Julgeolekuohule viidates survestatakse kirikut loobuma nende usulistest veendumustest, ehkki neile ei ole Eesti Vabariigi seaduste täitmise mõttes seni midagi põhjust olnud ette heita. Ühe eksinud patriarhi pärast pole õiglane karistada kogu usukogukonda, kirjutab Kaari Saarma.
Sada aastat tagasi käis Eestis terav arutelu Tallinna Aleksander Nevski katedraali lammutamise üle. Minu arhitektist vanavanaisa Karl Burman vanem oli üks neist, kes leidis, et katedraal oma sibulkuplitega domineeris liigselt Tallinna vaadet ning sümboliseeris Vene tsaarivõimu ja venestamispoliitikat. 1924. aastal tegi Burman ettepaneku muuta katedraal Eesti Iseseisvuse Panteoniks – mälestuspaigaks, mis oleks pühendatud rahvuslikule identiteedile ja iseseisvusele.
1928. aastal esitati Riigikogule isegi eelnõu katedraali likvideerimiseks, mis aga toetust ei leidnud. Kiriku kaitseks astusid lisaks õigeusklikele välja ka luteri kiriku kõrgemad vaimulikud. Katedraali teema tekitas ühiskonnas lõhestumist ja elavat avalikku debatti.
Elo Sihv on põhjalikult analüüsinud neid sündmusi oma magistritöös „Tallinna Aleksander Nevski katedraali lammutamise katse 1928. aastal" (2024), käsitledes nii toonast ühiskondlikku õhustikku kui ka meediakajastusi Eestis ja välismaal. Seda tööd lugedes jääb mulje, et sada aastat hiljem oleme omamoodi sarnases olukorras ja et mitmed toonased ühiskonna valupunktid on endiselt aktuaalsed.
"Tänapäevase ajakirjandusega võrreldes oldi pea 100 aastat tagasi avalikkuses julgemad ja öeldi rohkem välja, mida päriselt asjast arvatakse. Kuigi 1934. aasta riigipöördega kaasnes tsensuur, saadi siiski väljendada oma meelsust seoses AN katedraaliga" kirjutab Sihv.
Sajanditagust vastuseisu katedraalile, mis paljudele sümboliseeris venestamist ja võõrvõimu, on lihtne mõista – äsja oli lõppenud sõda, mis puudutas valusalt kogu ühiskonda. Ka oli inimestel veel meeles, et katedraal valmis (lõplikult 1900. aastal) tsaarivõimu otsusel, eestikeelset elanikkonda kaasamata. See tekitas tugevat vastuseisu, eriti rahvuslikult meelestatud haritlaskonnas, kuna katedraal ehitati silmapaistvale kohale Toompeal ning domineeris linna vaadet kui võõra võimu märk. Lisaks peeti Toompead eestlastele pühaks paigaks, mida seostati Kalevipoja hauaga.
Ebaküpse ühiskonna valupunktid
On raske öelda, kas aeg oli toona rohkem liigestest lahti kui täna. Ka ei tea me, kas saja aasta pärast oleme taas sarnases olukorras. Kas meie iseseisvus on siis säilinud? Või tuleb seda taasluua? Ja kui, siis kelle alt? Ja mis on tänane seis? Kas oleme siis päriselt iseseisev Eesti – tasakaalukas, tark ja salliv riik?
Sellest oleme täna paraku sama kaugel kui sada aastat tagasi. Meie ühiskonna poliitilised esihääled peegeldavad endiselt ebaküpsust: alaväärsuskomplekse, pseudoliberaalsust, lõhestumist, marurahvuslust. Diplomaatia on paljudele tundmatu oskus.
Katedraali lammutamine jäi sajandi eest ära eelkõige rahvusvahelise surve ja võimaliku mainekahju kartuse tõttu – välisajakirjanduses kõlasid süüdistused vandalismis, äärmuslikus patriotismis ja vene rahvusvähemuse tagakiusamises. Kõlab kuidagi tuttavalt.
Nüüd, sajand hiljem, pole turismimagnetiks saanud katedraal hoonena enam ohus. Kuid moraalne vandalism on viidud uuele tasemele.
Riigikogu võttis hiljuti vastu seadusemuudatuse, mis võimaldab sundlõpetada nii Kuremäe (Pühtitsa) kloostri kui ka Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku (endise nimega MPEÕK), juhul kui nad ei nõustu kanoonilise sideme katkestamise ja usutunnistuse muutmisega. Muudatust põhjendatakse julgeolekuga, kuid tegelikkuses võib see samm just nimelt ohustada julgeolekut ja siseriiklikku sidusust niigi pingelisel ajal.
Religioon ei peaks poliitikas pooli valima
Religioon on pühendunud igavikule, mitte poliitikale. Kuremäe kloostri iguumenja Filareta rääkis 2016. aastal intervjuus Teet Korstenile: "Me töötame ja palvetame ning asume väljaspool poliitilisi sündmusi. Oleme maailmast eraldunud ja seal toimuv ei peaks meis huvi äratama. Meile on peamine vaimulik elu. /../ Klooster pole ilmaaegu ilmast müüriga eraldatud – siin valitsevad teised, vaimulikud väärtused. Siin on olulisem tegelda sisekaemusega."
Enne partiarh Kirilli kahetsusväärseid väljaütlemisi sõja teemal käsitles Eesti meedia vene õigeusu vaimulikke Eestis lugupidavalt ja heasoovlikult. Suhted patriarhi ja Eesti valitsuse vahel olid koguni nii soojad, et 2013. aasta viisidi käigus asetas patriarh leinapärja Linda kuju juurde küüditatute mälestuseks.
Sõda pööras aga kõik pea peale. Pärast patriarhi ehmatavaid Vene Ukraina-vastast agressiooni toetavaid avaldusi on kiriku esindajad Eestis selgelt öelnud, et see agressioon on väär, et patriarhi väljaütlemised ei ole nende väljaütlemised. Ka Eestist välja saadetud metropoliit Eugeni mõistis sõja hukka Eesti kirikute ühisavalduses. Sama on teinud mitmete teiste Euroopa riikide metropoliidid. Erinevalt Eestist austatakse enamikes Euroopa riikides usuvabadust ega tegeleta vene õigeusu kiriku tagakiusamisega.
Vene õigeusklike, Pühtitsa nunnade ja patriarh Kirilli vahele ei saa ega tohi panna võrdusmärki. Ühe eksinud patriarhi pärast pole õiglane karistada kogu usukogukonda. Patriarhid tulevad ja lähevad, ent religioon püsib. Seda tuleb austada.
Ühe kirikujuhi šokeerivad avaldused ei saa tühistada kogu õpetust – samahästi võiksime keelata kogu teaduse, sest Anthony Fauci sõnavõtud on toonud paljudele kahju.
Milles seisneb siis kiriku süü?
Kolmekümne aasta jooksul ei ole avalikkusele esitatud konkreetseid näiteid õigusrikkumistest, millega Vene õigeusu kiriku tegevus Eestis oleks ohustanud riigi julgeolekut. Ainuüksi oletuslik oht tulevikus ei saa olla piisav põhjus usuvabaduse kitsendamiseks.
Eesti põhiseaduse § 40 sätestab: „Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Igaühel on vabadus kuulutada oma usku, veendumusi ja arvamusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus kuuluda kirikutesse ja usuühingutesse ning nendest välja astuda."
Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus (570 SE) riivab usuvabadust, seades usulise ühenduse edasise tegutsemise sõltuvusse tema kanoonilistest sidemetest ja usutunnistusest. Kui kogudus ei katkesta sidet talle sobiva, aga riigile mittesobiva patriarhaadiga, ähvardab teda sundlõpetamine – ehkki ta on tegutsenud igas mõttes seaduskuulekalt. See puudutab otseselt inimese sisemist veendumusvabadust, mis on põhiseaduslikult kaitstud. Selline surve on ohtlik pretsedent, sest võib avada tee analoogsetele juhtumitele tulevikus. Lisaks seab see küsimärgi alla Eesti kui usuvabadust austava demokraatliku õigusriigi maine.
Kirik ei ole teinud midagi õigusvastast. Ometi ähvardatakse neid karistusega, mis on juriidilise isiku jaoks rängim – sundlõpetamisega.
Usuvabaduse piiramine kahjustab Eesti mainet
Ei ole ilmselt kellelegi üllatus, et Venemaale on see seadus heaks ettekäändeks alustada propagandarünnakut. Võime uskuda, et meie siin oleme sellise mõjutustegevuse suhtes saavutanud immuunsuse, aga kas oleme kindlad, et seda on ka Lääne ühiskonnad? Kas Lääne ühiskonnad üleüldse sellist usuvabaduse piiramist mõistaks? Selle seadusega kaasneval mainekahjul võib olla paratamatult laiem negatiivne mõju ka turismile, kultuurile ja majandusele. Riik, mis peab oma olemasolu nimel piirama usuvabadust, ei mõju just usaldusväärse partnerina rahuaja koostööks. Võimalik, et otsustavaks saab taas lääneriikide surve – nagu sada aastat tagasi.
Julgeoleku poole pealt on aga kaheldav, kas selline eelkõige venekeelset elanikkonda puudutav surve seda siseriiklikult suurendab.
Tänane ärevus ja sõjahirm on mõistetavad. Aga nagu nägime ka koroonakriisis – hirmu ajel tehtud otsused pole tihti kõige targemad. Küps inimene suudab näha oma otsuste tagajärgi ja mõelda paar sammu ette. Sama ootaks ka valitsuselt. Paraku on selle seaduse puhul jäetud sisuline mõjuanalüüs tegemata. Kahju-kasu analüüs peaks olema eetingimuseks iga julgeolekut puudutava eelnõu puhul.
Seadusemuudatusel on tühine mõju Venemaa mõjutustegevusele
Siseministeerium rõhub kiriku „sidemele Moskvaga". Ent Piiskop Daniel on kinnitanud, et kirikut Eestis ei juhita Moskvast – otsused langetab kiriku täiskogu, patriarh vaid kinnitab need. Kirik on juba eemaldanud oma nimest viite Moskva patriarhaadile ning muutnud põhikirja. Ent ministeeriumi hinnangul on see ebapiisav.
Poliitikud näevad kanoonilise sideme katkestamist tehnilise formaalsusena. Vaimulike ja koguduseliikmete jaoks oleks see aga kanooniline kuritegu – usutunnistuse muutmine ning lahkulöömine oma ajaloolisest ja vaimulikust identiteedist.
Venemaa mõjutustegevust ei takista kanoonilise sideme katkestamine. Seda saab teha ka isiklike kontaktide kaudu. Seega on seaduse mõju julgeolekule minimaalne, kuid mõju usuvabadusele ja ühiskonna sidususele suur.
Usuline sallivus ei tähenda liigset järeleandlikkust. Viimane võib viia rahvusriigi sisulise nõrgenemiseni või isegi kadumiseni. Rootsi näide, kus massilise migratsiooni tõttu on rajatud tuhandeid mošeesid ning mitmes linnas prognoositakse rootslaste jäämist vähemusse juba lähikümnenditel, on kahtlemata hoiatav. Seevastu vene õigeusk on Eestis olnud osa siinsest kultuuripildist juba sajandeid – tegemist ei ole hiljutise impordiga, vaid jutt käib tänase Eesti suurimast kirikust.
"Kremli käsilased" ja palgatud suunamudijad
Ilmselt ükski eestlane ei soosi ega poolda Venemaa luure- ja mõjutustegevust Eesti pinnal. Ent Eesti patrioote, kes kaitsevad usuvabadust sildistatakse Kremli propaganda ohvriteks või suisa putinistideks. Kõneka näitena võib tuua artikli, milles Kadri Paas sidus Püha Johannese Kooli ja helilooja Arvo Pärdi Kremli mõjutustegevusega:
"See, et kooli patroon on Arvo Pärt ja seal õpivad jõukate ja tuntud inimeste lapsed, on parasjagu tähendusrikas, näidates, et Kremli tegevus on õnnestunud. Kõige mõjusam mõjutustegevus on ju teatavasti selline, mida selle sihtmärk ei tunnegi ära. Üleilmselt kuulus helilooja Arvo Pärt ei saa ju ometi olla Kremli mõjuagent. Aga miks mitte, kui ta kuulub pühasõdalaste kirikusse, olles ühes oma perekonnaga MPEÕK-le sisuliselt reklaamnägu."
Pentsik on seejuures asjaolu, et ministeerium maksab ligi 30 000 eurot suhtekorraldusfirmale, et muuta kirikute seadust „söödavamaks". See tähendab sisuliselt maksumaksja raha eest tehtavat propagandat ühe seisukoha kasuks – mis ei sobi demokraatlikule riigile.
Tasub küsida, kumb on ohtlikum: kas see, et kirik, mis pole seni levitanud Kremli sõnumeid, võib seda kunagi tulevikus teha või et riik survestab usklikke tegema sammu, mis on nende südametunnistuse ja usuga vastuolus? Surve ei tekita lojaalsust – pigem trotsi.
Kahe õigeusu kiriku vahel on vastastikune usaldamatus
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) on pakkunud vene õigeusu kirikule võimalust jätkata tegevust vikariaadina EAÕK koosseisus, säilitades õigeusu traditsioonid, kuid liikudes Konstantinoopoli patriarhaadi alla.
Kuigi see paistab pealtnäha hea ettepanekuna, varjutab seda kahe kiriku keeruline ajalugu ja vastastikune usaldamatus. Suhted pole olnud soojad varemgi – näiteks kirjutas Arho Tuhkru 2013. aastal, et "kirikuisade kohtumisel tõdeti, et Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul ja Vene Õigeusu Kirikul on erinevad seisukohad. Nendesse selguse toomine on võtnud kaua aega ja sellele ei ole kiireid ühiseid vastuseid."
Ilmalikust vaatenurgast võib tunduda, et „üks õigeusk kõik, mis seal ikka vahet on". Kuid tegelikkus on märksa keerukam. Kaks kirikut on Eestis tegutsenud paralleelselt aastakümneid, ent seni pole leitud ühist teed.
Ärevatel aegadel on vaja kohti, kus pühadus ja rahu säilivad
Pean end Eesti patrioodiks, ent ometi on mul hea meel, et mu vanavanaisa plaan seoses katedraaliga teoks ei saanud ja et teda jäädakse mäletama omanäoliste hoonete arhitektina, mitte kellegina, keda 1920.–1930. aastate välismeedia oleks kutsunud marurahvusliku vandalismi eestvedajaks.
Olles maailmas üksjagu reisinud, olen õppinud austama erinevaid religioone ja usuvabadust. Nägema religioonide tuumas pigem ühisosa, millegi sügavama olemasolu. Avarust, mis võimaldab avada pühamu ukse ka teistele, kelle usuline kuuluvus on teine. Ka neile, kes tormavad reisides telefon näpus ühest kirikust teise, ilma et kordagi vaikselt maha istuks… Jah, vaikselt istujates on iselaadi rahu… Ja pigem rõõm kui leppimine – seda sõltumata nende usust.
Ma ei ole õigeusklik, ent just õigeusu kirikutes ja kloostrites olen tunnetanud erilist pühadust ning millegi suurema kohalolu – Toompeal, Kuremäel, Setomaal, Kreekas, Gruusias, Küprosel… Meenub nelipühade liturgia Kuremäe kirikus aastaid tagasi – värsked kased, vaimulike ja nunnade koori ebamaine laul, palveküünalde lõhn, pühakute pildid, äike… Paduvihm, mis algas sekundipealt siis, kui kõik lähedalt ja kaugelt tulijad olid jõudnud kiriku varju. Inimesi oli palju ja igas vanuses. Meenub Singapur, kus ühe kvartali piires seisavad kuue eri religiooni pühamud, rahus ja ilma poleemikata. See pole lihtsalt sallivus – see on midagi küpsemat, justkui tunnistus, et me kõik otsime midagi meist endast suuremat ja sügavamat.
Mõtlen Kuremäe nunnadele, kes võõrustasid siseministrit rikkaliku laua ja omaküpsetatud pirukatega. Kuidas jõuda kokkuleppe ja mõistmiseni, kui ühel pool lauda räägitakse poliitikast ja julgeolekust, teisel pool aga hingeavarusest ja sügavamale vaatamisest.
Mõtlen usuvabadusele, mõistmisele ja rahule. Ja vabadusele mitte uskuda. Mõtlen küpsele riigile, kus usuvabadus loob julgeolekut, mitte vastupidi. Mõtlen hingepuhtusele, mille võlvid on alati kõrgemad mistahes poliitilisest võimust.