Hispaania ajakirjanik Itxu Díaz leiab, et uue Euroopa alustekst lahjendas liitu kultuuriliselt, hüljates kristluse, mis oli kunagi olnud selle ühinemise põhjuseks. Seetõttu ongi meil nüüd Euroopa, mis on nihilistlik ja sekularistlik. Kuna Euroopa ei usu enam Jumalat, on see hüljanud ka inimõigused ja lubab tappa sündimata lapsi.

Donald Trump andis Šotimaalt Euroopa Liidule hoiatuse: „Sisserände küsimuses, võtke end parem kokku." Ta lisas: „Teil ei saa enam Euroopat olema." USA president on öelnud Euroopa liidritele otse näkku seda, mida peaaegu kõik juba omavahel privaatselt tunnistavad. „Suur asendamine" polnud vandenõuteooria. See on kurb reaalsus. Ja võib-olla on Trumpi sõnad hea võimalus minna tagasi algusesse ja ausalt vastata suurele küsimusele, mis puudutab kõiki eurooplasi: millal me kaotasime Euroopa?

Sageli on identiteedi hävitamise protsessis raske määrata üht ainsat ajaloolist hetke, mis oleks olnud ainsaks päästikuks. Kuid tõsi on see, et seekord on meil, eurooplastel, surmatunnistus must-valgel olemas – ja see koostati kakskümmend aastat tagasi.

Uue Euroopa Liidu põhiseaduse teksti üle arutati alates 2002. aastast. Vaidluspunkt, mis jäi kõige märkamatumaks on osutunud hilisemate sündmuste valguses määravaks: keeldumine lisamast põhiseadusesse selgesõnalist viidet Euroopa kristlikele juurtele.

Riigid nagu Poola, Iirimaa, Hispaania ja Itaalia toetasid seda tervemõistuslikku viidet, mis oli ka vaieldamatu ajalooline tõde. Prantsusmaa, Belgia, Rootsi, Taani, Soome ja Holland olid sellele aga ägedalt vastu, nõudes selle asemel ilmalikku põhiseadust. Nad võitsid. 2004. aastal kiitis Euroopa Ülemkogu lõpliku teksti heaks ilma igasuguse viiteta Euroopa kristlikule päritolule. Selle asemel anti liidu moraalne ja kultuuriline raamistik täielikult üle Prantsuse vabamüürluse tuttavale jutlustamisele.

Kuigi põhiseaduse tagasilükkamine Prantsuse ja Hollandi referendumitel järgmisel aastal selle tühistas, äratas 2007. aasta Lissaboni leping põhiseaduse teksti taas ellu, säilitades samas teadliku kristliku kultuuri väljajätmise Euroopa ühendava selgroona.

See poleks olnud võimalik ilma Saksamaa CDU järjekordse reetmiseta, kes eelistas sisestada ebamäärast sõnastust, kuna leidis, et viitel puudub praktiline tähendus. Kui sa elasid tol ajal, mäletad kindlasti, et Saksa kristlikud demokraadid uskusid, et kodanikke huvitab ainult majandus, mitte kultuurisõjad.

Keegi neist ei võtnud muidugi kuulda Christopher Dawsoni hoiatust teoses Understanding Europe (Mõistes Euroopat): „Oluline on mõista, et kristlik kogukond ei olnud minevikus pelgalt vaga ideaal, vaid juriidiline fakt, mis toetas lääne kultuuri ühiskondlikku korraldust."

Samuti ei pööratud tähelepanu Hilaire Belloci teose Europe and the Faith (Euroopa ja usk) sõnadele: „See meie Euroopa struktuur, rajatud klassikalise antiikaja õilsatele alustele, kujunes läbi katoliku kiriku, eksisteerib selle kaudu, on sellega kooskõlas ning jääb püsima vaid selle vormis. Euroopa pöördub tagasi usu juurde või ta hukkub. Usk on Euroopa. Ja Euroopa on usk."

Naaseme tagasi aastasse 2025 ja lubame endale hetkeks andumist poeetilisele õiglusele: Prantsusmaa, Belgia, Rootsi, Taani, Soome ja Holland – riigid, mis surusid kõige tugevamalt peale ilmalikku Euroopat – on nüüd need, mis seisavad silmitsi kõige raskemate julgeolekuprobleemidega, mis tulenevad ebaseaduslikust araabia päritolu sisserändest. Nad on regulaarsete rünnakute sihtmärgid ja kannatavad oma suurte linnade hiiglaslikes getodes äärmusliku islamiseerumise all.

Keegi ei peaks olema üllatunud: kristluse kõrvaldamine ei toonud endaga kaasa vabamat, sallivamat ega demokraatlikumat ühiskonda, vaid ühiskonna, mida oli lihtsam islamiseerida – mis on vabaduse, sallivuse ja demokraatia vastand. Kahjuks ei saa halbu ideid laboris katsetada ega rottide peal proovida: kui need muutuvad reaalsuseks, annab ajalugu ise oma hinnangu.

Uue Euroopa alusdokument lahjendas liitu kultuuriliselt, hüljates selle, mis oli kunagi tema ühinemise põhjus: kristluse. Euroopa põhiseaduse koostajad oleksid pidanud tegema lihtsa ajaloolise mõtteharjutuse – vaatlema olukorda alternatiivsest stsenaariumist. Milline oleks Euroopa ilma kristluse ajaloolise levikuta? Seda täna, 2025. aastal, ette kujutades on tulemus kõhedust tekitav, sest see sarnaneb kohutaval viisil praeguse Vana Kontinendi seisuga. Kujutlegem, kuidas ajalugu oleks kulgenud, kui Kristuse jüngrid poleks Euroopat evangeliseerinud:

1. sajand pKr: Rooma kummardab endiselt Jupiteri. Impeerium ei tunne monoteismi ning selle territooriumid on killustatud kohalike kultuste vahel. Kuigi Mithrase müsteeriumikultus on saanud armeede usundiks, kummardavad põhjarahvad näiteks endiselt Thori. Impeeriumi lagunemine jätab maha heterogeense, polüteistliku territooriumi. Ilma kristlike kloostrite, munkade ja preestriteta – ilma kopeerijateta – kaob klassikalise antiikaja pärand, samal ajal kui ladina ja kreeka keel killustuvad ning lokaliseeruvad, ilma ühtse keelelise vahendita, mis ühendaks Vana Kontinenti kultuuriliselt.

Alates 7. sajandist ei kohta islami laienemine Euroopasse vastupanu; kalifaadid vallutavad Hispaania, Lõuna-Gallia ja Itaalia. Euroopa suurlinnad islamiseeruvad ning ristisõdadest pole jälgegi: ainsad sõjad on hõimude vahelised või peetud nappide ressursside pärast.

Paavsti ei ole – või kui ta ongi olemas, ei ole ta universaalne vaimne juht – ning Rooma ei ole läänemaailma vaimne kese. Renessanss ei puhke Itaalias, vaid Aleksandrias ja Bagdadis. Katoliiklike ülikoole ei ole, on üksnes kohalikud templid, mida kroonivad paganlikud uskumused. Kristlus ei ilmu kunagi kunstis: pole Kristusi, pole Neitsi Maarjaid, pole suursuguseid katedraale – on vaid tohutud Päikesele pühendatud templid külade ja linnade keskustes.

Paratamatult ei avasta ega evangeliseeri keegi Ameerikat; seal jätkavad pärismaalased inimohvrite toomist oma jumalatele – vähemalt seni, kuni saabuvad araablased, kes eelistavad teistsugust kultust: pärismaalaste ohverdamist.

17. sajandiks kerkib esile arusaam universaalsetest õigustest lahjenenud kujul, sest see ei põhine kõigi inimeste võrdsusel ja väärikusel kui sama Jumala lastel, vaid üksnes puhtalt hõimupõhisel moraalikoodil, mis erineb eri rahvaste puhul, just nagu ka seadused, mis reguleerivad kooselu. Ainus, mis seob Euroopa linnu, on kaubandus – aga ka siis ei saa me rääkida "Euroopast", sest sellist ühtsust ei eksisteeri.

Moraalselt on Euroopa jagunenud Odinit ja Thori kummardavate põhjarahvaste, Vahemere Mithrase kultuse järgijate, läänekalifaatide ja keldi Beltane'i ja Briti saarte Samhaini pühitsejate vahel. Aastaajad määravad kalendri: lõikusaeg, külviaeg, ohvrite toomise aeg jumalatele. Samal ajal neelab islam endasse Euroopa, mida valitsevad need paganlikud uskumused ja kultuuriline mahajäämus – islam, mis kasutab ära nii valgustusajastu sekularistide poolt jäetud moraalset vaakumit kui ka looduse elemente kummardavate religioonide ebakõla.

Nii hullumeelne kui see kujuteldav stsenaarium ka ei tunduks, on see täpselt see Euroopa, mida tähtsaimad Euroopa juhid kakskümmend aastat tagasi ise soovisid. Ja lõpuks ongi neil nüüd selline Euroopa: nihilistlik, sekularistlik Euroopa, mis – nagu Chesterton ütles – ei usu Jumalat ja seetõttu usub kõike; mis hülgab inimõigused; mis ei näe enam inimelus vaieldamatut kaasasündinud väärikust; mis lubab sündimata inimlapsi tappa, kuid keelab selle, kui tegu on loomapoegadega, kelledele see pakub keskkonnakultust, mis meenutab kõhedust tekitavalt eelkristlikku paganlust. Ning muidugi samal ajal islamiseerub see aeglaselt, vaadates pealt omaenda inimeste surma terrorirünnakutes, ilma et suudetaks ebaseadusliku immigratsiooni probleemile otse vastu astuda.

Ma ei tea, kas see muudab midagi, kuid kuidagi meenutas Trumpi lühike ja otsekohene sõnum Euroopa juhtidele nende suurimat läbikukkumist. Selle andestamatu kollektiivse katastroofi üle mõtiskledes ei saa jätta kuulmata Ronald A. Knoxi vana jutlust:

„Me saame katoliku kiriku hüljata vaid sellise vaimuliku kodu pärast, mis on rohkem kodu kui katoliku kirik… Kus me leiame sellise ilmutuse, sellise vaimuliku kodu, sellised inspiratsiooni allikad? Mitte kuskilt; maailmas pole teist süsteemi, mis isegi väidaks seda, mida katoliku kirik väidab. Kas me peaksime katoliku usu hülgama millegi vähema pärast kui katoliku usk?"

Itxu Díaz on Hispaania ajakirjanik, poliitiline satiirik ja kirjanik. Ta on kirjutanud 10 raamatut nii erinevatel teemadel nagu poliitika, muusika ja nutiseadmed. Ta teinud kaastööd Ameerika väljaannetele The American Spectator, The Daily Beast, The Daily Caller, National Review, First Things, American Conservative, The Federalist ja Diario Las Américas ning kirjutanud kolumne mitmetele Hispaania ajakirjadele ja ajalehtedele. Samuti oli ta Hispaania Haridus-, Kultuuri- ja Spordiministeeriumi nõunik.

Artikkel ilmus algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher