Ühendkuningriigi progressistide häälekandja Guardiani parlamendi tegemiste kajastaja John Crace imestab, miks Jimmy Saville'i korda saadetud jubedusi varjanud leiboristide peaminister Keir Starmer tahab koos parteiga hävitada lisaks riigi, küsib Karol Kallas.
Kui mõne väljaande progressiusku võib võrrelda seestumisega, siis on see Guardian. See leht on pühendunud progressikultusele, mille järele koostavad poliitikat tööparteilased.
Crace osutab Sigmund Freudile, kes on leiboristide iseennast ja kõike enda ümber kahjustavat vaimuhäiret kirjeldavale teooriale pannud nimeks "Thanatos". Osutatud teooria püüab sõnastada eluinstinkti Erose vastast surmainstinkti, mis sunnib inimesed käituma ennasthävitaval moel.
Kui leiboristide tegelikes eesmärkides võis seni kahelda, kuna partei oli 14-aastat opositsioonis ja selle ajaga võib unustada ära, kuidas valitsus töötab, siis 26. novembril kantsler (rahandusminister) Rachel Reevesi poolt esitatud 2026. aasta riigieelarve seaduseelnõu ei jäta tööparteilaste surmasoovis enam kahtlust
Guardiani ajakirjanik kirjutab:
"Kuid nüüd hakkab paistma, et leiboriste juhib surmatahe. Asi pole niivõrd selles, nagu nad ei teaks, kuidas riiki juhtida, vaid tegemist paistab olevat põhimõttelise enese hävitamisega. See ei ole tingitud asjatundmatusest: asi on sihikindlas iseenda tegevuse nurjamises (enesesabotaažis)."
Järgmise aasta Suurbritannia riigieelarve on Grace'i sõnul niivõrd ogar ja riigi majandusele sedavõrd kahjulik, et "leiboristid suutsid selle panna kokku partei Thatanosega, millest omakorda kujunes välja jahihooaeg Starmeri ja Reevesi nahkadele. Kõigil on nüüd õigus eirata, mis riigieelarves tegelikult on kirjas ja luba taguda selle asemel neid."
Kõrvalmärkus: valitsuses on kaks kõige tähtsamat ministrit pea- ja rahandusminister.
Ajakirjanik leiab, et eelarvega isegi ei üritata inimesi kuidagi petta. "Selles on mängus tööparteilaste surmatahe. Inimesed peavad tulevase kaosega ära harjuma. See on keevitatud valitsuse tegevuskavasse."
Millest hoolimata lubab Starmer, et "hullem on juba möödas".
Ühendkuningriigi majandust hävitaval riigieelarvel on laiem kaastekst. Kui vaadata lääneriike üldisemalt (ja Eestit üksikumalt), kus on võimul korporatistlik ühispartei, siis suurema osa puhul neist võib tuvastada, et võimurid vihkavad oma inimesi ja koduriike, ning näevad ränka vaeva majanduse põrmustamise nimel. Nende riikide valitsused käituvad läbivalt ühel moel.
"Nii, nagu ülal, nii ka all."
Massisisserännet kolmandatest riikidest, sooideoloogiat, kõige elava ja ilusa vaenulike "inimõiguste" kaudu programmeeritud enesetapjalikku empaatiat, rohepööret, Covidi režiimi ja Ukraina abistamiseks kasutatavaid lahendusi pole võimalik eriti muud moodi kirjeldada kui Thanatosena. Elik surmakultusena.
Olukord viib paratamatult mõtteni, et äkki ühispartei koosnebki hampelmanidest, kes viivad ellu "kõrgemalt" poolt seatud suurt ja jubedat tegevuskava?
Aga milles on süüdi normaalsed inimesed, kes tahavad hoopis muid asju. Alustades näiteks sellest, et nende "oma" valitsus neid alustuseks viletsusse saata ja siis ära tappa ei tahaks.