks võtaks ühed küllalt eksootilised astronoomilised objektid, mida nimetatakse pulsariteks. See on teatud klass neutrontähtedeks nimetatavaid väga suure tihedusega objekte, mis omavad ka väga tugevaid magnetvälju. Pulsaritelt pärit väga korrapärased raadiosignaalid ei tähendagi tegelikult seda, et neid saadavad välja „väikesed rohelised mehikesed", kuigi esimese hooga võis nii tunduda. Täiesti looduslik värk, seoses neutrontähtede kiire pöörlemisega, nende väga tugevate magenetväljadega ning nullist erinevate nurkadega neutrontähtede pöörlemistelgede ja magnetiliste telgede vahel. Selle tõdemusega oleme oma looga otsapidi jälle astronoomias tagasi, nagu loo kirjapaneku üldise ajendi põhjal „kord ja kohus nõuab".
Loo lõpuks
Kultuurisoovitus ikka ka. Tsensorid on teinud apsaka ja lasknud hiljuti siinmail uuesti teleprogrammi lisada 1991. aasta filmi „Rahu tänav". Kui filmi jõulumeeleoluline algus välja arvata, siis peaaegu iga lause ning tegevus selles filmis sisaldab „tonnide viisi" meie tänapäevast elu kirjeldavat faktimaterjali. Soovitan selle videoloo, seni kui see on veel võimalik, kas või n-indat korda uuesti üle vaadata, (kaheldavas) lootuses, et ometi kord suudame oma hallid ajurakud ning samuti musklid sisssesüstitud rohepöördelisest stagnatsioonihallusest ja lausalisest ajupesust lahti raputada ning jälle ise endi elu korraldama hakata, mitte lastes seda teha lõpliku hävinguni viivatel karuputke sarnastel võõrliikidel ning nende kohalikel esindajatel. Me ei taha ju endile ei monstrumtuulikute tihedat metsa ega tohutuid fosforiidikaevandusi ega ulatuslikke võõrvägede polügoone ega paljut muudki tehtavat või alles plaanitavat jubedust. Üleüldse me loodetavasti ei soovi jagada saatust sajal aastal, alates 1924. aastast (1951. aasta jäi vahele) ilmunud Tähetorni Kalendriga, mis aga alanud aastast alates enam ei ilmu!
Kuu faasid
Lisaks lõpetuseks, ikka astronoomiatemaatikat elus hoides,
jaanuarikuu Kuu faaside loetelu.
Esimene veerand: 7-ndal kell 1:57
Täiskuu: 14-ndal kell 0:27
Viimane veerand 21-sel kell 22:32
Kuuloomine: 29-ndal kell 14:37
Arvestatud on Eestis kehtivat Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)