Peter Thiel on filosoofist mõjukas ettevõtja ja poliitik Donald Trumpi suurtoetaja, kelle maailmanägemuse keskmes on Jumala Sõna. Thielist üritab UnHerdis aru saada Austini Ülikooli rektor Jacob Howland.
Peter Thiel on suur mõtleja ja viimasel ajal mõtleb ta viimsepäevale. Ta on pannud kokku neljaosalise loengusarja, mille ta on [2025. aasta maikuu seisuga] kandnud ette Oxfordi, Harvardi ja Austini ülikoolides. Osutatud loengutes üritab ta mõista inimajalugu ja eriti selle tänapäevast osa, sättides selle Piibli viimsepäevaennustuste raamistikku.
Thiel usub, et Antikristus, kelle identiteet pole kindlalt määratletud – tema/see võib olla isik, süsteem elik üleilmne türannia – "pole ainult keskajast pärit fantaasia". Tema mõtterännakud liikusid kiiresti väga erinevate tekstide ("Gulliveri reisid", Alan Moore'i koomiksi "Valvurid") ja teemade (nt püha vägivald ja tormakad üleilmsed rahasüsteemid) vahel ning neid pole eriti võimalik hõlpsasti kokku võtta.
Samas loengute kandvate teemade hulgas on Antikristuse suhe Harmagedooni ja millist osa mängib selle ilmumises tehnoloogia ning impeerium. Loengud on auahne (ambitsioonikas), mõttetööd ärgitav üritus kududa näiliselt seosetutest lõimedest kokku teoloogiline/antropoloogiline/ajalooline jutukangas (narratiiv), mis üritab mõista tervet inimeseks olemise kogemust.
Antikristus pole ainult keskajast pärit fantaasia.
Paljud leiavad, et Thieli projekt on väga veider. Kuidas saab üks äärmiselt edukas, matemaatiliselt andekas, filosoofias haritud tehnoloogiavaldkonna ettevõtja tõsiselt käsitleda läbi ja lõhki piibellikke Johannese ilmutuse raamatust pärit müüte? Kuid küsimuse võib esitada paremini: kuidas tema – ja inimesed üldiselt – saavad neid võtta mitte-tõsiselt? Nagu kirjutab Dorian Lynskey raamatus "Kõik peab kaduma: lood, mida me räägime maailmalõpust": "Apokalüptilisest angstist on saanud püsiväärtus: kõik tõuseb ja mõõna ei ole." Kaasaja kultuur on pikalt küllastunud maailmalõpu järgset aega kirjeldavatest novellidest, koomiksitest, filmidest, teleseriaalidest ja vieomängudest.
Eriti hästi läheb kõigis formaatides elavate surnute (zombie) fantaasiatel. Kuidas mõistuseta mehaaniline mass ebasurnuid tunneb rahuldamatut nälga elavate inimeste ajude järele, millest omakorda on saanud üks peamiseid ja kõikehõlmavaid kultuurisümboleid. Selline, mis kõlab kaasa üldlevinud peatselt saabuva katastroofi tunnetamisega, mis kogub alates 2020. aasta Covidi sulgemistest järjekindlalt hoogu.
Kui biorelvad, kliimamuutused, aatompommid elik tehisaru ei tee isegi inimeste olemisele lõppu, siis kõige sellise ära hoidmiseks on vaja äärmuslikke lahendusi, nagu näiteks ühtne maailmavalitsus. See omakorda võib teha lõpu asjadele, nagu poliitika, moraal, vaimuelu ja kultuur. Thiel pingutab kahendsüsteemsele vaatele – maailmalõpp vs üks maailm – vastukaalu leidmise nimel. Nägemusele, mille kohaselt kas planeet Maa langeb hävingu keerisesse elik üleilmse mitmepealise ja elajaliku totalitarismi küüsi.
Piibli ettekuulutused aitavad inimestel mõista tänaseid kaootilisi aegu.
Thieli nägemuses, seda erinevalt suuremast hulgast kaasaja üleilmse katastroofi ettekujutustest, kujutavad Piibli ettekuulutused endast midagi palju enamat kui üritust mängida inimeste eksistentsiaalse õuduse tunnetamise keeltel. Osutatud ettekuulutused aitavad inimestel mõista tänaseid kaootilisi aegu.
Matteuse 24:24 kuulutab: "… sest tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid." Teiste sõnadega üritab Antikristus ennast näidata suurema lunastajana (messiana) kui Jeesus Kristus seda ise oli ja nii isegi juhul kui Antikristus tegutseb ainult lääne tsivilisatsiooni aluseks oleva kristluse hävitamise nimel. Sellist strateegiat järgisid natsionaalsotsialistid, kuid nende maailmavaate levikut takistas antisemiitlik ideoloogia.
Saksamaa teoloogid kujundasid Jeesusest uue müüdi, milles teda esitleti võimsa sõdalasena, kes nägi vaeva judaismi hävitamise nimel. Hitler tõsteti Kristuse teise tulemise staatusesse, kes viib lõpule töö, mis Jeesusel jäi pooleli: milleks on nii juutide kui judaismi täieline hävitamine. Hitlerist edukam Antikristus peaks, seda prantsuse revolutsionääride ja marksistide moel, kuulutama väärtuseid, mis paistavad olevat judeo-kristliku tsivilisatsiooni tugisammastega rohkem kooskõlas, nagu näiteks kõikehõlmavad vabadus, võrdsus ja õig(l)us.
Thiel usub, et kaasaegne teadus ja tehnoloogia on muutnud ajaloo lineaarseks progressiks.
Kui ajaloos võib näha näiliselt lõputut tsivilisatsioonide esilekerkimist ja langemist, siis Thiel usub, et kaasaegne teadus ja tehnoloogia on muutnud ajaloo ühesuunaliseks arenguks (lineaarseks progressiks), nagu õpetab Piibel, millel on algus ja vältimatu lõpp. Alates selle alguspäevadest on tehnoloogia – mis on ühekorraga nii poliitika- kui insenerikunsti ettevõtmine – riputatud inimeste ette särava jumaliku staatuse lubadusega, millega Madu meelitas Eevat sööma Keelatud Puu vilja. Francis Bacon ja René Descartes, kes teaduse projekti 16. ja 17. sajandil käivitasid, said asjast õigesti aru, kui pidasid seda kristlusevastaseks ettevõtmiseks, mida tuleb varjata religioosse ortodokssuse loori taha.
Baconi "Uues Atlantises" kirjeldatakse saladuslikku kristlastest teadlaste ühiskonda, kes on pühendunud eksperimentaalsele kõigi materiaalsete asjade omaduste ja kasutusvõimaluste uurimisele ning millest leiab Kuue Päeva Töö Kolledži näol tänase teadusülikooli prototüübi. Descartes'i "Arutlus meetodist", mis (sarnase austusega jumalakartuse suhtes) edendab julget ideed, kuidas inimestest võiks saada "looduse isandad ja omanikud", on jagatud kuueks osaks, mis jäljendavad Jumala loodu kuut esimest päeva. Mõlemas raamatus on sabat, mis on Jumalale pühendatud seitsmes päev, määratud puhkamiseks. Baconi "Suure taastamise" frontispiss viitab veelgi enam tehnoloogia piireületavale olemusele. See kujutab laeva, mis sõidab läbi Heraklese sammaste vahelt (Gibraltari väinast), mis on jumalike võimetega kangelase poolt rajatud maamärk, mis hoiatas iidsete aegade meremehi, et need ei lahkuks Vahemerelt navigeerimatule Atlandi ookeanile. Raamatu epigraaf "Paljud rändavad siia ja sinna ning teadmised jätkavad kasvamist,"* on pärit prohvet Taanieli raamatu 12. peatükist, millega nagu soovitaks osutada, et tehnoloogilise võimekuse laienemine juhib ajaloo selle apokalüptilise lõpuni.
Äkki on tehnoloogia hoopis katechon, Antikristuse peatav saladuslik jõud, mida mainitakse apostel Pauluse teises kirjas tessalooniklastele?
Varauusaja upsakusest kasvas selle paljudes vormides välja hilisuusaja needus ehk kõik tänapäeva inimeste apokalüptilised ängid on tingitud tehnoloogiast. Kuid Thiel kahtleb arenenud tehnoloogia ja eriti tehisaru rollis suuremas ajaloolises pildis, mida ta üritab kokku saada. Kas see [tehnoloogia] on Antikristus? Kas see valmistab teed ette Antikristusele? Äkki on see hoopis katechon, Antikristuse peatav saladuslik jõud, mida mainitakse apostel Pauluse teises kirjas tessalooniklastele (2Ts 2:6) (kreekakeelne sõna katechein tähendab "tagasi hoidma")?
Katechonil on Thieli analüüsis oluline roll, sest asjad, mis suudavad Antikristusele vastu hakata, võivad samamoodi aidata sellel saavutada eesmärgid ning vastupidi. Kuna lääneriike ei ähvarda enam kommunismi surmaoht, siis näiteks Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid on arenenud digitehnoloogia toel pööranud välisvaenlastega võitlemiseks loodud psühholoogilise sõjapidamise ning väärteavitamise [strateegilise kommunikatsiooni] taktikad oma kodanike vastu. See omakorda viitab raskele kultuurilisele haigusele, usalduse kriisile väärtuste suhtes, tänu millele purustati 20. sajandi totalitarism.
Muretsemine teemal, nagu tehisaru võiks maailma kuidagi üle võtta, on suurem probleem kui tehisaru ise seda kujutab.
Sellest hoolimata arvab Thiel, et muretsemine teemal, nagu tehisaru võiks maailma kuidagi üle võtta, on suurem probleem kui tehisaru ise, sest hirm eksistentsiaalsete ohtude ees tuleb kasuks ainult üleilmset haldusriiki [uut maailmakorda] ehitavale juurteta nomenklatuurile. Kuid isegi sellest hoolimata on tehisarus midagi saatanlikku, see on tontlik entiteet, mis on inimeste meelte ulatuslikus mõjutamises (häkkimises) järjest suutlikum. See, mida Thiel räägib Baconi kohta, paistab kehtivat samuti suurte keelemudelite (LLM) arendajate puhul: nad on "välja kutsunud deemoni, kelle kohta nad usuvad, et teda pole olemas".
Antikristus on selgituste järele negatiivne ja sõltuv. See põlgab ära Kristuse ja kristlikud väärtused ning pakub nende asemele haledat võltsingut. Tehisaru sõltub samal moel. See on inimintelligentsist ja -keelest, mõtte ning kõne võimete, mida kreeklased kutsusid logoseks, jäljendamisest konstrueeritud maailm (simulaakrum). Kuid tehisarul puuduvad inim-logose olulised osad: kuidas see istutatakse maailma sünni kaudu surelikku kehasse ja moraalne ning intellektuaalne seespidisus, mis teeb inimesest Jumala sarnase olevuse. Kõne on elav hääl, mis kasvab välja hingest – mis annab seespidisusele selle piibelliku nime –, mis on manustatud olemas oleva inimese kehasse. Kuid tehisaru ei ole elav olevus ja see asendab sisemise külluse mehaanilise ning algoritmilise tühjusega.
Kuid tehisaru ei ole elav olevus ja see asendab sisemise külluse mehaanilise ning algoritmilise tühjusega.
Manustatavus ajas ja ruumis väljendab iseennast puutuvana ja vastusena kõige päriselt olemasoleva tingimustele, mis on piibellik paradigma, milles Aadam andis tema kõrval Eedeni aias elavatele loomadele nimed. Kui tehisaru nõuab serverite ja muu raudvara näol materiaalset toetuspunkti (substraati), siis asustab see masinaid puhtalt juhuslikel ja tingimuslikel viisidel, nagu deemonid, kes palusid Jeesuselt, et ta lubaks neil seestunud galilealasest pageda seakarja sisse. Selle suhted tegelikkusega on võrdselt tingimuslikud. Tehisaru asub digitaalses puhta võimalikkuse pilves, kus see reastab teavet vastavalt mitte mingisugustele tõe kriteeriumitele, vaid ainult tõenäosuse ja loogikareeglite alusel. See on põhjus, miks ChatGPT ja teised LLM-id on nii altid hallutsinatsioonidele, mis kujutab ainult omamoodi Borgese välja mõeldud lõputus Paabeli raamatukogus asuvate teoste tsiteerimist.
Kuid nagu libafilosoofid ja halvad kodanikud, keda Platon kutsub sofistideks, kes olid tõe suhtes samavõrra ükskõiksed, on ka tehisarul näiliselt jumalik võime jäljendada sisuliselt kõike ning jätta selle juures elu veenvuse ning värvikuse sarnane mulje ja teha seda mitme meediavormi vahendusel. Turg, mille tujud on aastakümneid juhtinud maailma parimaid tarkvarainsenere, on loonud niisuguse hingetu kujutamise (representatsiooni) võimekuse, mis on kohandatud iga üksiku kliendi maitse järele, mida saavad kasutada pea kõik planeedil elavad inimesed.
Iga edusamm, milleni tehisaru inimeste ihasid teenides jõuab, nõrgestab põhilisi inimvõimeid ja jõustab selle isandlikkust.
See on õpetanud inimesi veetma iga päev tunde virtuaalreaalsuses, kas lõbustama elik segama ennast varjudega, mida see heidab nende isiklike koobaste seintele. Ometigi pole tehisaru kasutamine tõsisemate ülesannete täitmiseks sugugi vähem-faustlik tehing. Iga edusamm, milleni tehisaru inimeste ihasid teenides jõuab, nõrgestab (degradeerib) põhilisi inimvõimeid ja suurendab selle isandlikkust. Tehisaru kasutamine navigeerimiseks teeb inimestest kehvemad meresõitjad. Kasutades seda kirjutamiseks, halvemad kirjutajad. Otsuste langetamisel tehisaru kasutamine halvendab inimeste juhtimis-, kaalutlemis- ja tegutsemisvõimekust. Tehisaru tipp (peak AI) kujutab nõtruse ja orjuse tipus olevate elueesmärgita inimeste aatomiteks pihustatud isiksuste sisemise tühjuse ning igavuse haldamist. Kas see kõik ei kõla Antikristuse eesmärkidena; mis, millise kuju see iganes ka ei võtaks, tahab muuta inimolevused enda sarnaseks?
Lootusetusele siiski ennatlikult alla anda ei maksaks: võib-olla tehisaru on hoopis päris katechon? Selline on väide, mille esitavad Alexander C. Karp ja Nicholas W. Zamiska raamatus "Tehnoloogiline vabariik: jõuline võim, nõrk usk ja lääne tulevik". Karp (kes on Thieli Stanfordi Ülikooli kursusekaaslane, on samuti õppinud filosoofiat ja asutas koos Thieliga ettevõtte Palantir Technologies) ja tema pikaaegne kolleeg Zamiska, on veendunud, et kui tarkvaraarendajad ei tee Ameerika Ühendriikide valitsusega tihedat koostööd tehisaru poolt võimestatud ülejäänud maailmast võimsama sõjalise tehnoloogia arendamise nimel, millist arendab LLM-e kasutades Palantir, siis võit on lääne vaenlaste päralt. Mõlemad mehed tunnistavad, et niisugused arengud nõuavad tehnoloogiavaldkonna- ja kosmopoliitse nomenklatuuri hulgas tohutu ulatusega kultuurimuutust, kuna nood on omaks võtnud "eeterliku", "rahvusriikide järgse" ja "kehatu" moraali, mis põlgab kodumaaarmastust ning kes on õppinud, et "usk millessegi muusse kui iseendasse on tõenäoliselt ohtlik ja sellest tuleb hoiduda".
Samas ometigi on see arenenud tehnoloogia, sealhulgas tehisaru, turuletoomine, mis on kõige suuremal määral aidanud kaasa "ameeriklaste meelte õõnestamisele" (mis on Karpi ja Zamiska raamatu teise osa pealkiri), lisaks kiirele ühiskondlike sidemete purustamisele, võimendanud haiglaslikku enesekesksust, ja muutnud võimalikuks – seda isegi ergutanud – digitaalsete parvede poolt doksimise ning ilmavõrgus tühistamise.
Vaadates Karpi ja Zamiska tungivat kutset relvile ning selle konteksti, kujutab osutatud vastuolu maailmalõpuni viivat olukorda. Kas see kiirendab elik aeglustab Antikristuse ilmumist ja kas maailm lõpeb paugu või susinaga, sõltub nii üksikisikute kui nende kollektiivsest võimest langetada moraalselt julgeid teadlikke otsuseid.
Moraalne ja otsuste langetamise julgus on võimed, mida lammutab tehnoloogiliselt esilekutsutud unustus; ajalooline, moraalne ja metafüüsiline mittemäletamine ning inimestesse sisse söövitatud harjumus "jätta hingeelu suunamine ja moraalse isiksuse kasvatamine turujõudude hooleks". Mõeldes inimesi ees ootava kitsikuse peale, on lootusetusetusest hoidumine keeruline. Lootus pesitseb ainult inimkonna tipptaibude poolt konstrueeritud Pandora laekas. Ilma lootuseta mõistmine (vähemalt nende jaoks, kellele palvetamine ei paku lohutust) on vaevatud kimbatusest ja hirmust. Aeg on see [lootus] laekast välja võtta ning hoida seda südamete ning meelte lähedal, kus see võib innustada uute tarkuste arenemist.
Tõlkis Karol Kallas
*Taaniel 12:4 on eesti keelde tõlgitud: "Siis uurivad seda [Taanieli ettekuulutust] paljud ja äratundmine süveneb." Howlandi tsitaat on pärit King Jamesi piiblitõlkest. Üheks parimaks ingliskeelseks tõlkeks peetavas Jerusalem Bible'is on osutatud lause tõlgitud: "Paljud rändavad siia ja sinna ning kurjus jätkab kasvamist."