Eesti Päevaleht näeb probleemi Elon Muski sekkumisel Euroopa poliitikasse, ent vanasoorose puhul oldi kümneid aastaid kooris vait nagu kuldid rukkis, tõdeb Markus Järvi kommentaaris.
Hiljuti tundis luigemeedia impeeriumisse kuuluv Eesti Päevaleht juhtkirjas muret selle üle, et Donald Trumpi meeskonna liige Elon Musk on asunud sekkuma Euroopa poliitikasse. Sama soojaga tuntakse ka muret Meta tegevjuhi Mark Zuckerbergi teadaande üle, millega too lubas vähemalt USA-s loobuda faktikontrollide teenustest.
Kiire vahemärkusena võib tõdeda, et Facebooki lepingulise faktikontrollipartnerina Delfi lapsajakirjanikke Kaili Maltsa ja Marta Vunši kantseldavad kogenumad propagandistid Holger Roonemaa ja Martin Laine võivad võimaliku lisasissetuleku pärast muret tunda küll, kuigi esialgu tundub, et FB on Euroopas kruve hoopis koomale tõmanud.
Juhtkirjas nimelt mainitakse veelgi murelikumal toonil, et toosama Elon Musk kavatseb X-is korraldada vestluse erakonna Alternatiiv Saksamaale juhi Alice Weideliga. Muuseas, seda intervjuud on enne selle asetleidmist asunud sotsiaalmeedias kritiseerima tänaseks endine euroülemtsensor Thierry Breton.
Tema tuletab ähvardavas toonis Weidelile meelde Euroopa totalitaristlikku digiteenuste määrust, rääkides kuidas intervjuu Muskiga annab AfD juhile "märkimisväärse ja väärtusliku eelise võistlejate ees".
Tõenäoliselt on Euroopa Komisjoni nõudmiste pilli järgi tantsiv Facebook pannudki mainitud vestlusele bloki peale, kuna mõni päev tagasi ei õnnestunud mul FB-s jagada isegi mitte intervjuust rääkivat Objektiivi uudist, sest FB hinnangul oli postitus vastuolus "kogukonnareeglitega platvormi rämpssisu kohta".
Niisiis, suurtest lubadustest hoolimata ei luba FB Pariisi kommuuni reeglid sellisele uudisele isegi Euroopa tagahoovis, alla miljoni inimese emakeeles, tähelepanu pöörata.
Kvintessentsini jõuab aga liberaalse meelsusmeedia lipulaev EPL tegelikult kohe juhtkirja avalauses: "Mitte ühelgi ärimehel, eelkõige USA-s tegutseval, ei tohiks olla õigust ka kõige leebemal viisil Euroopa riikide poliitikasse sekkuda."
Soo-soo. Ma ei mäleta, et EPL või ükski teine peavooluväljaanne oleks omal ajal vähimalgi määral kritiseerinud USA-s tegutseva miljardäri George Sorose sekkumist küll Ühendriikide, küll Euroopa poliitikasse.
Veriste silmadega vanasoorose miljarditel on lastud müdistada kulisside taga kümneid aastaid ning kõiki, kes sellele tähelepanu pöörasid, nimetati vandenõuteoreetikuteks, keda tuleb heast seltskonnast välja visata.
Mäletame muuseas, kuidas immigratsioonikriisi haripunktis, aastal 2015, tuli Soros Maailma Majandusfoorumi lehel välja nõudmistega, mis esitati ka toonasele Euroopa Komisjonile. Nende hulka kuulusid muuhulgas punktid, et Euroopa peab lähitulevikus võtma igal aastal vastu vähemalt miljon immigranti ning igale immigrandile tuleb esimese kahe aasta vältel pakkuda 15 000 eurot aastas toetust.
Vanasoorose võimlemistest oma sünnimaa Ungari karistamisel Euroopa Komisjoni mõjutamise kaudu võiks kirjutada raamatuid, rääkimata tema rahalaevadest Hillary Clintoni ja Kamala Harrise kampaaniatesse.
Niisiis, kui Soros sekkus täiesti jultunult Euroopa poliitikasse, olid liberaalid kooris vait, nagu kuldid rukkis.
"Mitte ühelgi ärimehel, eelkõige USA-s tegutseval, ei tohiks olla õigust ka kõige leebemal viisil Euroopa riikide poliitikasse sekkuda."
Aga kuidas on lood kodumaiste miljardäridega, nagu Bolti omaniku Markus Villiguga, kes toetas enne valimisi võimuerakondi ning liberalistide kampaaniakeskust SALK-i ning nüüd paneb peale röövelliku automaksu läbisurumist ette, et vaesunud rahvas võiks oma autod maha müüa ning tuua oma viimased eurod Bolti kassasse?
Ega siin ei lõhna ometi korruptsiooni järgi? Ega siin ometi ei ilmuta ennast ärimeeste sekkumine ühe Euroopa Liidu liikmesriigi poliitikasse?
Ega siin ei paljasta ometi vabariigi tegelikud kasusaajad oma tõelist palet?
EPL-i hinnangul on probleemiks siiski vaid Elon Musk.
Hädahüüetele järgneb aga doksoloogia, mis võiks kuuluda mutatis mutandis EPL-i ajaloolise ja ideoloogilise eelkäija Noorte Hääle veergudele nt aastal 1975: "Päästa saab meid vaid Euroopa ise, kellelt ootame regulatsioone ja seadusi, et pahateod sotsiaalmeedias vastutusele võtta."
Euroopa ise, mille suunas tõuseb nagu viirukisuits lapsajakirjaniku härras palve:
"Oo Euroopa ise, kes sa oled Brüsselis. Sinu üleliiduline tsensuur tulgu ja sinu bürokraatia sündigu, nagu Berliinis nõnda ka Tallinnas. Meie igapäevast homoõigust anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie vähene innukus madaamide Kallase ja von der Leyeni kriitikute maa pealt ja maa alt tõrvikutega taga ajamisel, nagu meie ei anna kellelegi andeks, kes demokraatiavastase vihakõnega end rüvetanud on. Ja ära saada meid mitte tõe sisse, vaid päästa meid ära terve mõistuse küüsist. Sest sinu päralt on draamateater, rahvusringhääling ja vabariigi valitsus."
Jääb üle vaid loota, et see ebapüha liit ühes kogu oma propaganda ja "faktikontollidega" kokku variseb. Mida varem, seda parem. Ja kui ei varise, tuleks Eestil sealt esimesel võimalusel välja astuda.