Eestis ei ole mitte ühegi teise tippkollaborandi mälestus praegu sedavõrd pidulikult eksponeeritud kui Smuuli oma. Ja kui nüüd keegi küsib, kus tuleks igal aastal tähistada kollaboratsioonipäeva – noh, ega ei ole paremat kohta kui Harju tänava bareljeef, tõdes riigikogu liige Jaak Valge raamatu „Juhan Smuuli loo tume pool. Valitud teosed" esitlusel.
Kõigepealt pean tegema üsna infantiilse, aga meie korravalvuritele väga olulise teate – see lipp, mis seal lehvima hakkas, ei olnud sinna heisatud meid okupeerinud riigi ülistuseks, vaid vastupidi – demonstreerimaks seda, et meid okupeerinud riigi kõrgematevõimu vahendajate aujärjel hoidmine kestab.
Me leppisime Andresega väikese tööjaotuse kokku. Mina võtsin endale au ja vaeva kaevuda taustadesse ja teooriatesse – sest mis oleks Juhan Smuul ilma kontekstita? Umbes nagu "Poeem Stalinile" ilma Stalinita.
See esinemise kellaaeg pole valitud juhuslikult – nimelt täpselt 85 aastat tagasi algas punase riigivolikogu istung, mis pidi Ždanovi plaani järgi olema võimalikult seaduslikul kombel valitud, missuguse plaani eesti rahvuslased aga nurja ajasid.
Nii juhtus, et Moskva käest palus Moskva alla minekut sisuliselt Moskva ise, missuguse iseenda soovi iseendale tegi teoks 80 niinimetatud rahvasaadiku suu läbi. Kell pool kaks peale lõunat kandis nn välisminister Nigol Andresen deklaratsiooni, mis võeti vastu kolmel lugemisel, kusjuures seda protseduuri saatsid korduvad kiiduavaldused, mis viimase lugemise ja ühinemisdeklaratsiooni lõpliku vastuvõtmise järele muutusid lausa maruliseks vaimustuseks. Hüüti: Elagu Nõukogude Eestil Elagu Nõukogude Liitl Tõsteti kätele N. Liidu saadikut sms Botshkarevi, dr. Vares-Barbarust, Säret, Lauristini, Veimerit, Unti, Keerdot ja hüüti mitmekordselt hurraa!
Smuuli nende seas veel ei olnud. Ta oli liiga noor. Ja nagu ta hiljem väitis, olevat ta alguses Nõukogude võimu suhtes isegi skeptiline. No tõesti? Ja siis, kusagil Uurali tagalas, tööpataljoni ja sovhoosi vahel, juhtus midagi: poisist, kes näeb omal nahal, kuidas režiim omaenda inimesi näljutab, peksab ja unustab, keset seda vägivalda, kaost ja ebaõiglust eestlaste vastu, keset seda vene šovinismi lainet sai Smuulist stalinist.
Vabatahtlik stalinist.
Psühholoogide rõõm ja diagnostiline maiuspala: kas tegemist oli Stockholmi sündroomiga, eksistentsiaalse lohutuse otsimisega, või lihtsalt karjääriinstinktiga – jääb arutamiseks.
Kui nüüd edasi rääkida kollaboratsioonist, siis tugeva ja repressiivse režiimi tingimustes on teatav kollaboratsioon paratamatu. Terve rahvas ei saa olla vastupanuvõitleja, muidu ta hävitataks. Proportsioon peaks olema paigal. Kõrvalepõikena märgin, et minu arvates meie rahva puhul see proportsioon paigas ei ole.
Aga kollaboratsioonile ja reetmisele võidakse ka sundida – näiteks ähvardades lähedaste inimeste elu või tervisega. Üldiselt ei mõista me neid inimesi hukka, kes režiimiga mutrikesena või surve all või ka šantaažile alludes kaasa läksid, küll aga annavad need eri juhtumid ainet mõtisklusteks inimpsühholoogia üle ja küsida endalt, kuidas mina selles situatsioonis käitunuks?
Nii et küsigem: mis sorti kollaborant oli Smuul?
Selleks sobib hästi prantsuse kollaboratsiooniuurija ajaloolase Henri Rousso (mitte JJ Russeau) astmeline liigitus:
- Passiivsed kohanejad – need, kes lihtsalt jäävad vait ja ootavad, et torm mööduks.
- Funktsionaalsed kohusetäitjad – "Võim on võim, mulle anti tööülesanne", ütlevad nad. Võim on see, kes mulle palka maksab, ütles politseinik vabadussõjalaste kohtuprotsessil.
- Oportunistid – need, kelle silmad lähevad särama, kui võõrvõimu käest saab hea ametikoha, kuhu muidu võimed ei pruugi küündida.
- Ideoloogilised truualamlikud – veendunud ustavad, kes kaebavad oma vangivalvuritele, et nende kongikaaslane on fašist, ehkki vangi on nad saatnud nende oma mõttekaaslased.
- Repressiivsed kaastöötajad – need, kes mitte ainult ei noogutanud, vaid ka vajutasid päästikule, aitasid juute represseerida või kirjutasid operatiivgrupi liikmetena küüditatute vara üles.
Ma julgen arvata, et Smuul kuulub pigem viiendasse kategooriasse. Tema panus oli sihiteadlik töö inimsusevastase režiimi teenistuses. Ta osales küüditamisel. Ta allkirjastas kolleegide kirjanike liidust väljaviskamise otsuseid ja mõnitas neid, kui kasutada akadeemik Tannbergi sõnu – selle näruse aja kõige alatumas tekstis.
Mina julgen väita, et Eestis ei ole mitte ühegi teise tippkollaborandi mälestus praegu sedavõrd pidulikult eksponeeritud kui Smuuli oma. Ja kui nüüd keegi küsib, kus tuleks igal aastal tähistada kollaboratsioonipäeva – noh, ega ei ole paremat kohta kui Harju tänava bareljeef.
Seal ta on – pronksist tunnistus meie nõrkusele, valikulisusele ja moraalsele mugavusele. Need omadused nõuaksid ehk isegi kollaboratsiooni memoriaali rajamist siiasamasse.
Lõpetuseks tsiteerin Roussot:
"Minevik ei möödu kunagi täielikult. Ta tuleb alati tagasi – eriti siis, kui teda püüda maha suruda."