Mõlemapoolselt õiglase rahu saab tagada ainult rahuleping, mille sisu osas on mõlemad sõdivad osapooled täpselt ühte meelt. Seda teostumas kujutleda on raske, kuna mõlemad korraga ei saa võita ehk emb-kumb peab alla jääma, tuletab poliitikavaatleja Lajos Orosz lugejatele meelde.

Poliitikud ja sõda

Kui mäletan õigesti, siis ütles kindral Aleksandr Lebed kord umbes sellise mõtte, et kui sõjas tuleks võidelda juhtivate poliitikategijate lastel, siis oleks konfliktidel varsti lõpp. 

Tegelikult aga poliitikute lähedased enamasti lahingutes ei osale, äärmisel juhul on kannatajarollis. Poliitikud ainult otsustavad (tavaliselt selle eest vastutamata), igaüks heal juhul oma veendumuse järgi, enamasti aga vastavalt sellele, kuidas neile on makstud. 

Kas on olemas õiglane rahu?

Paljud räägivad, et vaja olevat õiglast rahu. Eriti räägib seda Ukraina ja ta üliustav toetajaskond. Mis mõttes õiglast rahu? Kelle suhtes õiglast? Kas ühe osapoole suhtes või mõlema osapoole suhtes?

Mõlemapoolselt õiglase rahu saab tagada ainult selline elukauge asi nagu rahuleping, mille sisu osas on mõlemad sõdivad osapooled täpselt ühte meelt. Seda teostumas kujutleda on raske, kuna mõlemad korraga ei saa võita, emb-kumb peab alla jääma – tema ongi kaotaja, kelle osaks on juhtunuga leppida. Rahusõlmimise tingimused määrab võitja.

Kui osapooled tugevamat ei selgita ning lähteolukord jääb võitlusest hoolimata samaks, siis tüli põhjus säilib ja vastuolu jääb lahendamata. Raske on niisiis kujutleda sellist lahingutega saavutatud lahendust, mille puhul oleks tõeliseks võitjaks mõlemad osapooled. 

Loomulikult saavad mõlemad osapooled kuulutada end võitjaks, kuid enamasti kehtib see võidukuulutus vaid emma-kumma osapoole kohta. Ehtsat või tehispäritolu vastuolude selline lahendus, mis oleks tulus mõlemale osapoolele, on – heal juhul – saavutatav vaid läbirääkimistelaua taga. Sel puhul tuleb mingis asjas järele anda mõlemal. 

Rahusõlmimise näiteid

Vanim olemasolev rahuleping on Ramses II aegse Egiptuse ja Hetiidi riigi vahel pärast Kadeši lahingut sõlmitud rahu. See juhtus üle kolme tuhande aasta tagasi, 1274. aastal e.m.a. Lepingu tekst  lõigati hõbetahvlisse, millest on säilinud selle savikoopia. Selle tahvli suuremat koopiat saab vaadata New Yorgis asuvas ÜRO peakorteris, kuna tegu on ju teadaolevalt vanima rahvusvahelise rahuleppega. 

Kadeši rahu on ilmekas näide selle kohta, kuidas kumbki osapool ei saanud päriselt võitu, midagi ei muutunud, kuid ometi kuulutasid mõlemad end võitjaks. Hiljem aga lasi Ramses paigutada mitmele poole üle oma impeeriumi arvukalt silte ja steele, kus nimetas Kadeši lahingut oma isiklikuks võiduks, kuna hetiitide edasitung peatati, enamgi veel, valitseja ise alistas ründavad vaenuväed. 

Hetiidi riigis algas seejärel kodusõda, lisaks tekkis ohtlik välisvaenlane, kes ähvardas juba mõlemat mainitud impeeriumi, nimelt üha tugevnev Assüüria impeerium, seepärast asusidki Egiptus ja Hetiidi riik teineteisele lähenema ning sõlmisid Ramsese 21. valitsemisaastal rahuleppe, mis oli ühtlasi midagi enamat kui tavaline rahulepe: oli ka liiduleping. See leping on heaks näiteks selle kohta, et rahulepe saab olla ka vastastikku kasulik.   

1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahu lõpetas Kolmekümneaastase sõja. Euroopas toimus see võitlus mitmes järgus. Viimaks läks selle inimohvrihulk juba nii suureks, et see asjaolu – koos majanduskahjuga – sundiski tülitsejaid rahulepet sõlmima. 

(Tõsi, ühes Reini-äärses kindluses ütles me reisiseltskonna saksa teejuht meile, et tollased tulirelvad – musketid – olevat kuumenenud pärast iga lasku nii kõvasti, et vajanud mahajahtumiseks vähemalt tund aega. Alles siis saanud teha järgmise lasu. Seepärast Kolmekümneaastane sõda nii kaua olevat kestnudki…)

Selle rahu tagajärjel kaotasid Saksa-Rooma keisrid oma tollase, niigi juba suuresti vaid nime poolest hegemoonia Euroopa poliitikas. Vestfaali rahu tagas Saksa-Rooma Keisririigi liikmesriikidele õiguse ajada iseseisvat välispoliitikat. 

Lõpptulemusena tekkis niisiis uus, kogu Euroopat hõlmav kokkulepe, mis pani pikaks ajaks paika riikide huvisfäärid. Seegi lepe sündis osaliselt tänu sellele, et oldi väsitud sõdimast ja suuri kaotusi kandmast, mistap lepitigi kokku midagi sellist, mis hoiaks tollast maailma toimimas.

Esimese maailmasõja lõpetanud Pariisi-kandi rahulepingud on ilmekaks näiteks selle kohta, kuidas võitja surub kaotajale oma tahte jõuga peale. Sama kehtib ka Teise maailmasõja lõpetanud rahulepingute kohta.

Rahusõlmimiste tagajärjed

Rahusõlmimiste põhiliseks tagajärjeks – olenemata sellest, kas kokkuleppele jõutakse läbirääkimistelaua taga või tuleb kaotajal alandatuna vastu võtta võitja dikteeritavad tingimused – on ikka olnud võimu ümberkorraldus. Rahulepingu puhul on tegu dokumendiga, mis määrab järgmiseks ajajärguks jõuvahekorra, võitjariikide poliitilised mõjusfäärid.  

Vene–Ukraina sõja eellugu

Sellesse konflikti tirisid Ukraina lääneriigid, nimelt oma valeliku lubadusega, et Ukraina suutvat Venemaad võita. Lääne eesmärk oli võtta Ukraina oma juhtimise alla, panna astuma NATO-sse ning saavutada kontroll ka ta majanduse üle. 

Sobivaid meetmeid rakendades kutsuti teadlikult esile venelaste sekkumine relvajõul. Loomulikult tekitati selline olukord, et Venemaad saaks kogu maailmale näidata agressorina. 

Ühe telesarja abil pandi ukrainlased uskuma, et selles sarjas presidenti mängiv Zelenski oleks võimule saades hoopis teistsugune president kui olid olnud riigi varasemad presidendid. Sel moel pandi alus ta saamisele presidendiks. 

Ukraina rahvas jäi udujuttu uskuma ning läks juba kes teab mitmendat korda pettuse õnge. Asuti vihkama venelasi – vennasrahvast, kellega aastasadu oldi koos elatud. 

Vihkamisele tuginedes ajas lääs – ukrainlaste turjale istutatud valitsuse meetmete abil – Ukraina läbisaamise Venemaaga nii teravaks, et viimaks otsustasid venelased juba niigi mitu aastat toimunud Ukraina kodusõda laiendada: alustasid sõda ka ametlikult. Tõsi, venelased ise nimetasid seda küll sõjaliseks erioperatsiooniks, kuid päriselt on tegemist ikkagi sõjaga. 

Vene–Ukraina konflikti lõpetamisvõimalused

Kuna Vene sõjaväeüksused liiguvad pidevalt edasi ning tänu kodumaisele relvatootmisele on ka pidevalt relvadega varustatud, siis ukrainlased ei suuda neid sõjaliselt võita. Sellest järeldub, et ukrainlased ei suuda endast tugevama vastu oma huve läbirääkimistelaua taga kaitsta, mistõttu neil tuleb panna allkiri teatud mõttes pealesurutud lepingule. 

Ainus, mis ukrainlastel alles jääb, on püüda  venelasi veelgi rohkem diskrediteerida. Droonitabamus Tšernobõlis näitab, et see hinnang klapib. Kui suudan panna maailma uskuma, et venelased on nii vastutustundetud, et ründavad isegi tuumajaama, siis ehk poolehoid meie (selle näite puhul: ukrainlaste) suhtes kasvab. 

Miks peaks venelased ründama tuumajaama? Loogilist vastust sellele pole. Kas on ehk Tšernobõli tuumajaama lähistel mingi sihtmärk, mida droon pidi ründama, kuid kogemata põrutas vale sihtmärgi pihta? Kohe jaama ligidal asub Venemaa liitlane Valgevene, ja ka Venemaa ise pole üldsegi kaugel. Miks pidanuks venelased riskima radioaktiivse reostuse tekkega ning seadma seeläbi ohtu ka iseendid? Selles puudub vähimgi loogika. 

Venelasi süüdistatakse ka Zaporožje tuumajaama tulistamises. Miks peaks nad tulistama omade pihta? Ukraina juhtkond mõjub ebausaldusväärselt. Kes teda üldse usub? 

Lõppjäreldus

Kindlasti sunnib president Trump ukrainlasi lõpetama USA eelmise – demokraatide juhitud – valitsuse algatatud käepikendussõja, kuid see läheb kalliks maksma. Tohutul hulgal surnuid ja sandistunuid, kaotatud maa-alad ning kõrvuni võlgades Ukraina, mille põllumaa ja maavarad lähevad võlgade katteks välismaalaste – peamiselt ameeriklaste – kätte. 

Kas see tasus ukraina rahvale ära? Loomulikult on see küsimus retooriline.

Jääb veel üks tähtis küsimus. Kas kedagi võetakse Ukraina juhtkonna vastutustundetu poliitika pärast vastutusele? Samamoodi tuleks aru nõuda ka ameerika ja teistelt lääne ässitajailt!