Varssavi mõttekoja Pilecki Institute'i teadlane Ian Garner kirjutab UnHerdis, et jutt "mitmeharulisest maailmakorrast" on ulm ja millegi sellise tagaajamine toob kaasa ainult suurema kaose.
Kümme aastat tagasi ülistasid* igasugused arvajad Iraani ja Venemaa koostööd "maailma uue võimuabieluna". Paistis, et nimetatud kahe riigi sõbrutsemise näol oli tegemist pika sammuga Külma Sõja järgset Ameerika Ühendriikide hegemooniat asendava "mitmeharulise (multipolaarse) maailmakorra" ajastu suunas.
Selliseid arenguid toetas tõsiasi, et hulk kolmanda maailma riike ootasid kannatamatusega "reeglitepõhise maailmakorra" lõppu. "Reeglitepõhine maailmakord" on inimeste eksitamiseks mõeldud eufemism, millega üritatakse õigustada tõika, et Ühendriigid võivad üle ilma saata korda kõike, mis sealsetele otsustajatele parasjagu pähe tuleb.
Peale Venemaa sissetungi Ukrainasse paistis, et Iraani ja Venemaa koostöö ainult süveneb. Tihedamaks kujunes lisaks sõjaline koostöö, kuna Iraan tarnis Venemaale Ukraina pommitamiseks tuhandeid Shahedi droone. Peale Iraani ühinemist 2024. aastal BRICS-i riikide ühendusega muutusid kahe riigi majandussidemed veelgi tihedamaks.
Tänavu jaanuaris allkirjastasid Venemaa president Vladimir Putin ja Iraani president Masoud Pezeshkian ulatusliku strateegilise partnerluse lepingu. Analüütikud kinnitasid, et osutatud leping on areneva "mitmeharulise maailmakorra" tõestuseks. Kui Donald Trump 2025. aasta jaanuaris teist korda Ameerika Ühendriikide presidendi ametisse asus, siis arvati, et temalegi sobib niisugune asjade käik.
Iraani ja Venemaa koostöölepingust ning Trumpi ametisseasumisest on möödas kuus kuud ning kui kunagi üldse "mitmeharulisel maailmakorral" mingi sisu oli, siis tänaseks on sellise asja ehitajate omavahelised suhted jooksnud karidele. Moskva ja Teherani läbisaamist on põhjalikult raputanud kaks sündmust: Putini ükskõiksus Ühendriikide ning Iisraeli poolt Iraani pommitamise suhtes ja Venemaa valitsuse saladokumentide lekkimine, millest selgub, et kaks riiki korraldavad üksteise vastu ulatuslikke luureoperatsioone ning ei usalda teineteist vähemalgi määral. Ehk Venemaa ei usalda Iraani ja pole valmis oma liitlast sõjaliselt aitama. Iraan omalt poolt tahab pääseda ligi Venemaa tuumatehnoloogiale ja arvab, et Putini tegelikult ajendid pole Iraani suhtes kõige sõbralikumad.
Moskvale võis Ühendriikide Iraani tuumaobjektide ründamine tulla ootamatult, kuid teisalt polnud kunagi tõsist võimalust, et Venemaa hakkaks Iraanile pakkuma sõjalist abi. Venemaa armeed kurnavad kaotused Ukraina rindel ja kui sellel mingi võimekus Iraani abistamiseks ongi, siis Putin on alati olnud Iisraeli ärritamise teemal üpris ettevaatlik, sest juudiriigis elab üle miljoni vene keelt rääkiva inimese. Lisaks on kasvanud Venemaa sõjatööstuse võimekus ja koos sellega vähenenud riigi sõltuvus Iraani droonitehnoloogiast. Isegi kui Venemaa seda suudaks, pole sellel Iraani aitamisest suurt midagi võita. Putin ja Pezeshkian võivad ajakirjanike ees teha suuri sõnu, kuid nende suhted pole olnud kunagi midagi enamat kui "tulevikku vaatavad".
Kui poliitilised "ilmastikuolud" muutuvad äkilisemaks, nagu juhtus käesoleva aasta alguses Venemaa Süüriast väljatõmbumisega, siis paljastub "mitmeharulise maailmakorra" tegelik olemus: see on hambutu riikide liit, millel pole ideoloogiliselt midagi ühist, ega tahet elik võimalusi üksteist sõjaliselt aidata ja kes saavad läbi ainult ilusa "ilmaga". Tänases maailmas saavad majanduslikult ja sõjaliselt jõulisemad riigid, nagu seda on Hiina Rahvavabariik – mille koostöö nii Venemaa kui Iraaniga on ajendatud ainult omakasust – enese kehtestamisega üksi hakkama.
Millest hoolimata on "mitmeharuline maailmakord" olnud alates Putini võimule saamisest veerand sajandit tagasi tema välispoliitika keskmes. 2000. aasta jaanuaris, Venemaa rahvuslased välja vihastanud NATO Kosovo pommitamise peale, üllitatud riiklikus julgeolekukavas mõisteti hukka Ühendriikide "sõjalise jõu kasutamine". Antud teemat on Putin korduvalt rõhutanud ja näiteks 2007. aastal ta kuulutas: "[Ainult] üks riik ja loomulikult on selleks esmalt ning üle kõige Ameerika Ühendriigid, on kõikmõeldavatel viisidel näidanud, et see ei pea riigipiiridest vähemalgi määral lugu." 2023. aastal teatas Venemaa president, et "mitmeharuline maailmakord" on riikide jaoks, mida lääs on "röövinud… ja alandanud" vahend "endale kuuluva õiglase osa maailma varadest tagasisaamiseks".
Selline maailmakorra nägemus ei põhine lepingutel ja koostööl. Seda toidavad vimm ja ebaõigluse tajumine. Isegi Iraan ise käsitleb "mitmeharulise maailmakorra" ehitamist osana laiemast "realpolitik" nägemusest. Selle nägemus ühtib Venemaaga ainult maani, kus mõlemad on kurjad Ameerika Ühendriikide peale selle maailmas valitseva positsiooni tõttu.
Samas pole neil kahel riigil võimalik leppida kokku millised saavad olema uue "mitmeharulise maailmakorra" reeglid ja niisugused arutelud jäävad alati segaseks, kuna Iraan on teokraatlik ning sügavalt antiseemiitlik riik, samas kui Venemaa on rahvusluse (etno-natsionalistlik) põhine tarind, mida toidavad endise Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu ruumis Euraasia tsivilisatsiooni rajamise ideoloogilised fantaasiad. Kui need kaks maailma põrkuvad tuumatehnoloogia ja Lähis-Ida võimutasakaalu vaidlustes, siis ainult vimmast ei piisa Moskva ja Teherani erimeelsuste lahendamiseks elik pikaajaliste huvide jõustamiseks vahendite leidmiseks.
Putin võib küll väljendada rahulolematust Iraani ründamisega, nimetada seda "põhjendamatuks ja andestamatuks", ning Dmitri Medvedev võib ühismeedias Iraanile tuumaabi andmise teemal vahutada, kuid Venemaa ei võta Iraani aitamiseks midagi ette. Samamoodi võib Iraan saata Venemaale droone, mis on viimasele abiks kauges Ukraina sõjas, kuid teisalt vaataks see pealt kui liitlase Putini režiimi ähvardaks kokkuvarisemine. Näiteks kui Jevgeni Prigožini Wagneri palgasõdurid 2023. aastal Moskvas ringi marssisid – mis oli tõenäoliselt ainus kord kui Putin seisis viimase kahe aastakümne jooksul silmitsi tõsise ohuga – siis ei teinud Iraan muud kui mõistis Wagneri ettevõtmised lääne "tajusõjana" hukka.
Viimaste nädalate ja kuude maailmapoliitika keerised osutavad ainult, mida "mitmeharuline maailmakord" on võimeline pakkuma: korduvaid ja ennustamatuid vastasseise. Iisrael provotseerib Iraani, Iraan annab vastulöögi ja Ühendriigid sekkuvad. Kõigi osapoolte tegevus paistab olevat impulsiivne, mille juures pea mitte midagi ei meenuta mingisugustki strateegiat ja mis tekitavad ainult suuremat kaost. Sündmuste ennustamatus tühistab kõik illusioonid, et kuskil võiks tekkida mingisugune ["reeglitepõhisele maailmakorrale"] võrdse vastukaaluga uus maailmakord. Seda eriti juhul kui iga riigi "[maailma] rikkuse õiglase osa" määratlus sõltub ainult nende riikide eliidi juhtide pürgimustest ja uskumustest.
Päris elu paistab olevat siiski selline, et vaatamata autoritaarsete riigijuhtide ärplemisele ja teatud lääne vaatlejate optimismile, seda nii pahemalt kui paremalt poliitikapoolelt, pole kunagi olnud usutavat võimalust, et väidetava "mitmeharulise maailmaga" võiks kaasneda mingisugune tasakaalukus. Režiimid, nagu Putini oma, unistavad lähivälismaa uusimperialistlikust kontrollimisest ja Iraani moodi teokraatiad seovad juudiviha ühte tuumaambitsioonidega, mis näitab, et ühised eesmärgid "mitmeharulise maailmakorra" tugisammastel puuduvad.
Vimmapoliitika sünnitab ainult uut vimma. Ajal kui Ühendriikide mõju maailmas Trumpi järjest jõulisemate ennasthävitavate poliitikate toel hääbub, siis koos sellega kasvab tõenäoliselt usaldamatus "mitmeharulise maailmakorra suurte sõprade" vahel. Kuna geopoliitilised takistused tänu tehnoloogilistele ühendustele lahustuvad ja droonitehnoloogia ning hübriidrünnakud muudavad sõjapidamist, siis selline usaldamatuse surve ainult kasvab.
"Mitmeharuline maailmakord" on väga kaugel stabiilsusest ja õiglusest ning selle lubadused toovad kaasa ainult suurema kaose, süveneva paranoia ja armutu usaldamatuse. Painajalik hobbesiaanlik maailm killustub üha kiirenevas tempos. Kui Moskvat isegi üllatas USA ootamatu rünnak Iraani vastu elik Iraani Venemaa vastased luureoperatsioonid, siis see ei oleks pidanud nii olema. Mõlemad sündmused peegeldavad maailmakorda, mida Putin üritab viimased kakskümmend viis aastat üles ehitada. Nii Venemaa kui selle maailma Putinite võim ainult nõrgeneb ja nende võim lähivälismaa üle on alati piiratud, kuna peavad kartma rünnakuid igast suunast.
*Üheks viidatud "võimuabielu ülistajaks" on Kadri Liik.
Tõlkis Karol Kallas