Kaja Kallas kolistab ämbreid Euroopas ning kallil kodumaal on valitsus asunud ajama "uut ja parempoolset" poliitikat. Tähtedel ja planeetidel taevalaotuses on sellest kõigest aga sügavalt savi. Nemad kulgevad matemaatlise täpsusega ette seatud radu. Aprillitaevasse vaatab astronoom Alar Puss.
Ilmast
Kevadkuu aprill on tuntud muutliku ilma poolest. Siiski on kevadisel ajal reeglina küllaltki palju selget ilma. Seega on aprillikuudel tihti võimalik nautida nii üha enam soojendavat Päikest kui ka öist tähistaevast. Samas on iga konkreetse pikema ilmaennustamisega seonduv alati arvestataval määral seotud päris suure määramatuse aspektiga. Täpse pildi ükskõik millise kalendrikuu ilmast saab alati siiski vaid tagantjärele. Eriti vähe mõtet on püüda ette öelda, kas ja mis päeval ning mis kellaajal ilm kuskil selge juhtub olema.
Planeetide nähtavus
Tänavune aprillikuu pakub võimalust vaadelda kolme planeeti, mis palja silmaga paistavad.
Õhtuti on läänekaares nähtav heleda tähena Jupiter. Jupiter on nii hele, et kõik teised tähed, need päris-tähed jäävad Päikesesüsteemi suurimale planeedile heleduselt alla. Jupiter on nähtav ligikaudselt öeldes veidi enam kui poole öö vältel; siis planeet loojub. Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Umbes jüripäevani või ka päev kauem paistab õhtuti edelataevas hele päris-täht Siirius, mis on Jupiterist tuhmim, kuid mitte ka eriti palju. Kuu on Jupiterile lähimas asendis 2. aprilli õhtul, samuti ka 30. aprilli õhtul.
1. aprillil ööl vastu 2. aprilli paigutub noore Kuu sirp enne loojumist otse Plejaadide ehk Taevasõela täheparve taustale.
Punaka tähena paistev planeet Marss on samuti nähtav õhtutaevas. Kui jaanuaris oli Marss vaid veidi vähem hele kui Jupiter, siis nüüdseks on Marss umbes sama hele kui tavalised heledamad tähed. Ka Marss loojub öösel, kuid Jupiterist hiljem. 12-nda aprilli ööl vastu 13-ndat aprilli siirdub Marss Kaksikute tähtkujust Vähi tähtkujju. (Parteisid peavad ju kõik poliitikud vahetama, eks ole!)
Kuu on Marsile päris lähedal 5-nda aprilli õhtul.
Kolmas planeet on vaadeldav hommikuti koiduvöös. See on Veenus, mis tõuseb tund aega enne Päikest. Veenust on seekord hea jälgida nt Peipsi järve või Võrtsjärve läänekaldalt, samuti näiteks Kuivastu sadamast. Muudel juhtudel, maapiirkondades, tuleb lihtsalt otsida enamvähem lagedat idasuunda või liikuda lifti ja trepi abil mõnele kõrgemale korrusele, kus asuvad puhaste klaasidega aknad. Veenus asub Kalade tähtkujus. Selle tähtkuju tuhmid päris-tähed mõistagi siis näha ei ole.
Kuu on Veenuse lähedal 25. aprilli hommikul.
Kuid päris vana Kuu sirp asub Veenusest madalamal, tõuseb hiljem ning arvatavasti nähtav ei ole.
Tähti õhtuti läänetaevas
Aprillikuu öötaevas pakub ilusaid vaatlusvõimalusi nii palja silmaga vaatlejale kui ka teleskoobi kasutajale.
Talveõhtute lõunataeva tähtkujud Veomees, Sõnn, Kaksikud ja Orion on vajunud läände. Kuu kolmandal dekaadil ei paista enam Orioni hästi iseloomustav kolmest tähest koosnev vöö, juba kuu keskpaiku kaovad nähtavalt Orioni heledad „jalad" (tähtkuju heledaim täht Riigel neist parempoolne).
Ka Suur ja Väike Peni on jõudnud õhtuti edelataevasse. Kui tähistaeva heledaim täht Siirius 24-nda paiku edelas ehavalgusse kaob, on nähtavalt kadunud kogu Suure Peni tähtkuju. Väike Peni, mida iseloomustab hästi hele täht Prooküon, jääb siiski õhtuti nähtavale kogu aprillikuu jooksul.
Kevadtaevale iseloomulikke tähti ja tähtkujusid
Kevadööde taevast iseloomustavad kõige enam ida poolt lõunakaarde kerkivad tähtkujud Karjane, Lõvi ja Neitsi. Karjane ja Lõvi asuvad kõrgemal: Karjane vasakul ja Lõvi paremal pool.
Karjase tähtkuju on kujult pigem karikat meenutav. Karjase „karika" kitsaimat kohta iseloomustab hele täht Arktuurus, mis on värvilt oranžikas. Kuu alguse õhtute pimenedes on Arkutuurus leitav idasuunal, pigem madalas. Õhtuse öö edenedes tõuseb Arktuurus üha kõrgemale. Siis hakkab üha paremini silma ka kogu Karjase tähtkuju; tähtkuju karika kuju kisub idataevas küllaltki vasakule külili. Hiljem, lõunakaarde kerkinuna, on karikas kujult pisut püstisem.
Lõvi tähtkuju jääb Karikast paremale, lääne poole. Aprilliöö pimeduse saabudes ilmub see tähtkuju nähtavale juba päris kõrgel. Lõvi tähtkuju tähed on suhteliselt heledad; heledaim täht tähtkujus, Reegulus, jääb tähtkuju kontuuri paremasse alumisse nurka. Lõvi meenutab see tähtkuju vähemalt kahel viisil. Isiklikult olen Lõvi kontuuri vaadanud sellise ettekujutusega, et „loomade kuningas" toetub kahele võimsale õlale, mille varju on ta enda pea ära peitnud. Saba aga on täiesti nähtav, see keerdub tagakäppadest eemale, paremale poole.
Siin võiks olla pilt: lounataevas_ulalpool.jpg, allkirjaga:
Karjase ja Lõvi vahel asub tuhm tähtkuju Bereniike Juuksed. Kuid huvitav on selles suunas taevas paistev tuhmide tähtede „peotäis". See on tegelikult üks täheparv, täpsemini hajusparv.
Neitsi tähtkuju jääb Karjasest ja Lõvist allapoole. Tähtkuju on pindalalt suuruselt kolmas tähtkuju taevas. Kujult, tõsi küll, Neitsi midagi erilist ei kujuta; näiva kuju põhiosaks on mingi ebamäärane hulknurk. Neitsi heledaim täht, Spiika, hakkab siiski hästi silma, kuigi paikneb suhteliselt madalal. Kuu alguse õhtutel Spiika kohe veel silma ei hakka. Heaks märguandjaks on Arktuurus. Kui see täht on juba kõrgemale tõusnud, on mõtet kagusuunalt ka Spiikat otsima hakata.
Mida enam aprillikuu edeneb, seda kõrgemal asub juba pimeduse saabudes Arktuurus ning lihtne on järeldada, et ka Spiika on siis kiiresti ja kergesti leitav.
Kui võrrelda veel jutuksolnud kolme tähtkuju heledamaid tähti, siis Arktuurus on neist heledaim. Pisut tuhmim; siiski korralikult hele on Spiika ning Reegulus on neist kolmest kõige tuhmim. Reegulus on ka taeva heledaimate tähtede „juhtgrupi" ehk nn esimese suurusjärgu tähtede arvestuses näiva heleduse poolest viimasel, 21. kohal. Kuid arvestades, et pimedal ööl näeme heades tingimustes tuhandeid tähti, on ka Reegulusel heledust piisavalt.
Arktuurus ja Spiika on näha kogu öö. Spiika, tõsi küll, loojub üsnagi (kuigi mitte täpselt) Päikese tõusuga sünkroonis. Reegulus paistab samuti enam-vähem kogu öö, kuid hakkab siiski kuu lõpupoole veidi varem loojuma. Eks see tähenda ka tähtkujude arvestuses üldisemalt, et Lõvi ja Neitsi vajuvad hommikuks madalasse läänetaevasse. Seevastu Karjane hommikuks väga madalale ei vaju. Karjase karika kuju pöördub hommikupoole ööd ka üha püstisemaks, nii et tähtkuju muutub isegi ilusamaks.
Tegelikult on aprilliöödel näha teinegi karikakujuline ning sedapuhku ka Karika nime kandev tähtkuju.Selleks tuleb siis, kui Spiika on ka juba suhteliselt kõrgel, vaadata päris madalale lõunataevasse, Lõvist ja Neitsist allapoole. Esimesena hakkab silma midagi trapetsikujulist. See väike tähtkuju on Kaaren. Kaarnast paremal ehk lääne pool asubki Karikas. Tähtkuju karika kuju on vasakule viltu, sarnaselt Karjase tähtkuju „karikale". Nii et „nii nagu õpetaja, nii ka õpilane"… Karikas on sarnaselt Kaarnale suhteliselt väike tähtkuju. Kehvem aspekt on see, et Karikas koosneb küllaltki tuhmidest tähtedest ning seega peab tähtkuju nägemiseks „broneerima" kuuvalguseta öö, samuti mõistagi tõeliselt ilusa ilma ning vaba vaate madalasse lõunakaarde.
Nii Lõvi kui Neitsi kuuluvad sodiaaki. Sodiaagi tähtkujud võtavad aeg-ajalt vastu „külalisi", st nende piires toimub Päikese, Kuu ja planeetide näiv liikumine. Neitsi ja Lõvi naabrid sodiaagis, vastavalt Kaalud ja Vähk, on aga oma suurtest naabritest vähem silmatorkavad.
Päris kõrgel edelataevas õhtuti paistev Vähk on heledate tähtede jagamise aegu „trennis olnud", nagu paljude kaasaegsete uuspoliitikutest näitlejate, lauljate ning (endiste) sportlastega on mõistuse jagamise aegu juhtunud. Võib-olla huvitavaim objekt Vähis on üks udune laik. Kui juhtub käes olema binokkel, veel parem, kui teleskoop, siis tasub seda laiku uurida. Selgub, et udulaik lahustub tähtede parveks. Tegu on küllaltki kuulsa Sõime hajusparvega, katalooginumbriga M44. Ehk õnnestub fikseerida ka Vähi nõrkadest tähtedest ülemine, nimega Tegmen. Kui teleskoopi sinna suunata, „lahustub" see täht kaheks erinevaks täheks. Visuaalne kaksiktäht on see, mida muud!
Kaalud paiknevad madalas kagusuunal. Õhtul läheb selle tähtkuju tõusmiseni veel aega. Madalal paistva Kaalude tähtkuju põhilised iseloomustajad on kolm keskpärase heledusega tähte, millest kaks, vasakpoolne ja kõrgem ning parempoolne ja madalam, on paremini näha. Seda parempoolsemat, uhke nimega Zuben Elgenubi, tasub aga samuti vaadata binokli või teleskoobiga. Siingi tuleb välja, et tegu on kaksiktähega, pilt on veidi ka uhkem kui Vähis mainitud kaksiktähe puhul.
Kuigi Vähk ja Kaalud on üksteisest üsnagi eemal, on neil ühine naabertähtkuju! See on võimalik seetõttu, et aprillikuise lõunataeva tähtkujusid „piirab altpoolt" Hüdra, suurim tähtkuju taevas. Hüdra ehk vesimadu, nagu madudele kombeks, polegi eriti lai, kuid see-eest väga pikk. Hüdra kujuteldav pea algab Vähi tähtkujust allpool ehk lõuna pool, edasi keerdub Hüdra allapoole ja vasakule, liikudes altpoolt mööda ka Karikast ja Kaarnast ning jõudes viiamaks Kaalude tähtkujuni välja. Teatud osa Hüdra kujuteldavast kontuurist jääb Eestis isegi lõunasilmapiirist allapoole. Tähtkuju on suur küll, kuid ikkagi ei leidu seal heledaid tähti. Üks täht, Alphard, on siiski teistest heledam. See täht paikneb tähtkuju läänepoolsemas osas, Hüdra kujuteldavast peast mõneti allpool ja vasakul.
Kõrgemale tõusnud Karjase tähtkujust (seal asub teatavasti hele Arktuurus) vasakul pool asub väike, kuid väga ilus poolkaarekujuline Põhjakrooni tähtkuju. Põhjakroonist allapoole (lõuna poole) liikudes tuleb vastu sirpi või küsimärki meenutav tähtkuju nimega Madu. Mao tähtkuju parempoolses servas paistab üks tuhm täheke, mille kõrval, pisut ülalpool asuv täheke paistab heade tingimuste korral udune. Sinna uduse tähe suunas tasub pöörata ka teleskoop. Tegu on taeva põhjapoolkera heledaima ning nõrgalt ka palja silmaga näha oleva tähtede kerasparvega, katalooginumbriga M5. Teleskoobis tasub aga üldse kindlasti kerasparvi vaadelda, sest vaatepilt on ilus. Mao tähtkujust veel allapoole jääb omakorda Kaalude tähtkuju, millest juba juttu oli.
Kaksiktähtede osas võiks teleskoopi proovida ka Lõvi tähtkujus.
Kui alumine vasakpoolne, heledaim Lõvi täht on Reegulus, siis sellest ülevalpool ja veidi vasakul pool asub Algieba. Binoklist jääb siin väheks, kuid teleskoobis võiks proovida seda tähte uurida. Kui suurendus on piisav ja ka Maa atmosfäär pole liiga rahutu, peaks siis näha saama kaunist kahevärvilist kaksiktähte.
Eestis loojumatu Suur Vanker on aprilliöödel näha pea kohal; hommikuks vajub tähtkuju mõnevõrra loode poole. Kuid aisatähtedest kaugeimad Suure Vankri „rattad" sihivad Põhjanaela suunas ikka nagu alati.
Elagu vabadus!
Pöörame veel kord taevavõlvil pilgu heledale Siiriusele, mis on kuu esimeses pooles õhtutaevas veel hästi leitav, asudes madalas lõuna-edelasuunal. Eesti rahvasuus kandis see täht varem Orjatähe nime. Nime päritolu on seotud mõisaorjuse aegadega. Kuid praegugi me elame ju orjuses, mida me suure heameelega endile üha peale suruda lubame. Aga aitab ometi kord sellest orjusest! Tõuseme üles, hakkame vastu ja karistame meie turjale istet võtnud röövleid!
Vaatame eelneva jutu kinnituseks õhtuses aprillitaevas Siiriusele vastassuunda. Seal, madalas põhja-kirdetaevas särab samuti päris hele täht nimega Veega. Eesti rahvaastronoomias tunti Veegat aga Vabamehena. Nii et Orjatäht ja Vabamees seisavad taevas vastakuti. Orjatäht on heledam ja esialgu ka pisut kõrgemal. Kuid aprilliöö edenedes olukord muutub. Orjatäht loojub ning Vabamees tõuseb kirde-idataevas aina kõrgemale. Hommiku saabudes ongi Veega juba väga kõrgel. Ning peale jüripäeva ongi öötaevas järel ainult Vabamees. Nii toimivad asjad taevavõlvil!
Kuid kas meie, Eesti mehed, siis maa peal tõesti kehvemad oleme? Meil on seega ees kolme nädala pikkune kodune ülesanne: riik rämpsust puhtaks! Kui isegi peaks veidi kauem aega minema, siis pikendame oma puhastustööd seekordseks „Teeme ära" kampaaniaks, mis olgu seekord läbi viidud Eesti riigi ja rahva röövlitest puhastamisena!
Veegast allpool vasakul idakirdes paistab hommikuti ka Deeneb Luige tähtkujust ning veel madalamas, ida-kagu suunal, asub Altair Kotka tähtkujust. Hommikupoole ööd tõuseb väga madalasse lõunakaarde ka osa Skorpioni tähtkujust. Skorpioni lõunapoolne osa jääb Eestis allapoole horisonti. Tähtkuju heledaima tähena paistab punakas Antaares.
Langevaid tähti ka!
Mõnedel öödel 22. aprilli ümbruses võib näha mitmeid „langevaid tähti". Tegu on astronoomide keeles lüriidide meteoorivooga. Nii et kogugem taskud öiste vaatluste tarbeks väärtusetut kraami täis. Sest Tõnisson „Kevades" juba ütles, et iga langeva tähe puhul tuleb midagi soovida, samas midagi ka minema visata, kasvõi prügi taskust!
Päike ja Kuu
Päike asub aprillis esialgu Kalade tähtkujus. 18-ndal aprillil liigub Päike Jäära tähtkujju. Need tähtkujud ise koos Päikesega muidugi ei paista, kuna lisaks Päikesele näeme selgetel päeval alati vaid taevasina. Ega see taevasinagi pole muud kui Päikese hajunud valgus.
Tõsi küll, ka Kuu on mõnikord päevalgi nähtav. Vana ehk kahanev Kuu võib paista hommikul isegi veel mitmeid tunde pärast Päikese tõusu ning õhtusel ajal paistev noor ehk kasvav Kuu saab sageli nähtavaks samuti juba päeval, tükk aega enne Päikese loojumist..
Siingi on aga omad eripärad. Sügisesel ajal on head tingimused just vana Kuu pikaajaliseks nägemiseks (seda siis ka päeval pärast Päikese tõusu). Kevadeti aga on eriti hästi vaadeldav just noor Kuu (seda siis ka päevasel ajal enne Päikese loojumist). Kuna praegugi on kevad, siis kasutab noor Kuu nüüdki juhuse ära. Kuu paistab seekord väga hästi just aprillilkuu alguse õhtutel, kasvades samas ka õhtust õhtusse üha suuremaks.
13-nda aprilli ümbruses saame nautida täiskuuöid (täiskuu faasi aegu Kuu muuseas päeval paistma eriti ei kipu).
Pärast täiskuu faasi „vajub" Kuu nähtavusaeg hommikutaevasse, st Kuu saab rahvakeeli „vanaks". Nii on see iga tsükli aegu. Kuid vananev Kuu „vajub" aprillis ka muidu kuidagi ära. Viimase veerandi ümbruses tõuseb Kuu öö kohta päris hilja ning jääb üsnagi lühiajaliselt leitavaks vaid väga madalas lõunakaares. Küllaltki ruttu pärast Päikese tõusu pole ka Kuud enam taevas näha. See ongi see kevadise vanakuu nähtavuse „viletsus". Tõsi küll, pikemas plaanis esineb ka siin siiski teatud Kuu nähtavuse muutlikkus, kuid jätame selle praegu rahule.
Noore Kuu väga kitsas sirp ilmub suhteliselt madalas läänetaevas nähtavale 28. aprilli õhtul. Kuid juba järgmisel kahel õhtul (aprillikuu viimastel) on ikka veel sirbikujuline Kuu nähtav palju kõrgemal ja ka märksa pikemat aega – alanud on uus noore Kuu aeg.
Ülestõusmispühade saabumisest
Aprillis on tulekul suured kristlikud pühad. Tegu on liikuvate pühadega, mis leiavad aset igal aastal erinevatel kuupäevadel. Kindlad on seevastu nädalapäevad: Ülestõusmispühade esimene püha ehk see kõige suurem püha on alati pühapäevasel päeval. Ülestõusmispühade teine ja kolmas püha on kahel järgmisel nädalapäeval, esmaspäeval ja teisipäeval.
Kristlike traditsioonidega riikides on Ülestõusmispühade esimene ja ka teine püha mõistagi riigipühad. Eesti on siinkohal hall ja rumal erand, kuna teine ülestõusmispüha, esmaspäev, on jäärapäiselt argipäevaks jäetud. Muidugi, riigipüha võiks olla ka kolmas ülestõusmispüha.
Muuseas, praktikas polegi sellest „harilikust esmaspäevasest argipäevast" sageli kasu. Sest pühadeaegsed pankadevahelised raha tavaülekanded peavad ikkagi teisipäeva ootama. Miks? Sest mujal riikides on samal ajal ju riigipüha ning Eestis tegutsevad pangad pole ju Eesti omad…
Ka muus mõttes on meil meil välja kujunenud üks (järjekordne) rumal olukord. Töölkäivate inimeste jaoks ainsa praktilise riigipühana on siin välja kujunenud Suur Reede, kaks päeva enne Ülestõusmispüha. Muidugi, kõik need järjepanu saabuvad tähtpäevad (samuti Suur Neljapäev ja Vaikne Laupäev) on üksteisega väga tihedasti seotud, kuid nende olemus pole sugugi ühesugune. Ülimalt vajalik oleks ka Teise Ülestõusmispüha riigipühaks muutmine.
Kõige muutmise eelduseks on mõistagi vaja esiteks praegused riigiröövlid ametitest lahti lasta ning seejärel kohe kinni panna. Asemele tuleb meil paigutada tõelised rahvaesindajad.
Kuu ja lihavõtted
Aprillikuu alguse õhtute taevast kaunistav kasvava faasiga Kuu on muuseas ka pühade peatse saabumise märguandja. Ülestõusmispühadel nagu headel asjadel ikka on ju rahvasuus traditsiooniliselt mitu täiendavat nimetust: kevadised pühad, lihavõtted, munadepühad. Ega seegi loetelu pole lõplik.
Mitmed rahvakalendri tähtpäevad on liikuvad: erinevad kuupäevad, kuid samad nädalapäevad. Aluseks tuleb siinjuures võtta kindlad ajavahemikud Ülestõusmispühadest lähtuvalt. Lugedes lihavõttepühade 1. pühast 7 pühapäeva tagasi ning ning siis kaks päeva edasi, saame kätte vastlapäeva, alati teisipäevasel päeval. Suvistepühad, tuntud ka nelipühadena, leiavad aset 7 nädalat peale lihavõtteid. Needki pühad kestavad 3 päeva, alati pühapäevast teisipäevani.
Eestis on riigipühaks siiski saanud ka suvistepühade esimene püha, kuid kuna see on alati pühapäevasel päeval ning massimeedia sellest pühast väga vähe juttu teeb, siis paljud inimesed ei teagi Eestis ei suvistepühade ega ka vastava riigipüha olemasolust… Keskmist eestlast huvitab kardetavasti pigem see, millised on mingite suvaliste „molluskite-milli-mallukate" tegemised.. Nii nagu Jõulude ajal „nauditakse" telerist „visa hinge". Kurb muidugi.
Kuid kuidas panna paika reeper, s.t kevadiste pühade täpne aeg?
Üks „rusikareegel, mida vahel kasutatakse, on selline: need pühad juhtuvad paastumaarjapäeva (25. märts) ja jüripäeva (23. aprill) vahele. Lisades täpsust juurde – lihavõttepüha on kevadisele pööripäevale järgneva esimese täiskuu järgne esimene pühapäev.
Sellepärast ongi kevadel veel raagus puude aegu esimese veerandi faasi ümbruses hästi taevas paistev Kuu märku andmas, et munapühade aeg on saabumas.
Siiski võib seegi reegel mõnikord harva ka sassi minna, kui need äsjamainitud daatumid paiknevd väga lähestikku ja/või satuvad samale nädalale. Siis võib (kuigi, harva) esimese hooga tundunud kevadise pööripäeva lähedusse sattumise asemel suur kevadpüha aset leida hoopis ligi kuu aega hiljem, kauges aprillikuus. Täpsem kasutusele võetud liikuvate pühade arvutamise eeskiri tugineb 19-aastasele Metoni tsüklile, mis seob omavahel päikeseaastat ja kuufaase.
Tänavu on Ülestõumispühade 1. päev 20. aprillil. Seega on tegu rahvasuu järgi „hiliste pühadega".
Lähiajaloos olid väga varajased kevadpühad 2008. aastal: Ülestõusmispüha oli 23. märtsil. Vaid 3 aastat hiljem, 2011. aastal, said lihavõtted hoo sisse alles 24. aprillil.
Teroreetiliselt on võimalik veel 1 kuupäeva võrra liikuda mõlemasse suunda: esimene Ülestõusmispüha võib olla juba 22, märtsil ning teisalt võib see ette tulla alles 25. aprillil.
Keskmiselt jäävad lihavõtted enamasti kuskile aprilli algusse.
Eelnev jutt kehtis nn uue kalendri, meil kasutatatava gregoriuse kalendri kohta. Vana kalender ehk juuliuse kalender, mille ajaarvestus on 14 päeva taga, teeb liikuvate pühadega veel omaette hookuspookusi. Uue kalendri järgi on vahel vana kalendri lihavõtted alles maikuus…
„Praamireis" üle Beringi väina
Keerasime äsja jälle kella… Sisuliselt vahetasime ajavööndit. Seoses ajavöönditega ehk on praegu paslik ka järgmine teemaarendus.
Aasia kirdenurgas asub Tšuktši poolsaar. Põhja-Ameerika loodenurgas asub Alaska poolsaar. Neid poolsaari lahutab suhteliselt kitsas Beringi väin. Beringi väina mõlemas küljes valvavad piirivalvurid: läänekaldal Vene omad, idakaldal USA omad. Tõepoolest, Venemaa ja USA piir kulgeb läbi Beringi väina.
See asjaolu ei tee kahtlemata väina ületamist lihtsaks ettevõtteks.
Kujutame siiski ideaalset turisti (selleks ei paista siiski sobivat igasugune „kõrge välisesindaja", olgu ta siis lumehelbekese kostüümis või mitte). Ideaalne turist esitab mõlemale poolele kõik vajalikud dokumendid ja ületab rahulikult Beringi väina. Siiski võib rahulikku turisti oodata üllatus. Kui ta juhtub „üle minema" läänest itta, Ameerika poolele, siis satub ta… eilsesse päeva! Kui rännumees on aga näiteks ameeriklane ning see siirudub muud maailma avastama üle Beringi väina lääne poole liikudes, satub ta hoopiski… homsesse päeva! Mis toimub?
Kuupäevaraja – algeline ajamasin
Nüüd oleks paras aeg meenutada vanade meremeeste mälestusi, et mõnikord sattusid nad Vaikses Ookeanis ületama kuupäevaraja.
Aru ei kiputud sageli saama sellest, miks järgmisel päeval tuli kalendrilehega „mängida". Nimelt läänest itta kuupäevaraja ületades tuli järgmisel hommikul sama kuupäeva uuesti alustada.
Kui kuupäevaraja ületati idast läände, siis tuli järgmisel päeval kalendrilehte kahe võrra pöörata: üks päev jäi suisa vahele!
Äsjakirjutatu seletuseks tuleks rõhutada vanade laevakommete traditsioonidele, millest liialt kramplikult kinni peeti. Loomulikult tulnuks kalendrilehte pöörata kohe kuupäevaraja ületades: lääne poole liikudes 1 päev edasi, ida poole liikudes 1 päev tagasi. Järgneval hommikul tulnuks toimida nagu alati: ikka 1 kuupäev edasi.
Nagu näha, on meil nüüd juba palju sarnasusi Beringi väina ületamisega. Loogiliselt peaks tegu olema sama Maa meridiaaniga, nagu ka laevameeste puhul juttu oli. Kuid vaatame gloobust… Kuupäevaraja, meridiaaniga 180 kraaadi kulgeb Venemaa territooriumil üle maismaa, Beringi väinast lääne pool!
Kuskil on midagi, mida veel tuleks teada ja arvesse võtta.
Kohalik aeg ja maailmaaeg
Aja arvestamine on juba ajalooliselt väga lähedane Maa pöörlemise tempoga; vastavalt sellele, kuidas Päike näib ööpäevas liikuvat. Täpselt Päikese liikumisele vastavat ajaarvestust tuntakse tõelise päikeseajana. Seda näitavad päikesekellad, mis mõnedes kohtades on üles seatud, nt Tartu Observatooriumi peahoone ees 2008. aastal.
Siiski on tõelise päikeseaja kulg aasta vältel mõnevõrra erinev. Seetõttu on kasutusele võetud keskmise päikeseaja mõiste. See on pikkuselt võrdne tõelise päikeseajaga aasta vältel, kuid erinevus on see, et keskmise päikeseaja sekundid, sealt edasi ka minutid ja tunnid, kulgevad ühtlases tempos.
Tõeline ja ka keskmine päikeseaeg kulgevad kirjeldatud viisidel rangelt võttes vaid ühel ja samal Maa meridiaanil. Jääme edaspidises jutus keskmise päikeseaja juurde. Valitud meridiaani keskmine päikeseaeg on vastava meridiaani kohalik aeg.
Kui me sooritame mingi „hüppe" lääne või ida poole, „hüppab" kohe ka kohaliku aja väärtus; ida poole hüpates hüppab aja näit edasi, lääne poole hüpates aga tagasi. Eks ta ju ole: ida pool on Päike juba kõrgemal ja seal loetav kohalik aeg seega samuti juurde „tiksunud". Lääne pool on asjad vastupidi.
Siin tuleb aru saada asja põhimõttest. Oletame, et „hüppame" nii, et „hüpe" võtab tühiselt vähe aega. „Hüppe" järel tuleb aga ka oma kella näit korrigeerida uue meridiaani kohalikule ajale. Aeg iseenesest kulgeb praktikas muidugi ühtemoodi kogu maakera ulatuses, kuid Päike paistab eri maakera meridiaanidel erinevast suunast; poolel maakeral on koguni öö.
Üldiselt on kokku lepitud ööpäeva algamine keskööst (kell on siis 00.00) . Kuid kohalikku aega näitavate kellade näidud on Maa eri meridiaanidel samadel ajahetkedel erinevad. (Juhul muidugi, kui kõik kellad on „õigeks keeratud"). Ning „õige aeg" ongi eri meridiaanidel erinev, kui räägime kohalikust ajast.
Mõistagi ei pea tingimata erinevaid kohalikke aegu kasutama; kasvõi kogu maakeral võiks ka kasutada mingi konkreetse meridiaani keskmist kohalikku aega. Inglismaal Greenwichi Observatooriumi läbivat meridiaani nimetatakse kokkuleppeliselt nullmeridiaaniks ning selle meridiaani keskmine kohalik aeg ongi tuntud ka maailmaajana. Kuid see on praktikas ümber kogu maakera kasutamiseks siiski ebamugav. Eks ole ju imelik nulllmeridiaanist kuskil kaugel mujal olles kell 9 hommikul tõdeda, et Päike hakkab kohe loojuma. Nullmeridiaaniga võrreldes teisel pool maakera näitab maailmaaega näitav kell näiteks kellaega 12 päeval, kuid väljas on siis hoopis kesköö…
Teisest küljest ei sobi praktikasse ka selline lugu, kui umbes juba iga sajakonna meetri või mõne kilomeetri võrra ida või lääne poole liikumise järel tuleks kaasasoleva kella näitu mingi vastava meridiaani kohaliku aja jaoks ümber seadima hakata.
Ajavööndid ja kuupäevaraja
Jätkates eelmise alapunti temaatikat, siis on kasutusele võetud kompromiss. Maakera on põhimõtteliselt jagatud geograafilisteks ajavöönditeks, kus igas ajavööndis kasutatav ajaarvestus lähtub antud ajavööndi keskmeridiaani kohalikust ajast. Ühe ajavööndi laius on kraadimõõdus 15 kraadi. Naaberajavööndisse liikudes on vaja sealset kellaaega arvestades vaja kaasasoleva kella näitu tund aega muuta: idapoolsesse ajavöödisse liikudes tund aega edasi, läänepoolsesse liikudes aga tunni võrra tagasi.
Nii on kokkuvõttes teoreetiliselt jagatud kogu maakera 24-ks ajavööndiks. Nullis ajavöönd on see, mille keskmeridiaan on nullmeridiaan (läbi Greenwichi Observatooriumi). Selle ajavööndi kellaaegu nimetatakse Lääne-Euroopa ajaks, lisaks tuntakse seda siis ka maailmaajana (tähistusi: GMT, UTC). Ida poole liikudes, esimese ajavööndi aega tuntakse Kesk-Euroopa ajana. Eesti asub teises ajavööndis, kus kehtivat aega nimetatakse Ida-Euroopa ajaks; kell on GMT-ga võrreldes 2 tundi ees. Näiteks kui maailmaaeg on 9 hommikul, siis teise ajavööndi ehk Eesti vöööndiaeg on 11 hommikul.
GMT ajaga võrreldes jooksevad ajavööndid nii ida kui lääne poole. Lääne poole loetavad ajavööndid on miinus esimene, miinus teine ja nii edasi. Vastavalt on nii palju ka kellade näidud GMT-ga võrreldes taga: 1 tund, 2 tundi j a nii edasi.
Nii ida kui lääne poole liikudes tuleb vastu 12-s ajavöönd. See aga jagatakse piki selle keskmeridiaani veel omakorda geograafiliselt pooleks. Läänepoolne osa on +12-s ajavöönd, idapoolne osa aga
-12 -s ajavõõnd. Selle ajavööndi keskmeridiaan asub nullmeridiaaniga võrreldes täpselt teisel pool maakera. Selle meridiaani pikkuskraad on 180 kraadi ning seda nimetataksegi ka kuupäevarajaks!
Seega, 12-s ajavöönd on eriline ajavöönd. Kellaaeg peaks geograafilises mõttes olema sellegi vööndi ulatuses ühesugune, kuid kuupäevad ühel ja teisel pool kuupäevaraja on erinevad!
Kui näiteks 12-nda ajavööndi idapoolses osas (seega on see -12~s ajavöönd) on 31. detsember kell 00.30, siis läänepoolses osas (seega +12-ndas ajavööndis) on kell samuti 00.30, kuid kuupäev on 1. jaanuar. Head uut aastat kuupäevarajast läänes, head vana-aasta lõppu aga kuupäevarajast idas!
Muidugi võime käsitluse alla võtta ükskõik millised kuupäevad, nt 2. aprill ida pool kuupäevaraja ja 3 aprill lääne pool kuupäevaraja, kuid kellajad on +/-12-s ajavööndis samad, nt 14.00.
On lihtne järeldada, et iga uus päev, sh uus aasta algab vähemalt idee mõttes kõigepealt ajavööndis +12 ning viimasena saabub see 24 tundi hiljem miinus 12-s ajavööndis (pluss 12-s ajavööndis algab siis juba 2. jaanuar). Miks sai lisatud märge „vähemalt idee mõttes", see selgub edaspidises jutus.
Nii võimegi kasutada „ajamasinat", liikudes üle kuupäevaraja ühele või teisele poole. Ida poole liikudes satume eilsesse päeva, lääne poole liikudes aga homsesse päeva. Tuleb panna tähele, et reaalset ajahüpet me ei tee, vaid teeme Isamaa(liidu) partei kombel: „vahetame poose". Teisisõnu, vahetame lihtsalt kuupäevade lugemise kohti. Samamoodi nagu vahetame ajavööndeid vahetades tundide lugemise kohti.
Ajavööndid ja kuupäevaraja praktikas
Kõik pole kuld, mis hiilgab ning ega ka ajavöönditega ja kuupäevarajaga pole asi reaalsuses sugugi nii lihtne ja ilus kui eelmistes punktides sai kujutatud. Ookeanide kohal, tõsi küll, on asjad ajavööndidega tihtilugu (kuid mitte alati!) päris head, küll aga mitte maismaal. Ajavööndite piire nihutatakse, kitsendatakse ja laiendatakse, mõned ajavööndid jäävad mõnes kohas üldse arvesse võtmata.
Mõneti on see ajavööndite „silumine" arusaadav, seoses riikide piiridega või maastiku geograafiaga. Samuti ei ole mõttekas ajavööndi piiri jätta mingit (suuremat) asulat läbima. Näiteks võiks siinkohal tuua meil Eestis kehtiva 2. ajavööndi. Geograafiliselt läbib teise ajavöödi läänepiir Kuressaare linna, idapiir aga Moskvat. Mõlemal juhul on mõttekas vööndi praktikas kasutatavaid piire nihutada. Venemaa on selle lahendanud nii, et on mitme reformi kokkuvõttes 3. ajavööndi aja kehtivuse nihutanud suisa oma läänepiirini.
Saaremaal aga, Kuressaarest lääne pool, kui näpuga geograafilise ajavööndi piirist kinni pidada, peaks kehtima hoopis Kesk-Euroopa aeg, Ida-Euroopa ajast tund aega taga. Selline tunni võrra erinev aeg küllalt kitsas Eesti piirkonnas ehk siis Saaaremaal Kihelkonna, Lümanda ning Sõrve kandis tekitaks vaid asjatut segadust ning võib vist küll pidada normaalseks, et kogu Eestis kehtib Ida-Euroopa aeg.
Üldiselt maailma ajavööndeid kaardil vaadates paneb üldpilt siiski pead vangutama, sest riiklikult kehtestatud ajavöönditega on ikka päris vabalt ümber käidud. Mõnes riigis (nt India, Pakistan, osa Austraaliast) on sätitud oma kellaajad hoopiski pooletunnise erinevusega võrreldes „päris", geograafiliste ajavöönditega. Gathami saared Vaikses Ookeanis on isegi kolmeveerandtunnise aja lugemise nihkega.
Ka kuupäevaraja ei kulge sugugi ühtlaselt piki 180-ndat meridiaani. Siin on võetud kasutusele ehk isegi osalt õige idee, et kuupäevaraja peab kulgema mööda veepinda, mandreid ja saari ei tohi ette jääda. Kuupäevaraja ei tohiks minna ka läbi konkreetsete riikide. Õnneks on 180. laiuskraadil riike ja ka kuiva maad siiski vähe.
Nii peaks ka kuupäevaraja geograafiliselt (pikkuskraad 180 kraadi) kulgema üle Aasia kirdeserva, nii et enamus Tšuktši poolsaarest jääks sellest ida poole. Maismaa-olukorra ja Vene riigist läbimineku vältimiseks „pöördubki" kuupäevaraja mere kohal mõneti ida poole ja läbib Beringi väina. Olemegi ära põhjendanud olukorra, miks Venemaa poolelt just üle Beringi väina itta, USA poolele liikudes saab rändaja eilsesse päeva minna. Vastassuunas Beringi väina ületades satub rändaja homsesse päeva; edasi-tagasi liikudes siis samasse päeva tagasi. Geograafiliselt on Beringi väin aga ajavööndis -11.
Beringi väina ja koos sellega ka sealse „nihutatud" kuupäevaraja ületaja ei satu paraku siiski samasse kellaaega, nagu oleks olnud pluss ja miinus 12-da ajavööndi keskmeridiaanil oleva kuupäevarja ületamisel Vaiksel Ookeanil. Kui Tšuktši poolsaarel on riiklikult kehtestatud ajavöönd +12, siis Alaska poolsaarel on omakorda kehtestatud ajavöönd -9. Kuigi geograafiliselt sobiks sinna rohkem hoopis ajavöönd -10. Aga nii see poliitikute mäng asjaolusid segi lööb.
Eelnevat arvestades on olukord selline. Ületades talvisel ajal Beringi väina itta, Alaska suunal, sooritab reisija hüppe ka kellaajas. Niisiis, lisaks kalendrilehe 1 päev tagurpidi pööramisele tuleb pöörata ka kella, kuid mitte tagasi, vaid 3 tundi edasi. Beringi väina aga lääne poole, Tšuktši poolsaare suunas ületades tuleb kalendrilehte keerata päeva võrra edasi, kella aga 3 tundi tagasi.
Nii et üle Beringi väina liikudes saadakse kuupäevaraja „ajamasinat" kasutades ka teine kellaaeg. Seega võib tekkida ka olukord, kus kuupäev kokkuvõttes ei muutugi. Kui kell on väina läänekaldal näiteks 5. veebruaril kell 22 öösel, siis idakaldal on samal ajal samuti 5. veebruar, aga kell on 1 öösel. Sest kuupäeva mõttes 4. veeburari kella näidule 22 tuleb 3 tundi juurde panna. Eelmisesse kuupäeva minekuks tuleb seega oodata, kuni Beringi väina läänekaldal saabub 6. veebruar ehk laskem kellal liikuda üle 00.00, siis näiteks kell 1 väina ületades jõutakse tõesti tagasi 5. veebruarisse, kuid kella näit tuleb keerata 4 peale.
Kuna 180. pikkuskraadile jääb ka Kiribati mitmetest saartest koosnev saareriik, teeb kuupäevaraja keset Vaikset Ookeani ka ühe eriti kentsaka „jõnksu" ida poole, tekitades väikeses Vaikse Ookeani piirkonnas kunstlikult veel 2 „ajavööndit": GM+13 ja GMT+14. Nii et seetõttu algab iga uus päev ja ka uus aasta esimesena maailmas just „ajavööndis" GMT+14, kuigi ausas, geograafilises mõttes on seal hoopis ajavöönd -10. Selles, GMT+14 piirkonnas, asub näiteks Vaikse Ookeani Jõulusaar ehk Kiritimati. (Teine Jõulusaar on veel, India Ookeanis).
Dekreediajad ja kellakeeramised
Riiklikult kehtetatavaid ajavööndeid „aitavad" segi ajada ka siin-seal aeg-ajalt nn dekreediaegade kehtestamised. See tähendab, et kasvõi enam-vähem geograafiliste vööndiaegade järgi kuidagi paikapandud „riiklike ajavööndite" aegadele lisatakse (enamasti) 1 tund juurde. Nii on seda, kuigi mitte pidevalt, tehtud nt Venemaal. Kuna ajavööndite jagamine on seal niigi küllalt segase loomuga, siis dekreediaja kasutamine või mitte kasutamine vaid lisab segast aspekti juurde. Aga on nagu on; Eesti idapiiri taga kasutatakse praegu kokkuvõttes 3. ajavööndi aega ja Tšuktši poolsaarel kasutatav aeg on GMT+12h: kõik nii, nagu juba kirja sai.
Kuid sellega asjad sageli ei piirdu. Mitmetes riikides, sh Eestis, on täiesti mõttetu, kuid kilplasliku järjekindlusega kasutatav kaks korda aastas läbi viidav kellakeeramine, millest tuleneb nn talveaeg ja suveaeg. Enamasti vastab talveaeg vööndiajale, suveaeg aga on sellest tunni võrra ees.
Kuid juhtuda võib ka nii, et lisaks dekreediaja kasutuselevõtule tehakse ka täiendav kellakeeramine. Venemaal kellakeeramist praegu ei tehta. Nõukogude aja aastakümnetel oli aga muu NSVL-i eeskujul ka Eestis kasutusel dekreediaeg, mis oli geograafilisest vööndiajast tunni võrra ees. Kuid 1981. aastal lisandus veel ka kellakeeramine, nii et suvel oli meil aeg vööndiajast isegi 2 tundi ees. Siis loojus Päike jaanipäeva aegu alles peale kella 23. Selline suveaeg oli rahvale üldiselt vastuvõetamatu.
1989. aastal saavutati siiski olukord, kus Eestis mindi dekreediajalt vööndiajale tagasi. See tähendas seda, et pühapäeval, 26. märtsil kella edasi ei keeratud. Kuid 1989. aasta sügisest, konkreetselt alates pühapäevast, 24. septembrist tobe kellakeeramise komme jätkus.
Teisalt oli nõukogude aja jooksul kinnistunud ametiasutuste ja äride lahtiolek, mis kontsentreerus mitte kella 12, vaid pigem kella 13 ümbrusesse päeval. Nii hakkas 1989. aasta 24. septembril esmakordselt jälle kehtestatud vööndiajale vastav talveaeg oma varapimedate õhtutega tunduma sama ootamatu ja imelik kui äsjase dekreediaja suveaeg.
Vastu oldi ja õigustatult, muidugi ka kellakeeramise jätkamisele. 2000. ja 2001. aastal jõuti korraks ka kellakeeramise „kinnikeeramiseni", kui talveaeg ehk 2. ajavööndi aeg jäi aastaringseks.
Samas aga üldiselt jäid ärid ning ametid ikka avatuks nii, et „praktiline keskpäev" jäi kella 13 kanti. Nii jäi tunduma ikkagi „midagi olevat valesti": kui mai-juuni-juuli välja arvata, siis ülejäänud ajal tundus ikka, et läheb liiga ruttu pimedaks. Teiselt poolt, juunikuine Päikese tõus juba kella 3 paiku öösel tundus ka liig olevat.
Lihtne lahendus olnuks üle minna hoopis püsivale suveajale ehk siis dekreediajale, kuid „lahendus" oli nii rumal kui olla saab: mindi hoopis kellakeeramise juurde tagasi. Selle probleemi otsas me senimaani istumegi.
Ka Beringi väina ületamisel tuleb vastu kellakeeramise probleem.
Märtsi teisest pühapäevast kuni novembri esimese pühapäevani on ka Alaskal „suveaeg", nii et väina ületades tuleb kuupäeva muutmisele lisaks ka kella suisa 4 tundi kruttida. Ikka nii, et läänest itta liikudes kalendrist päev maha, kellale aga 4 tundi juurde. Nii võib jällegi ka juhtuda, et kuupäev jääb lõppkokkuvõttes endiseks. Vastassuunas liikudes tuleb kõiki muutusi teha vastupidi.
Kirjeldatud ajamasina puudustest
Eelkirjeldatud viisil me kaugele minevikku minna siiski ei saa.
Kui me suudaksime ka väga kiiresti liikuda ükskõik kumba pidi ida-läänesuunaliselt ümber Maa, siis lisaks liikumatule kuupäevarajale 180 pikkuskraadi kandis on olemas ka teine, kesköötundi kandev „liikuv kuupäevaraja". See liigub, ajavööndeid arvestades, tunniste hüpetega idast lääne poole.
Kui rändaja, kes Beringi väina ida suunas, Alaska poole ületas ja sattus eilsesse päeva, siis edasi itta rühkides tuleb paratamatult vastu teine, läände liikuv kuupäevaraja, kus kell lööb alati kesköötundi; see on ju märk järgmise päeva saabumisest. Ületades selle piiri ikka ida suunas, jõuab rändaja endisesse päeva tagasi. Samamoodi on vastupidise liikumisega: rändaja hüppab sel juhul homse ja tänase päeva vahel.
Eriti tähtis on ikka meelde jätta, et see „päris aeg", aatomiaeg, kulgeb ikka samamoodi edasi, ületa sa ajavööndeid ja paigalolevat või liikuvat kuupäevaraja või mitte. Siinjuures jätame arvestamata ülisuurte kiiruste relativistlikud efektid; see oleks ehk mõni järgmine jututeema. Nii et meie „ajamasin" on tegelikult vaid deklaratiivne.
Kuid siiski võime varemkirjeldatud viisil vähemalt näiliselt saavutada olukorra, et „läksime tagasi eilsesse päeva" või „hüppasime homsesse päeva".
Poolustel jooksevad ajavööndid kokku: neisse kantidesse rändaja peab truuks jääma kaasasolevale oma maa ajaarvamise kellale ja vajadusel tegema teisendusi teiste ajavööndite tarbeks.
Kuupäeva vahetuse ajamoment poolustel on kokkuleppeline.
See-eest on kasvõi mõnemeetrise raadiusega ringil ümber ükskõik kummal poolusel lihtne kahe naaberpäeva vahel väga palju kordi edasi-tagasi joosta. Kaks erinevat kuupäevaraja: liikuv ja liikumatu, paiknevad siis ju päris lähestikku… See oleks siis jooksumaraton tulevikku, minevikku, tulevikku, minevikku ja ikka nii edasi… Võib joosta ka vastupidises suunas: minevikku, tulevikku, minevikku… Nojah, see käiks pigem juba järgmise, mitte just eriti tõsiteadusliku alapunkti temaatika alla…
Ministriamet, audoktorid, maiustamine ja astronoomia
Loo lõpupoole veidi ka üldisi külaelu päevakajalisi aspekte.
Igatsugu ministriametid on viimasel ajal kuum kaup. Kõik psühhoneuroloogiaasutuste kinniste osakondade patsiendid on esmajärjekorras kandideerimistele oodatud ning esimesed õnnelikud juba ammu ka neisse ametitesse määratud; äsja lisandus ka „uusi üritajaid".
Tähtsaid ameteid ning aukraade jagub mõistagi mujalgi. Meilgi oma küla mees, Poldivälja Paavel, kes vahepeal arendas oma teaduskarjääri Ilmeni Internaatkodu patsiendina, asus ju juba mullu suurte lootustega kandideerima Helsingi Ülikooli audoktori uuele vabale kohale. Põhikooli lõpueksami diplomi ostsime Poldivälja-poisile kah külakogukonna kokkupandud rahadega suvel välja. Polegi vahepeal eriti aru saanud, kuidas asjalood selle Paavli audoktorlusega edenenud on; Helsingi Ülikooli telefon annab viimasel ajal pidevalt kinnist tooni… Kahju, et asi pole ikka veel selge, muidu oleksime Poldivälja-poisi äsja Tallinna poole põllumajandusministriks saama saatnud.
Aga uus valitsus on muidugi alati parem kui eelmine; no vähemalt sama hea ikka. Kui millegagi võrrelda, siis Sääriku Seiu, muuhulgas suur jäätisesõber, läks kah ükspäev poodi uue jäätise järele. Noh, jäätist ei olnud; Seiu siis ostis laadungi väetist. Käib ju kah maiustamiseks; igatahes kirjapilt on ju enam-vähem üks ning sama. Õnneks või kahjuks põrutas maiustamisootel Seiu oma kastijalgrattaga ühes järsemas kurvis kibuvitsapõõsasse ning kogu väetiselaadung pudenes laiali ja Seiu Säärik muutus väetisetolmust üleni valgeks ning aevastas põõsas nagu põrguline. Poodi uue väetisekoguse järele ei saanud ka kahjuks tagasi minna, sest selleks ajaks kui Seiu põõsastest kuidagi välja sai, olid ka püksid üleni auke täis. Sellest ei olnud veel küll iseenesest midagi hullu, sest auklikud püksid ju vaid kaunistavat igat meest, kuid probleemiks oli see, et pood oli vahepeal kinni pandud.
Prõmmis siis Seiu poe ukse taga mis ta prõmmis, kasu sellest talle ei tõusnud. Lõpuks kutsusid naabrid poodi sisse murda üritavale Sääriku Seiule Dialoogi Politsei kohale, kes hakkaski mõistagi kohe menetlema, aga loomulikult hoopis nende isikutega, kes olid nad kohale kutsunud. Peatselt oli Dialoogi Politsei dialoogi arenedes sunnitud kiiresti ka tuldud teed tagasi põgenema, kuna kohalikud külamehed igatsugu allameetritegelastel endiga nalja teha ka ei luba. Seiu Säärik aga jätkas rahumeeli poe rauduste ja trellitatud akende kallal laamendamist, väsis lõpuks siiski ära ja vantsis vägevalt sajatades ning kõiki vastutulijaid kremli agentideks sõimates minema.
Sääriku Seiu on aga muidu ka üks äkiline mees. Paar päeva tagasi otsustas temagi otse voodis lesides tähistaevast nautida. Mõeldud-tehtud! Seiu lõi kohe toal lae pealt minema ning läks lõhkus põõningult ka katuse maha ning asus siis rahuliku meelega magamistoas astronoomilistele vaatlustele. (Oma toa lae lõi Seiu samal põhjusel esimest korda pealt ära juba eelmisel aastal, kuid siis jäi asi poolikuks, sest katus jäi lõhkumata. Mingi ime läbi sai ühiste jõududega ka lagi suve jooksul parandatud.)
Sedapuhku aga, üles ärgates, oli olukord Sääriku Seiu jaoks veidi rohkem tüütu, sest tähed olid hommikuks vihma alla kallavate pilvede poolt kaetud. Nüüd paisus Seiu uus vihahoog nii suureks, et ta otsustas ka ülejäänud maja maha lammutada. See töö jäi siiski küllaltki kesiseks, sest Seiu Säärik oli juba öösel katuse lõhkumise käigus kõik saed, kirved, haamrid ja kangid kuhugi ära kaotanud või siis minema visanud.
Järgmisel päeval aitasid ikka veel heatahtlikud naabrid Seiul katuse kohale mingi ajutise lahenduse siiski välja nuputada. Loomulikult Seiu pideva sõimu ja kremli-vandumise saatel… Eks edaspidi paista, mis sest Sääriku Seiu katusest saab. Nii see elu siin käib…
Kui aga tõesti peaks veel leiduma keegi, kes niivõrd lihtlabasele tööle nagu ministriamet pürgimise kohta üht-teist juurde õppida tahab, siis siinkohal oleks kultuurisoovitusena paras aeg ära vaadata üks Bulgaaria päritolu telelavastus aastast 1981, peakirjaga „Golemanov".
Seejärel peaks küll kõik ministriametiks vajalik selge olema.
Puuriidaministri, Maskisüstimisministri, Välissekkumisministri, Kraanikausiministri jaoks pole seda muidugi vaja: liialt kõrge tase nende jaoks… Tegelikult kehtib see muidugi kogu selle sõlmeseotud pundi kohta.
Kuu faasid aprillis
Esimene veerand: 5-ndal kell 5.15
Täiskuu: 13-ndal kell 3.22
Viimane veerand: 21-sel kell 4.35
Kuuloomine: 27-ndal kell 22.31
Arvestatud on Ida-Euroopa SUVEAEGA (GMT+3h).