Iraani eliidi päritolu Ameerika Ühendriikide ajakirjanik Sohrab Ahmari kirjeldab väljaandes UnHerd, kui väljakutsete küllaldasena paistab talle islamistliku režiimi kukutamise kava.
2002. aastal kui George W. Bushi valitsus põristas trummi teemal, et Iraagi Saddam Husseini režiim tuleb kukutada, seisis see silmitsi pea olematu peavoolu meedia ja laiema nomenklatuuri vastuseisuga. Erimeelel inimesi siiski leidus, kellest üks silmapaistvamaid oli Brent Scowcroft. Scowcroft oli nii Gerald Fordi kui George H. W. Bushi riikliku julgeoleku nõunik, kes toona juhtis tähelepanu soovimatute tagajärgede seaduspärasusele ja sellega kaasnevatele võimalikele jubedatele arengutele.
Samasugust kujutlusvõimet on ilmselgelt vaja tänagi, sest sõjapistrikud nii Washingtonis kui Jeruusalemmas lennutavad rõõmsalt Iraani režiimi kukutamise teemalisi mõtteid. See on hämmastav samasuguse liigse enesekindluse taasesitus, millest kasvas välja Iraagi katastroof. Selles esinevad samad tegelased, kes kutsusid toona üles vaoshoitusele ja ettevaatlikkusele ning teevad sedasama täna.
Scowcroft arvas toona, et sissetung Iraaki toob kaasa kõrvalekaldumise 2001. aasta 9. septembri rünnakute taga olevate al-Qaeda ja Osama Bin Ladeni jälitamise eesmärgilt. Lähtudes vanema Bushi nõuniku kogemusest Lahesõja ajal hoiatas ta, et režiimi muutus tähendab "vaenuliku Araabia riigi okupeerimist". Mitte kuude, vaid aastate jooksul. Lühidalt ennustas Scowcroft ette kõike, mis läks Operatsioon Iraagi Vabadusega valesti.
Sõjapooldajad viskasid kiirkorras tema soovitused kõrvale. Endine luure keskagentuuri (CIA) ametnik Reuel Marc Gerecht, kellest sai über-pistrik, avaldas tänaseks tegevuse lõpetanud Weekly Standardis arvamusloo, milles kinnitas, et "hirmudel seoses terorismivastase sõjaga pole alust". William Kristol andis 2005. aastal New Yorkerile intervjuu, milles naeruvääristas Scowcrofti välispoliitika realismi ja Lähis-Ida stabiilsuse soovi: "Kui asjad lähevad halvasti, näevad realistid hästi välja, kuniks asjad lähevad päriselt kehvasti."
Ajal kui Kristol intervjuu andis, oli optimism Iraagi režiimivahetuse osas hääbumas. Vastupanuliikumine, mis toona oli alles tärkamas, ainult kasvas ja koos sellega Iraani mõju, millest omakorda kasvas välja Islamiriik. Nimetatud uus islamistide grupp haaras enda kätte suured Iraagi ja Süüria alad, korraldas Iraagi kristlaste ja yazidi kogukondade hulgas massimõrva ning orjastamise ning sundis Ameerika Ühendriikide enda tegevust piirkonnas laiendama. Seal asuvad selle väed tänaseni.
Peale mõne üksiku sõjaõhutaja leitakse üldiselt, et Iraagi projekt oli väga kallis ja kolossaalne viga.
Kaks aastakümmet hiljem leitakse peale mõne üksiku sõjaõhutaja üldiselt, et Iraagi projekt oli väga kallis ja kolossaalne viga. Vastupidiselt Kristolile ja teistele temasugustele oleks toona võinud panustada Scowcroftile ning tema õuduste ennustustele. Kuid ometigi soovitakse täna, 2025. aastal, Iraaniga korraldada midagi samasugust. Iraan on Iraagist sealjuures palju suurem, seal elab rohkem inimesi ja selle ühiskond on võrreldes Iraagiga märkimisväärselt keerulisem. Kusjuures Iraani rünnatakse väiksema ettevalmistusega.
15. juunil pöördus Iisraeli valitsus ametlikult palvega Ühendriikide poole, et viimane aitaks kaasa selle sekkumisele Iraanis. Seda tehti vaatamata Iisraeli pistrike kinnitusele, et riik ei vaja USA abi ja peaks isegi sellest hoiduma, kuna USA sekkumine tähendab, et Iisrael peab oma tegevuses arvestama Ühendriikide seatud piirangutega. Kuid hoolimata sellest, kas Ühendriigid asuvad sõtta elik mitte, on riik paratamatult kaasatud vaevarikkasse tagajärgede likvideerimise protsessi.
Iisraellased pole võimelised, ega isegi soovi endast maha jäänud tükke kokku koristada.
Kui Iisrael jätkab senisel kursil rünnates Iraani tsiviil- ja energiataristut, siis see murrab riigi. Kuid iisraellased pole võimelised ega isegi soovi endast maha jäänud tükke kokku koristada. Nad soovivad probleemi pigem "rahvusvahelistada". See omakorda tähendab, et Onu Sam peab käised üles käärima.
Kellelgi ei tohiks olla kahtlusi, et ilma sõdurite kohaloluta toob režiimi kokkukukkumine – mis on Iisraeli kord ühene, teisalt eitatud eesmärk – kaasa tohutu tervet Lähis-Ida ja piirkondi kaugelt üle selle destabiliseeriva kriisi. Sellel kriisil oleks mõõtmed ja nii palju omavahel seotud pooli, et hetkel on võimalik seda ainult piiripealselt hoomata.
Esiteks oleks tegemist riigivõimu kriisiga, millest saavad alguse kõik teised. Keskne probleem on Iraani ajaloos, mis ulatub aastatuhande taha ja seisneb riigi ning ühiskonna katkistes suhetes. Optimistid võivad täheldada, et Iraan ei ole Iraak – etno-sektantlik puder, mida hoiavad koos kunstlikult veetud piirid. Erinevalt Iraagist on Iraanis elavad inimesed olnud pikka aega üksteisega orgaaniliselt seotud kui iraanlased.
Iraani poliitilise traditsiooni südameks on estebdad – mis tähendab meelevaldset võimu.
Kuigi see on tõsi, siis isegi selline kaasasündinud ühtsus ei suuda õgvendada sügavamat probleemi: kui raske on korra taastamine valdava määratute, kultuuriga kaasasündinud, riigi ja ühiskonna vaheliste pingete tingimustes. Iraani poliitilise traditsiooni südameks on estebdad – mis tähendab meelevaldset [despootlikku] võimu. Sellise süsteemi tipuks, mis läheb tagasi algusaegadesse, on kõigi maavalduste kuulumine riigile ja majanduselu keskmes on riigi huvid, mitte seadusandluses sõnastatud õigused ning kohustused.
Nagu täheldab Oxfordi Ülikooli ajaloolane Homa Katouzian, "ei omanud sotsiaalsed klassid sõltumatult riigist mingisuguseid õiguseid" ja "väljaspool riiki pole olemas mingisuguseid seaduseid", mis "seisaksid ühiskonnast kõrgemal", mis tähendab reeglite muutmist vastavalt valitsejate soovile. Erinevalt Euroopast ei sõltunud [võimu] legitiimsus seadustest elik inimeste nõusolekust, vaid ainult toorest jõust. Võim oli iseenda õiguse tagaja: võimurid jagasid taevalikku armu ainult põhjusel, et nad olid võimul ja nad olid võimul, kuna nende väitel oli see tingitud kõrgemate jõudude armust. Võimu järgnevuse reeglid olid pöörased. Esmasündinud võimu pärija meesrivaale ootas ees silmade väljatorkamine, kastreerimine või midagi veelgi hullemat. Mässu, kui see osutus edukaks, peeti võimule püüdlemise õigustatud lahenduseks ja kui see polnud edukas, siis pidi mässaja olema valmis jooma keevat õli.
Estebdad on söövitatud Pärsia kultuuri. Poeesia tõusis ülevatesse kõrgustesse põhjusel, et see väljendas kaudselt asju, mida polnud otse võimalik välja öelda. Vestlused muutusid kaudseteks, millega kaitsti ennast tagakiusamise eest. Sellest omakorda on tingitud iraanlaste viisakad kombed. Mille tulemuseks on suurepärased inimesed, keda valdab krooniline usaldamatus ühiskonna vastu. Ilma püsivate institutsioonide ja põhimõteteta kõigub Iraani poliitika idealismi puhangute ja pikkade küünilisuse perioodide vahel. Õigusemõistmine ei sõltu süsteemidest, vaid valitsejate iseloomust.
Lühidalt kujutab riigivõimu koos hoidmine neis tingimustes pöörast probleemi. Minul sellele vastuseid ei ole. Samas iisraellased ja mõned ameeriklased leiavad, et vastuseks on Reza Pahlavi, viimase Iraani dünastia pagenduses pärija. Ta on 2500 aasta taha ulatuva kuningavõimu traditsiooni kandja, kuniks 1979. aasta revolutsioon tegi sellele lõpu. Võib näha, et need inimesed on valmis taastama monarhia. Šahh, nagu ma olen varemgi märkinud, oleks üleminekuperioodil nähtav ühtsuse ja järjepidevuse sümbol.
Šahh oleks üleminekuperioodil nähtav ühtsuse ja järjepidevuse sümbol.
Lisaks on šahhi lapselaps Reza jätnud endast pisut liiga innuka mulje, et on valmis Iisraeli F-35-lt hüppama langevarjuga paabulinnutroonile. Oma algsetes Iraani ründamist puudutavates pöördumistes ei näidanud ta üles mingisugust kaastunnet. Ta kutsus kaasmaalasi vaid üles hakkama mulladele vastu, seda ajal kui sageneva pommitamise taustal levivad pildid, kuidas tolmuga kaetud isad põgenevad koos süles olevate veriste lastega.
Probleem on ainult selles, et Pahlavi ei tekita enda vastu eriti suurt usaldust. Mõned temaga koostööd teinud inimesed peavad teda rikutud iseloomuga dauphiniks, kes on laisk ja intellektuaalselt ebahuvitav. Tema juures pole näha kasakalikku rangust ja raudset iseloomu, tänu millele tema vanaisa Reza Šahh suutis 20. sajandi alguses malaariast vaevatud kunagisest Pärsia impeeriumist kujundada kaasaegse rahvusriigi.
Samamoodi ei suuda keegi ette kujutada, kuidas on Iraani ühiskonna suhtumine trooni pea viie aastakümne vabariiklike elementidega teokraatliku võimu järel muutunud. Igaüks, kes kindlameelselt väidab, nagu "iraanlased ootavad oma kuningat", lihtsalt lahmib.
Seejuures pole Pahlavi iseloom, tema võimed ja kuvand avalikkuse silmis eriti tähtsad. Põhiprobleem on selles, et kui tegemist oleks isegi Kyros Suure teise tulemisega, vajab ta vaid ainult pealinna piirkonna üle kontrolli saavutamiseks suures ulatuses välist sõjalist abi, rääkimata suure 90 miljoni elanikuga riigi allutamisest.
Kuigi Iraani kutsuti iidsete kreeklaste poolt Pärsiaks, moodustavad pärslased riigis siiski vaid väikese enamuse.
See juhib tähelepanu teisele suurele kriisile: separatismile. Kuigi Iraani kutsuti iidsete kreeklaste poolt Pärsiaks, moodustavad pärslased riigis siiski vaid väikese enamuse. Kuskil veerand Iraani elanikest on kas aserid elik türgi päritolu rahvad, kelle hulka kuulub samuti ülim liider Ali Khamenei. Samuti elavad riigis kurdid, lorid, belutšid, araablased ja pisikesed grupid juute, assüürlasi ning armeenlasi. Teisalt on tõsi seegi, et neid inimesi seob ühte Iraani identiteet, seda erinevalt Iraagi või Liibanoni moodi "kunstlikest" riikidest.
Sellest hoolimata, osaliselt tänu islamistliku võimu poolsele vähemuste tagakiusamisele, on osutatud orgaaniline identiteet saanud kannatada. Lisaks on erinevad välised mõjurid, alates Bakuu režiimist kuni kurdi sõjaliste rühmitusteni, valmis võimaluse avanedes haukama osa riigist, mis toob kaasa balkaniseerumise. Need rühmitused kasutavad tõenäoliselt ära režiimi kokkukukkumisele järgneva riigi ebastabiilsuse.
Võib-olla keegi arvab: "Mis siis. Las Iraan laguneb." Kuid selline areng tähendaks loobumist keskvõimust, mis suhestub ühiskonnaga stabiilsel moel. Kas lääs upitab võimule Pahlavi, mõne sotsiaaldemokraadi või ennast parandanud endise režiimi ohvitseri, ei tohi keskvõim jätta selle juures muljet, et see on valmis tegema kompromisse Iraani territoriaalse terviklikkusega. Kui nii tehakse, siis riskitakse legitiimsuse kaotamisega. Kui kompromisse ei tehta, läheb riigi territoriaalse terviklikkuse säilitamiseks vaja sõjalist jõudu.
Rahvuste- ja usupõhise vägivalla puhkemine seab Ameerika Ühendriigid sekkumise surve alla.
Sellest omakorda tuleneb kodusõja võimalus. Kõik Iraani etnilised, religioossed ja ideoloogilised dimensioonid võivad omakorda kiirata ebastabiilsust Iraaki, Türki, Aserbaidžaani, Pakistani ja mujale, mis on kõik kohad, kus Ameerika Ühendriikidel on tõsised huvid, kus asuvad nende sõdurid ja isikkoosseis või mõlemad. Rahvuste- ja usupõhise vägivalla puhkemine seab Ameerika Ühendriigid sekkumise surve alla. Euroopa jaoks tähendab Iraani kodusõda järjekordset tohutut põgenikevoolu, mis võib jätta isegi varju 2015.–2016. aasta Süüria põgenikekriisi.
Kõigele lisanduvad endise režiimi jäänukitega seotud probleemid. Pistrikud väidavad, et ainult pisike osa Iraani elanikest toetab tänast režiimi ja ülejäänud on miniseelikuid kandvad, reivipidudel käivad Los Angeles'i või Miami elanike moodi inimesed, kes õnnetul kombel ainult elavad islamistlikus Iraanis.
Selline vaade on ogar. Iraani ühiskonna vaadete kohta pole võimalik täpseid küsitlusi korraldada. Samas on teada, et islamistlikku režiimi toetab küll mitte suur, aga piisav osa Iraani ühiskonnast. Seda kas siis ideoloogilistel või materiaalse kasu põhjusel. Näiteks inimeste pereliikmed kuuluvad kas Islmairevolutsiooni Kaitseväkke või Basij kaitseliitu. Mingil muul viisil poleks režiim suutnud ligi pool sajandit võimul püsida.
Teisalt jälle on isegi ilmalikud muidu režiimivastased jõud koondumas tänase valitsuse taha. Ohtratest telefonikõnedest on jäänud mulle mulje, et nezam (süsteem) ja inimesed on tänu Iisraeli tegevusele hakanud hoidma rohkem kokku. Mõned inimesed elavad küll rünnakutele kaasa, kuid ühiskonda tervikuna vaadates on riigi ja ühiskonna võõrandumine siiski taandumas. Tuntud sportlased toetavad sõjaväelasi, kunstnikud üllitavad riigi kaitsmist ülendavaid pilte ja üldiselt on inimesed asumas riigi selja taha.
Võib-olla selline ühtsus invasiooni arenedes taandub. Samas tuleb mõelda selle peale, et kui ametisse asub islamistliku režiimi järgse vabariigi valitsus, siis kui jõuline on endise režiimi toetajate vastuseis? Vastuseks on, et suure tõenäosusega hakatakse vastu. Mis omakorda näitab, et rumal on arvata, nagu oleks tänast režiimi võimalik kukutada ilma, et Ühendriikide sõdurid peaksid hakkama kaitsma uut valitsust.
Rumal on arvata, nagu oleks tänast režiimi võimalik kukutada ilma, et Ühendriikide sõdurid peaksid hakkama kaitsma uut valitsust.
Ei tohi samuti unustada tuumaprogrammi. Separatistide hulgas on äärmuslastest sunni islamistid, kellele meeldivad nii al-Qaeda kui Isise ideoloogia erinevad varjundid. Iraani tuumaprogramm on valmimisjärgus. Kes tagab programmi turvalisuse ja kaitseb seda islamistide eest? Arvate õigesti – Ameerika Ühendriigid.
Iraan kontrollib olulisel määral samuti Hormuzi väina, mille kaudu liigub 20 protsenti maailma energiast. Kui äärmuslastel õnnestub ennast selle ääres sisse seada, siis kes peab nad sealt eemale tõrjuma ja tagama eluliselt tähtsa kaubatee turvalisuse? Prantslased? Sakslased? Malaislased?
Kuid võib-olla suudab USA tõepoolest Iraani tänase režiimi kukutamise järgsest segadusest kõrvale viilida ja julgustab teisi riike probleemi lahendama. Võib-olla hakkab probleemi lahendama Hiina Rahvavabariik, kuna see on sõltuv Iraani energiakandjatest. Kuid selline areng tähendaks, et Hiina RV suurendab oma jalajälge Lähis-Idas, mis käib Ühendriikide "Aasiasuunalise pöörde" (pivot to Asia) loogika vastu, millist strateegiat on Ameerika Ühendriigid järginud alates Barack Obamast.
Kuigi Ameerika Ühendriikide ühepoolne hegemoonia on hääbumas, siis praegusel juhul pole näha võimalust, et see saaks Iraanist kõrvale jääda. USA kohalolekut nõuavad nii Pärsia lahe äärsed kui teised riigid ja neil on Ühendriikide liitlaste struktuuris piisavalt suur mõju, et nende palved ei jää vastuseta.
Kuigi Ameerika Ühendriikide ühepoolne hegemoonia on hääbumas, siis antud juhul pole näha võimalust, et see saaks Iraanist kõrvale jääda.
Mõned pistrikud arvavad, et kui Ühendriike appi kutsutakse, võib see selliseid palveid lihtsalt eirata. Kuid selline käitumine eeldab, et Ühendriikidel oleks liitlaste struktuuri üle suurem ja eemalolev isevalitsejalik võim, mida sellel vähemalt hetkel veel ei ole. Tegemist ei ole kahe Aafrika väikeriigiga, mille sõja USA võib jätta tähelepanuta. Nüüd puutuvad asjasse Iisrael, Katar, Pakistan ja Saudi Araabia. Kui Iisrael nõudis alguses ainult luba Iraani pommitada, siis täna tahab see Ühendriikidelt juba otsest sekkumist.
Vägede Iraani viimise pooldajad väidavad, et selle vastased on Iraagi ja Afganistani õppetundidest "üleõppinud" ja Ühendriigid ei tohiks lasta ennast kaose väljavaatest ning ennustamatutest arengutest halvata. Võib-olla on nii tõepoolest õige. Teisalt jälle on, arvestades panuseid, üleõppimine kindlasti parem kui alaõppimine.
Tõlkis Karol Kallas