Katoliiklasest sotsiaalteadlase Carrie Gressi sõnul toimib naisõiguslaste liikumine ilmaliku megakirikuna, mis kaasab naisi petlike lubadustega.
Ameerika Katoliku Ülikooli Inimökoloogia Instituudi teaduri Gressi sõnul asendab feminism selle küüsis olevate naiste jaoks usku, perekonda ja traditsioonilisi kristlikke vooruseid, vahendab Fox News.
"Feminism pole tegelikult mingisugune kristluse alamharu. See on kristlusega konkureeriv religioon," leiab Gress.
Katoliiklasest õpetlasel ilmub peatselt raamat "Midagi õelat: miks feminismi ei saa segada kristlusega". Gressi sõnul on feminism "kristlust jäljendades vallutanud tasahilju naiste meeled ja südamed. Sellel on oma "käsud", "voorused", see tegeleb "usu kuulutamisega" (evangeliseerimisega) ja liikumisel on olemas isegi oma "sakramendid". Mille tõttu meenutab see üha enam võimast megakirikut."
Gressi sõnul on naisõiguslaste liikumist selle algusaegadest peale kujundatud asendus-ususüsteemina, mis on põhimõtteliselt sobimatu kristlusega.
Gressi sõnul on feminismil kolm "käsku" ja neid on püütud kehtestada alates 19. sajandist. Need seadis kokku romantikust poeet Percy Bysshe Shelley, kes on "Frankensteini" autori Mary Shelley abikaasa, kes tuletas need oma sugulaste, ämma Mary Wollstonecrafti ja äia William Godwini ideedest, millele lisas oma mõtted. Need kõlavad: mehi peab jälestama, monogaamia on põlastusväärne ja promiskuiteet hinnatud "väärtus". Kõik kolm on omakorda koondatud okultsesse raamistikku.
Katoliiklasest õpetlase mõtteid toetavad mitmed varasemad tähelepanekud. Korporatistliku meedia pogressistide häälekandja Atlantic avaldas 2015. aastal artikli "Kui feminismist saab religioon", milles tõdetakse: "Tänasel naisõiguslaste liikumisel on hirmutav sarnasus religioosse äärmuslusega. See on samamoodi dogmaatiline, sama palavikuline usuinnukus, sarnased hirmud, samasugune klammerdumine kindlust pakkuvate ideede külge ja sama kõikehõlmav veendumus iseenda õigsuses. Kahtlejad surutakse grupi äärealadele, nendega riieldakse ja isegi heidetakse liikumisest välja. Psühholoogia on sarnane, erinevad on ainult eesmärgid."
Artikli autor Chris Bodenner jätkab: "Täpselt nagu usuäärmuslaste puhul kardavad feministid teadust, mida see võib teha nende uskumuste täiusliku tapeediga ja mida see võib kaasa tuua ühiskonnas, seda isegi juhul kui sellel puudub igasugune mõte."
2020. aasta intervjuus tunnistas Senegali feminist Diakhoumba Gassama, et "feminism on minu religioon" ja "ususüsteem, millest juhinduvad tema moraalsed ja isiklikud valikud".
Ossiana Tepfenhart avaldas 2022. aastal Mediumis arvamusloo "Naised ei vaja mehi ja see teeb kahju meeste maailmale". Ühendkuningriigi kommunistide häälekandja Guardian vahendab käitumisteadlase Paul Dolani teadustööd, et "lasteta ja abikaasata naised on kõige õnnelikumad".
Gressi sõnul müüb feminism naistele valelubadusi, et kõige paremini tunnevad nad ennast iseseisvana, tehes karjääri ja vabana perekonnast. Tema sõnul on naiste "iseseisvus" feminismi "iidol". Õnn peitub karjääris, mida lapsed ja pere segavad. Lapsed takistavad lisaks "tootlikkust".
Gressi sõnul on "kurb lugu" siiski selles, et naised on loodud suhte jaoks. Nad on loodud teisi armastama. Kõigest hoolimata pole soov armastada ja iha emaduse järele kuhugi kadunud. See on ainult teisenenud, millest johtub koduloomade tööstuse nii jõuline kasv. Naised valivad laste ja perekonna asemel kodulooma.
Feminism muudab lisaks naised kurjaks ja sellisena on neist vasakäärmuslastele poliitiliselt rohkem kasu. Mida võib täheldada kõigi naisliikumiste puhul. Need pole liikumised, ega üritused, kus näeb õnnelikke, täie tervise juures ja edukaid naisi. Pigem koondavad need vihaseid, kadedaid ja kõike põlgavaid "õrnema soo" esindajaid.
Gressi sõnul aitaks nii naisi kui mehi mõlema soo traditsiooniliste rollide taastamine, seda mitte jäigalt, vaid eesmärgipäraselt.
"Tegemist on naiselikkuse taastamise ja toetava tegevusega, et naised seda mõistaksid. Mis omakorda aitaks mehi, mis taastab nende arusaamise oma eesmärgi kohta. Kui mõlemad sood saavad aru oma rollist, kui nad tegutsevad üheskoos ühise eesmärgi nimel, mitte üksteise vastu, siis see tähendab perekonna jaoks tõeliselt suurt kasu. Samuti kultuurile ja üldiselt tsivilisatsioonile," leiab Gress.
Megakirik on tuhandeid inimesi koondav evangelistlik/karismaatiline kogudus, mis toimib üldjuhul ka kogukonna- ja elustiili ühendusena.
Suurimate megakirikute professionaalse meelelahutuse – motivatsiooniseminaride ja kihutuskoosolekute – parimate praktikate järele kujundatud teenistustel, nagu näiteks Joel Osteeni Lakewood Churchis, osaleb nädalavahetustel kümneid tuhandeid inimesi.
Suurimad megakirikud asuvad Ameerika Ühendriikides, Brasiilias, Nigeerias ja Lõuna-Koreas. Üldjuhul on tegemist majanduslikult heal järjel organisatsioonidega.
Megakirikud on enamasti sõltumatud usulised ühendused, teatud juhtudel lõdvalt seotud mõne denominatsiooniga, nagu näiteks Ameerika Ühendriikides Lõuna-Baptistidega ja Lõuna-Koreas nelipühilastega. Gress peab feminismi megakirikuga võrreldes silmas tõenäoliselt viimaste sektantlikku olemust ja harjumatuid tegevusi ning tõekspidamisi.
Toimetas Karol Kallas