Taani majandusteadlane Bjørn Lomborg kirjutab New York Postis, kuidas keskkonnale mõjub kõige paremini inimeste jõukus ehk odav elekter.
Üleilmastujad tähistasid 22. aprillil Maa päeva. Valitseb suur kiusatus arvata, et maailm vaagub keskkonnakatastroofi äärel. Inimesi pommitatakse lakkamatult jubedate kliimahädade ja planeedi kohese hävimise ettekuulutustega.
Valitseb suur kiusatus arvata, et maailm vaagub keskkonnakatastroofi äärel.
Kuid kõik see on eksitav. Paanika küüsi langemise asemel peaksid inimesed võtma pisut aega ja tunnistama edusamme, mida on keskkonnahoiu vallas saavutatud ning tõdema, et selle kõige juures on võtmetähtsusega jõukus.
Kui 55 aastat tagasi esimest korda peeti Maa päeva, seisis maailm silmitsi hulga süngete keskkonna-alaste väljavaadetega.
Jõed sõna otseses mõttes põlesid ja linnad olid mattunud sudusse. Lokkas õhu- ja veereostus, seda eriti tööstuslikus läänes. Tänaseks on õhusaaste rikastes riikides märkimisväärselt, üle 70-protsendi taandunud. Veeteed on muutunud puhtamaks ja riigid taasmetsastatud.
Hiina näide
Vaesemates riikides on pilt märksa keerulisem. See on nii põhjusel, et kui riigid väljuvad vaesusest, siis tööstus esmalt suurendab reostust, peale mida saavad need piisavalt rikkaks, et seda piirata. Kuid isegi arengumaailmas muutuvad asjad paremaks. Vaadatagu Hiinat: kunagi oli osutatud riik kuulus ränga reostuse poolest, täna tegeleb see tõhusalt õhu ja vee puhastamisega.
Seitsme miljardi inimese jaoks, kes ei ela rikkas maailmas, muutus välisõhu saaste aastatel 1990–2015 hullemaks. Kuid kuna eriti väävliheited on hakanud vähenema, siis koos sellega langeb vaestes riikides pisut suremus õhusaaste tõttu.
Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul elab 2,1 miljardit inimest hoonetes, mille siseõhk on kordi rohkem saastunud kui Delhi elik Pekingi välisõhk nende hullematel päevadel.
Kui vaadatakse sudusse mattunud Aasia megalinnu, siis kiputakse ära unustama palju surmavam õhusaaste, mis leiab aset siseruumides ja mille käes kannatavad maailma kõige vaesemad inimesed. Tähelepanuta jäänud probleem on tingitud eelkõige energiavaesusest ja painab riike, kus inimesed sõltuvad toidu valmistamise ning sooja saamise juures traditsioonilisest biomassist – puidust, papist ja sõnnikust. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul elab 2,1 miljardit inimest hoonetes, mille siseõhk on kordi rohkem saastunud kui Delhi elik Pekingi välisõhk nende hullematel päevadel. Taolise saaste võrdluseks tuuakse, nagu inimene suitsetaks päevas kaks pakki sigarette. Isegi täna tapab siseruumide õhusaaste aastas rohkem kui kolm miljonit inimest.
Sissevaade
Kuid seekordse Maa päeva puhul võiks tähele panna, et mitte-rikka maailma siseruumide õhusaaste on võrreldes 1990. aastaga rohkem kui poole võrra vähenenud. See tähendab, et elust lahkub igal aastal üle nelja miljoni inimese vähem.
Kuidas seda saavutati? Jõukuse teel. Vähem inimesi peavad toidu valmistamiseks ja sooja saamiseks kasutama sõnnikut ning pappi ja saavad selle asemel kasutada puhtamaid energiaallikaid, nagu maagaas ja elekter.
Tõesti, ohtratel viisidel on kõige suuremaks reostajaks vaesus.
Tõesti, ohtratel viisidel on kõige suuremaks reostajaks vaesus. Kui inimesed virelevad, jäävad keskkonnamured tahaplaanile. Samas kui riigid saavad rikkamaks, võivad need võtta kasutusele puhtamad tehnoloogiad, reguleerida tööstusharusid ja keskenduda rahvatervise parandamisele. Jõukus ei too kaasa ainult kõrgemaid elustandardeid, paremat toitumist ja inimeste paremat vastupidavust keskkonna väljakutsetele, see paneb ühiskonnad tõhusamalt keskkonna eest hoolitsema.
Riigi sissetulekute ja keskkonnahoiu vahel on selge seos. Mida rikkam on riik, seda paremini see haldab oma keskkonda, nagu näitab Yale'i Ülikooli keskkonnasuutlikkuse indeks. Ühiskond, mis keskendub majandusarengule, suudab nii tõsta inimesed vaesusest välja kui pöörata tähelepanu reostuse kõrvaldamisele ja jätkusuutlikele tegevustele.
Paraku nii Maa päev kui seda ümbritsev laiem keskkonnaliikumine tihti eiravad praktilisi lahendusi ja eelistavad sellele kõmulisust. Hulk 1970ndatel tähelepanu pälvinud keskkonnaennustustest osutusid vaid paanika külvamiseks ja valeks. Toona räägiti, et kohe saavad otsa maavarad, ülerahvastatus toob kaasa üleilmse katastroofi ja 1985. aastal tuleb õues kanda gaasimaski. Mitte ükski sellistest ennustustest ei täitunud, kuid sellest hoolimata tõid need kaasa hirmu- ja ressursside raiskamise kultuuri.
Kliimasurmad vähenevad
Täna kordub sama muster, eriti mis puudutab kliimamuutuseid. Jah, kliimamuutus on päris väljakutse, kuid seda peaks vaatama kontekstis. Tegemist ei ole inimkonna lõppu tähistava ohuga, nagu mõned inimesed soovivad kõiki uskuma panna. Tõde on hoopis see, et eelmise sajandi jooksul kliimakatastroofidega – tormid, üleujutused, põuad ja metsatulekahjud – seotud surmad vähenesid märkimisväärselt 98 protsendi võrra. See ei juhtunud põhjusel, et keskkond oleks jäänud muutumatuks, vaid inimeste uuenduslikkus ja kohanemisvõime on muutnud inimkonna vastupidavamaks.
Riigi sissetulekute ja keskkonnahoiu vahel on selge seos
Reaalsus on selline, et maailmalõpp ees ei oota. Paanika külvamise ja triljonite eurode santidele kliimapoliitikatele kulutamise asemel tuleks keskenduda praktilistele ja tarkadele lahendustele, mis toovad kaasa päris muutused. Kliimamuutuste kontekstis tähendab see esiti rohelise energia uutmise rahastamist. Kui rääkida ühest kõige suuremast keskkonnaväljakutsest, siis on selleks hoonete siseõhu puhastamine ja koos sellega kolme miljoni inimese elu päästmine. Seda on võimalik teha läbi jõukuse ja tagades inimestele puhta, odava ning varustuskindla energia.
Maa päeva peale ei peaks paanitsema, vaid selle asemel tähistama seda tohutut arengut keskkonna valdkonnas, mida inimkond on suutnud korda saata ja mida see jätkab – nii kaua kui jätkub jõukust.
Tõlkis Karol Kallas