Kreeka poliitik ja ajakirjanik Konstantinos Bogdanos selgitab Brussels Signalis farssi, mida kujutab endast Euroopa Liidu sisserändepoliitika ning sellega kaasnev suutmatus langetada vajalikke otsuseid.
Euroopa Liidu lõunapiiri riigid – Kreeka, Itaalia ja Hispaania – vaaguvad Brüsseli võimendatud sisserändekriisi tõttu kokkukukkumise äärel. Kuna päris paremparteid on kasvava populaarsusega Põhja- ja Kesk-Euroopa ühisparteilased ära ehmatanud, on neile hakanud meeldima konservatiivsed poliitikad, mis omakorda tähendab, et nimetatud kolmest riigist ähvardab saada tühermaa, kuhu kogunevad Euroopa Liidu ülearused sisserändajad.
Üks hiljutine areng on eriti murettekitav: 2025. aasta aprillis otsustas Saksamaa föderaalne halduskohus, et Kreeka on "turvaline riik" ja sinna võib saata tagasi üksikud meessisserändajad, kes on saanud seal esmase kaitse. Kohtuotsuses lisatakse, et sisserändajad saavad hakkama, kui riik tagab neile minimaalse toimetuleku, mida kirjeldatakse: "leib, voodi ja seep".
Euroopa Inimõiguste Kohus (ECHR) mõistis 2024. aasta oktoobris sellised automaatsed tagasisaatmised küll hukka, kuid tunnistas, et Saksamaa otsus on seaduslikult põhjendatud ja seda toetab 2018. aastal sõlmitud Seehoferi leping, mille kohaselt saab Saksamaa teatud tingimustel Euroopa Liidu sees saata asüülitaotlejad tagasi sinna, kust nad tulid. Paraku paljastab see karmi reaalsuse: Põhja-Euroopa laeb oma sisserändekoorma lõunapoolsetesse liiduvabariikidesse ja osutatud riikide probleemidele tähelepanu niivõrd ei pöörata.
Otse öeldes on Euroopa Liidu rände- ja varjupaigalepe farss, mille murenevaks nurgakiviks on 2016. aastal sõlmitud EL-Türgi sisserändajate tagasivõtu leping. Selle lepingu eesmärgiks oli piirata üle Egeuse mere toimuvat sisserännet ja selle alusel võis Kreekasse saabunud ebaseaduslikud sisserändajad Türki tagasi saata. See leping lõpetas Covidi ja väidetava Kreeka piirivalve sisserändajate tagasilükkamise tõttu toimimise 2020. aasta märtsis.
Kreekasse saabus 2024. aastal 60 000 sisserändajat, mida on võrreldes 2023. aasta 48 721 asüülitaotlejaga 50 protsenti rohkem. Itaaliasse saabus üle mere 66 000 Euroopasse ihkajat, mida on siiski tänu Vahemere patrullidele võrreldes 2023. aastaga 59 protsenti vähem. Lampedusa on samas jätkuvalt ülekoormatud. Hispaania Kanaari saartele saabus möödunud aastal 47 000 inimest, mida on võrreldes üleeelmise aastaga 18 protsenti enam. Ebaseaduslike sisserändajate väljasaatmine läheb äärmiselt vaevaliselt: 2024. aasta neljandas kvartalis kästi Euroopa Liidust lahkuda 124 935 inimesel, kellest õnnestus lahkuma sundida vaid 28 630 ehk ainult 23 protsenti.
Nii Aasia kui Aafrika sisserändajad asetavad lõuna liiduvabariikide ühiskondadele tohutu koorma, õgides nii ressursse kui hävitades sotsiaalset lõime. Nimetatud riigid, mida raputab juba majanduskriis, näevad vaeva majutuse, tervishoiu ja töökohtade tagamisega isegi oma kodanikele ning sajad tuhanded uustulnukad ei mahu sinna kuidagi ära.
Oma osa mängivad kultuurierinevused. Põgenikelaagrites ahistatakse naisi ja linnades kipuvad sisserändajad tegelema kuritegevusega, mis hävitab usaldust nende vastu. 2024. aastal oli Kreeka tööpuudus 9,5 protsenti ja probleeme süvendavad sisserändajad, kes konkureerivad madalat kvalifikatsiooni nõudvatele töökohtadele ja on nõus väiksema palgaga.
EL 2024. aastal vastu võetud rände- ja varjupaigalepe ei paku mingisugust leevendust. See kinnistab Dublini lepingu esimese saabumisriigi koorma, mis lubab riikidel nagu Ungari ja Poola sisserändajate vastuvõtmise asemel maksta trahve. Rahul pole samuti Amnesty International, mille sõnul "suurendab lepe kannatusi".
Sisuliselt problemaatiline on kõigele lisaks Euroopa Liidu õigusraamistik. ECHR leidis 2025. aasta jaanuaris, et Kreekal ei olnud õigust saata Türki tagasi riiki saabunud Türgi kodanikust naist. Sisserändajate vooge ei taltsuta samuti Tuneesia, Egiptuse ja Mauritaaniaga sõlmitud lepingud, mille alusel maksab EL neile riikidele sisserändajate tõkestamise eest 7,4 miljardit eurot, kuna rändurite päritolumaad keelduvad neid tagasi võtmast.
Pakistani võib tuua EL läbikukkunud sisserändepoliitika näiteks. Riik ei ole sõjas ja seda pole hiljuti tabanud ükski suurem loodusõnnetus. Selle 2022. aasta üleujutused on kauge minevik ja riik on saanud nende tagajärgede kõrvaldamiseks 10 miljardit dollarit rahvusvahelist abi. Riigi valitsus on enam-vähem stabiilne ja selle majandus kasvab käesoleval aastal eeldatavalt neli protsenti. Ometigi on pakistanlased Kreekas asüülitaotlejate hulgas suurim rahvusgrupp.
Kui anda pakistanlastele asüüliõigus, siis tähendab see majanduslikel põhjusel sisserände innustamist, mis ummistab niigi ülekoormatud Kreeka süsteemi ja muudab keerulisemaks päriselt abi vajavate põgenike, nagu näiteks mõnest Süüria piirkonnast pärit inimesed, aitamise. 2024. aastal kiideti Kreekas heaks vähem kui pooled pakistanlaste asüülitaotlused, samas jäävad tagasi lükatud taotlustega asüülitaotlejad Kreekasse, kuna Pakistan keeldub neid tagasi võtmast. See omakorda tähendab Kreeka jaoks järjest suurenevaid kulutusi.
Põhja-Euroopa muutub samal ajal järjest konservatiivsemaks ja sellel on tagasilöögid. Saksamaal ulatus 2024. aastal asüülitaotluste arv 294 415-ni ja samal kasvab Alternatiiv Saksamaale populaarsus. Prantsusmaal üritab peaminister Michel Barnier, kes soovib 2027. aastal saada presidendiks, ebaseaduslikud sisserändajad riigist võimalikult kiiresti välja saata. Taani üritab ebaseaduslikud sisserändajad sokutada ära Rwandasse. Kõik sellised arengud, kuigi koduriigis poliitiliselt mõistlikud, suurendavad vaid lõunapoolsete liiduvabariikide viletsust. Kui Kreeka on Saksamaa kohtusüsteemi jaoks "turvaline", siis tähendab see, et niigi kokkukukkumise äärel süsteem võib sattuda veelgi suurema surve alla.
Euroopa Liidu senised lahendused – Itaalia Mattei Aafrika kava ja Leyeni kokkulepped kolmandate riikidega – eiravad tõsiasja: piiririigid ei saa võtta vastu lõpmatult sisserändajaid, kui sellega ei kaasne jõustatavad väljasaatmise lahendused elik liiduvabariikide vaheline koorma jagamine.
Kreeka, Itaalia ja Hispaania pole ainult piiririigid. Need on Euroopa Liidu moraalsed murdejooned. Kui ei tagata kohustuslikku sisserändajate ümberasustamist ja ei kehtestata sanktsioone riikidele, mis keelduvad oma asukaid tagasi võtmast, ootab neid riike ees rahvastiku asendamine, suurem kuritegevus, iseseisvuse kaotus ja kultuuri hääbumine.
Termopüülide ja Rooma vaimud nutavad kui näevad, kuidas nende pärijad maha jäetakse. Brüssel peab üles ärkama, viibutama otsustavuse mõõka ja päästma oma lõunatiiva. Kui ta seda ei tee, ootab teda Euroopa huku arhitektina ees hukkamõist.
Tõlkis Karol Kallas