Kui me suhtume rahvusvahelise õiguse põhimõtete rikkumisse täiesti erinevalt sõltuvalt sellest, kas rikkujaks olev riik arvatakse meie inforuumis vaenlaseks või sõbraks, siis kõneleb see paljugi mitte ainult meie poliitikast, vaid ka meist endist, kirjutab riigikogu liige Varro Vooglaid.

See, et välispoliitikaga seonduvalt valitsevad Eestis ja Läänes laiemalt topeltstandardid, ei saa tulla üllatusena ühelegi inimesele, kes on ausa pilguga jälginud viimastel aastakümnetel maailmas toimunut ja selle kajastust poliitikute sõnavõttudes ja meedias. Aga viimastel nädalatel oleme saanud nende topeltstandardite kohta järjekordse väga kõneka kinnituse.

Iisraeli ja USA sõjalised rünnakud Iraani vastu kujutasid endast ilmselgelt agressiooni ehk ÜRO põhikirja artiklis 2(4) sätestatud relvastatud jõu kasutamise keelu rikkumist. Just samuti, nagu Venemaa sõjaline kallaletung Ukrainale kujutas endast agressiooni. Aga kui neist viimasena mainitu mõisteti 2022. aasta 24. veebruari järgselt kohaselt ja jõuliselt hukka, siis neist esimesena mainitule pole pärast 13. juunit 2025 järgnenud mitte mingit märkimisväärset hukkamõistu. Vastupidi, pigem oleme saanud näha ja kuulda rohket õigustamist. Paraku aga tuginedes argumentidele, millel puudub veenvus.

Nagu juba osutatud, keelab rahvusvaheline õigus relvastatud jõu kasutamise teiste riikide vastu. See keeld, mis on üks rahvusvahelise õiguse baaspõhimõtteid, on sätestatud ÜRO põhikirja artiklis 2(4), mis ütleb: "Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega."

ÜRO põhikirja kohaselt võib relvastatud jõudu kasutada vaid kahel alusel. Esimeseks aluseks on ÜRO Julgeolekunõukogu vastavasisuline mandaat (artiklid 39 ja 42), teiseks aga individuaalne ja kollektiivne enesekaitseõigus (ÜRO põhikirja artikkel 51). Kumbagi alust Iraani ründamiseks ei olnud. Julgeolekunõukogu mandaati Iisrael ja USA isegi ei taotlenud. Jutud, nagu teostanuks Iisrael ja USA enesekaitset, ei kannata aga kriitikat, sest Iraan ei olnud ei Iisraeli ega USA-d rünnanud ning puuduvad ka igasugused tõendid selle kohta, nagu kavandanuks Iraan nende ründamist. Tõsi, saab väita, et Iraan on pikemat aega pidanud Iisraeliga proxy-sõda ja seetõttu on Iisraelil Iraani suhtes alaline enesekaitseõigus, ent seegi argument ei kannata enesekaitseõiguse suhtes kehtivate tingimuste kontekstis kriitikat.

Kes iganes on rahvusvahelist õigust õppinud – ja mina olen seda omal ajal mitte ainult päris põhjalikult õppinud, vaid ka õpetanud –, see teab, et rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt (Caroline'i kaasusele tuginevalt) peavad enesekaitseks relvastatud jõu kasutamiseks olema täidetud mitmed tingimused. Kui mingit relvastatud rünnakut pole toimunud ehk kui jutt käib ennetavast enesekaitsest, peab enesekaitseõiguse teostamiseks eksisteerima vahetu ja vältimatu rünnaku oht, mille tõrjumiseks pole muid võimalusi kui sõjalise jõu kasutamine. Selliselgi juhul peab relvastatud jõu kasutamine olema proportsionaalne ehk kasutada ei tohi suuremat jõudu kui on vajalik rünnaku tõrjumiseks.

Antud juhul puuduvad faktid, mis võimaldaks põhjendatult midagi niisugust väita. On vaid Iisraeli väited Iraani vahetu tuumarünnaku ohu kohta, ent mitte ühtegi reaalset fakti, mis neid väiteid tõendaks, ei ole. Vastupidi, isegi peavoolu väljaandest Washington Post saame lugeda, et Iisrael tegi Iraani ründamiseks plaani juba pikka aega tagasi: "Privaatvestlustes ütlesid aga kõrged Iisraeli valitsusametnikud, et nad olid juba märtsiks – nädalad enne Netanyahu kohtumist Trumpiga Valges Majas 7. aprillil – otsustanud rünnata Iraani, kas koos USA-ga või ilma, hiljemalt juunis, ütlesid kaks asjaga kursis olevat isikut. Neist ühe sõnul oli põhjuseks see, et Iraan oleks aasta teiseks pooleks oma õhutõrje uuesti üles ehitanud." Ehk siis Iisraeli rünnaku tagamaaks oli soodsa võimaluse avanemine, mitte julgeolekuolukorra põhimõtteline muutumine ja vahetu rünnakuohu tekkimine/tuvastamine.

Need asjaolud on väga hästi kokku võtnud tuntud rahvusvahelise õiguse professor Marko Milanovic oma artiklis, mis avaldati maineka väljaande European Journal of International Law blogis. Tsiteerin pikemalt:

"Nagu ma selgitasin oma eelmises postituses, on ainus elujõuline argument, millele Iisrael saab tugineda, õigustamaks omapoolset sõjalise jõu kasutamist Iraani vastu, ennetav enesekaitse. See tähendab, et sõjalise jõu kasutamise vajadus peaks olema seotud eesmärgiga peatada kohe saabuv Iraani Iisraeli-vastane tuumarünnak. Põhiprobleem on Iisraeli seisukoha puhul on faktiline. Ehk isegi väga paindlike käsitluste korral "vahetust ohust" ei saa avalikult kättesaadava teabe põhjal väita, et (1) Iraan on otsustanud tuumarelva ehitada, st et riigi juhtkond kavatseb seda teha, ja et (2) kui relv on valmis, kavatseb Iraan seda Iisraeli vastu kasutada.

Olgu selgelt öeldud, et see ei tähenda, nagu oleks Iraani tuumaprogramm rahumeelne. Ilmselgelt see seda ei ole. Iraan ei vajaks ehitatud rajatisi ega sellises koguses kõrgelt rikastatud uraani vaid rahumeelseks tuumaenergia tootmiseks. On ilmne, et Iraan soovis omada võimalust tuumapommi suhteliselt kiiresti ehitada – võimalust, mida juhtkond pidas oma režiimi säilitamiseks hädavajalikuks. Selle võimaluse poole püüdlemine ongi toonud kaasa praeguse olukorra. Kuid pelgalt selle võimaluse poole püüdlemine, kuigi see kahtlemata kujutab endast ohtu nii Iisraelile kui ka laiemale piirkonnale, ei tähenda siiski otsest relvastatud rünnaku ohtu, isegi kui mõista "vahetut ohtu" mitteajalises tähenduses.

Hiljutised raportid kinnitavad seda hinnangut. Mõne päeva taguses New York Timesi artiklis, mis tugines suuresti USA luureallikatele, märgiti järgmist: "Luureametnike kinnitusel hindavad Ameerika Ühendriikide luureagentuurid endiselt, et Iraan ei ole veel otsustanud, kas ehitada tuumapomm, kuigi tal on olemas suur rikastatud uraani varu, mis selleks vajalik oleks. Ametnike sõnul ei ole see hinnang muutunud alates märtsist, mil luureagentuurid viimati Iraani kavatsusi analüüsisid – ka mitte nüüd, kui Iisrael on rünnanud Iraani tuumarajatisi.

Artikkel märkis samuti, et Iisraeli luure ei edastanud oma USA kolleegidele uut teavet, mis võiks seda hinnangut muuta, kuigi Iisrael väitis, et Iraan suudaks tuumarelva toota palju kiiremini kui varem hinnati. Selle asemel ütlesid ametnikud, et Iisraelist ja muudest allikatest saadud info ei olnud uus luureandmestik ei Iraani tuumaprogrammi ega Iraani kavatsuste kohta tuumapommi ehitada, vaid pigem olemasoleva materjali uus analüüs. Siinkohal piisab vaid mainimisest: meenutab 2003. aasta Iraagi kaasus.

Seega, taas kord: kahest võimalikust kavatsusest – (1) relva ehitamine ja (2) selle kasutamine Iisraeli vastu – puuduvad piisavad tõendid isegi esimese kohta, rääkimata teisest. Kas see hinnang muutub pärast USA rünnakut Iraani tuumarajatiste vastu, on juba eraldi küsimus."

Kokkuvõtlikult öeldes: ainuke, kes on selles relvakonfliktis võinud kasutada enesekaitseks relvastatud jõudu, on Iraan. Sest mitte Iraan ei rünnanud 11. või 12. juunil Iisraeli ega ka ähvardanud seda teha, vaid 13. juunil ründas Iisrael Iraani. Mingit enesekaitseõigust kaitseks teise riigi enesekaitse eest aga ei eksisteeri (välja arvatud juhul, kui teise riigi enesekaitse väljub enesekaitse lubatavatest piiridest). Ehk siis Iisrael ja USA rikkusid ÜRO põhikirja artiklis 2(4) sätestatud agressioonikeeldu ja see ei ole minu subjektiivne hinnang, vaid rahvusvahelise õiguse ekspertide selge enamuse positsioon. Eelnevalt osutatud artiklis toob professor Milanovic antud tõdemuse esile järgmiselt:

"Kuna ma sotsiaalmeediat ei kasutada ega ka hakka kasutama, ei tea ma, mida rahvusvahelise õiguse kommentaatorid seal kirjutasid. Aga sellest, mida olen kuulnud, saan üsna kindlalt järeldada, et valdav seisukoht on, et Iisrael on käitunud ebaseaduslikult. Tõsi, meie töövaldkonnas on alati keeruline usaldusväärselt kindlaks teha, mis on enamuse seisukoht mingis küsimuses, muu hulgas seetõttu, et tegemist pole täppisteadusega.

Küll aga võin öelda – puhtalt tuginedes oma tunnetusele meie eriala peavoolust ja viimastel päevadel peetud aruteludele –, et rohkem kui 90% rahvusvahelise õiguse ekspertidest peab Iisraeli rünnakut Iraani vastu ebaseaduslikuks. Ma olen selles üsna kindel, ükskõik kui anekdootlik see tõend ka ei oleks. Samuti olen kindel, et kui see küsimus jõuaks näiteks Rahvusvahelisse Kohtusse nõuandva arvamuse andmiseks, siis ülivõimas enamus kohtunikke (võib-olla isegi 14 ühe vastu…) otsustaks, et Iisrael on kasutanud jõudu ebaseaduslikult.

Samamoodi usun ma, et kui näiteks Ameerika või Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Selts küsitleks oma liikmeid või viiks käte tõstmise teel läbi hääletuse mõnel oma konverentsil, oleks tulemuseks taas ülekaalukas enamus, kes mõistaks Iisraeli poolse relvajõu kasutamise hukka kui ebaseadusliku. (Oleks tore, kui keegi seda päriselt ka teeks! Ma ise korraldasin kunagi moderaatorina midagi sarnast ühel Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Seltsi konverentsil 2003. aasta Iraagi invasiooni teemal – ja kui mälu ei peta, siis leidus ruumis ainult üks inimene, kes arvas, et invasioon oli seaduslik.)"

Ja edasi:

"Ei, vaatamata kõigile mõistlikele, arvestatavatele, usutavatele või mis iganes argumentidele, ei ole see juhtum keeruline. Laenates ühe kurikuulsa tsitaadi mõtet: parim, mida Iisraeli õigustuspüüdluste kaitseks jõu kasutamisel Iraani vastu saab öelda, on see, et neid ei saa nimetada täiesti ühemõtteliselt ebaseaduslikuks.

Aga me kõik teame, et jõu kasutamine oli ebaseaduslik. Nii nagu me teadsime seda 2003. aastal Iraagi puhul või 2022. aastal Ukraina puhul. Ja igasugune "ebaselgus" on siin täielikult tingitud aastakümnete pikkusest teadlikust pingutusest asjaosaliste riikide, nende valitsuste palgal olevate juristide ja mõnede akadeemiliste juristide poolt, et kujundada olemasolevaid reegleid võimalikult paindlikuks. Kas see on hea või halb, sõltub vaatenurgast. Kuid kahtlust ei tohiks olla selles, et mis tahes ebaselgus on sihikindlalt loodud just nimelt taotlusega seda ära kasutada. Samuti ei tohiks olla kahtlust, et sellised pingutused on vastuolus ÜRO põhikirja süsteemi üldeesmärgiga, milleks on ühepoolse jõu kasutamise miinimumini viimine. Või kui tohib nii öelda – mõned õiguslikud argumendid, millega püütakse õigustada Iisraeli tegevust Iraani vastu, on täpselt samad, mida Venemaa on kasutanud Ukraina invasiooni õigustamiseks. Erinevus seisneb üksnes faktides.

Ma ei saa jätta meenutamata ühe Serbia kõige õõvastavama valitsusmeelse tabloidi esikülge, mis ilmus vahetult enne Venemaa täiemahulist invasiooni ja kuulutas: „Ukraina ründab Venemaad!" Just sellele taandubki see argument. See on reaalsuse sõna-sõnalt pea peale pööramine. Jah, ma möönan, et Iisraelil on palju põhjendatum mure tuumarelvastatud Iraani pärast, kui Venemaal oli hüpoteetiliste Ukraina rünnakute pärast. Kuid õiguslik põhiväide on sama. See on identne oma piirituses – oma potentsiaalis täielikult õõnestada rahvusvahelises õiguses kehtivat jõu kasutamise keeldu. Minu jaoks rahvusvahelise õiguse juristina on palju väärikam seista ühes reas inimestega, nagu Elizabeth Wilmshurst, kui hakata looma söövitavaid õigustusi jõu kasutamiseks, mida teised riigid – nagu Putini Venemaa – võivad tulevikus hõlpsasti ära kasutada."

Need relvastatud jõu kasutamise keelu rikkumised, millest siin on juttu, kujutavad endast agressioonikuritegu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu aluseks oleva Rooma statuudi artikli 8 bis tähenduses, mis ütleb: "Käesoleva statuudi tähenduses tähendab agressioonikuritegu sellise agressiooniteo planeerimist, ettevalmistamist, algatamist või toimepanemist isiku poolt, kellel on tegelik võime juhtida või suunata riigi poliitilist või sõjalist tegevust, kusjuures see agressioonitegu on oma iseloomu, raskusastme ja ulatuse poolest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta ilmne rikkumine." Ennekõike on nendeks isikuteks USA president Donald Trump ja Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu. Aga et ei Iisrael, USA ega Iraan pole Rooma statuudi osapoolteks, siis puudub Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul ka antud seoses jurisdiktsioon nende üle kohtupidamiseks.

Soovimata siinse arutlusega pikemalt jätkata, võib siiski ära märkida, et lisaks ius ad bellumi ehk relvastatud jõu kasutamist reguleeriva rahvusvahelise õiguse rikkumisele pani Iisrael oma 13. juunil alustatud rünnakutega vaieldamatult toime ka ius in bello ehk rahvusvahelise sõjaõiguse ehk humanitaarõiguse jämeda rikkumise, sest nende rünnakute sihtmärgiks olid paljud tsiviilisikud. Lisaks riigi mitmetele juhtivatele tuumateadlastele hukkusid täppislöökide ja terrorirünnakute tagajärjel ka nende pereliikmed (vt nt siit, siit ja siit). Kusjuures sama käekirja on Iisrael rakendanud ka varem (vt nt siit ja siit). Sellised rünnakud rikuvad ühemõtteliselt Genfi konventsiooni esimese täiendava protokolli artiklis 51 sätestatud ja rahvusvahelise tavaõiguse osaks olevat keeldu, mis ütleb, et "tsiviilisikute vastu suunatud rünnakud on keelatud." Ehk tegu on sõjakuritegudega.

Kokkuvõttes on fakt, et Iisraeli ja USA rünnakud kujutasid endast mitmes plaanis jämedat rahvusvahelise õiguse rikkumist. Küsimuseks jääb, kus on Lääne avalikkuse hukkamõist? Muidugi on tegu retoorilise küsimusega, sest nagu me väga hästi teame, seda ei ole ega ka tule. Aga mitte selle pärast, nagu poleks rahvusvahelist õigust jämedalt rikutud, vaid lihtsalt seetõttu, et rikkujad olid nii-öelda omad, arvatava eristaatusega subjektid. Niisuguste asjaolude kontekstis ei ole mõtet mingist väärtus- ja reeglitepõhisest välispoliitikast ja maailmakorrast rääkida. Kes iganes seda teeb, ei käitu ausameelselt, vaid aitab pigem jõustada visiooni reeglitepõhisest maailmakorrast, kus, Orwelli parafraseerides, on kõik riigid võrdsed, aga osad on võrdsemad. Seejuures on väga oluline mõista, et kui kiidetakse heaks nii-öelda omade poolsed rahvusvahelise õiguse jämedad rikkumised, siis minetatakse ka moraalne positsioon nõuda rahvusvahelisest õigusest kinnipidamist mitte-omadelt. Praktilises plaanis on eriti oluline, et sellisel juhul minetatakse vastav nõudeõigus ka seoses iseenda vastu suunatud ohtude ja rünnakutega.

Juba 2017. aastal kirjutasin selle kohta järgmist:

"Väikeriigid, millel puudub sõjaline võimekus oma huve kaitsta, peaks olema kõige tulisemad ja innukamad rahvusvahelise õiguse kaitsjad, mitte liituma kisakooriga, mis õigustab ühe või teise suurema ja tugevama riigi poolset rahvusvahelise õiguse rikkumist. Kui tahame, et rahvusvahelistes suhetes säiliks austus rahvusvahelise õiguse vastu (või õigemini see vähene, mis sellest austusest on alles jäänud), siis tuleb rahvusvahelise õiguse rikkumised ühemõtteliselt hukka mõista sõltumata sellest, kes õigust rikub. Ehk teisisõnu: kui tahame, et Venemaa oleks rahvusvahelise õigusega seotud, siis peame nõudma austust rahvusvahelise õiguse vastu ka Ameerika Ühendriikidelt."

Sama veendumust, mida väljendasin aastaid tagasi, kaitsen ka täna. Kui anname tugevaimatele vaikiva nõusoleku rahvusvahelise õiguse baasreeglite rikkumiseks, lagunevad need vähesedki reeglid, mis hoiavad üleval rahvusvahelist tsiviliseeritud korda. Ja kui need reeglid lagunevad, on esimesteks kannatajateks väiksemad ja nõrgemad riigid, nende seas ka Eesti. Rahvusvaheline õigus lakkab olemast õigus, kui seda rakendatakse valikuliselt – sõltuvalt sellest, kes on rikkujaks. Seepärast ei ole moraalne järjepidevus reaalsusest irdunud idealism, vaid väikeriigi ellujäämise hädavajalik praktiline eeldus.

On sisemiselt vastuoluline esitleda end "ajaloo õigel poolel" seisjana, rääkida "reeglitepõhisest maailmakorrast" ja kuulutada end selle kaitsjaks, kui samal ajal ollakse valmis mugavalt mööda vaatama rahvusvahelise õiguse kõige elementaarsemate normide lõhkumisest – seda juhul, kui rikkujad on meie "oma" leerist. Mitte ainult selliste praktikate ja tendentside vastu protestimata jätmise-, vaid isegi vaikiva leppimisega aitame avada suhtelisuse Pandora laeka ja siseneme üha sügavamalt maailma, milles väikeriigid on mitte subjektid, vaid objektid. Maailma, kus me loobume väikeriigi ja -rahvana mitte üksnes oma välispoliitika väärtuspõhisest alusest, vaid ka ainsastki raamistikust, mis võiks meile teoreetiliselt turvatunnet pakkuda.

Kogu selle küsimuse juures ei saa mööda vaadata ka isikliku väärikuse mõõtmest. Sest rahvusvaheline õigus ei ole vaid valitsustevaheline tehniline kokkulepe või akadeemiline konstruktsioon. Rahvusvahelisel õigusel on ka sügav moraalne dimensioon, mistõttu peegeldab suhtumine sellesse meie väärtusruumi ja kõlbelist palet. Kui me suhtume ühe ja sama põhimõtte rikkumisse täiesti erinevalt sõltuvalt sellest, kas rikkujaks olev riik arvatakse meie inforuumis vaenlaseks või sõbraks, siis kõneleb see paljugi mitte ainult meie poliitikast, vaid ka meist endist. Siis ei saa me enam ausalt väita, et oleme põhimõttekindlad inimesed. Siis elab meis valikuline õiglustunne ehk vaim, mille kandjad kaotavad kiiresti autoriteedi ja usaldusväärsuse.

Artikkel avaldati algselt autori blogis.