Veebruaritaevasse vaatab ja kuu faase analüüsib lähemalt astronoom Alar Puss.
Kuust ja Päikesest veebruaris
Kuu faasid veebruaris leiavad aset järgmistel ajamomentidel:
täiskuu 2-sel kell 0.09, viimane veerand 9-ndal kell 14.43, noorkuu ehk kuuloomine 17-ndal kell 14.01, esimene veerand 24-ndal kell 14.27.
Kuna 17-ndal veebruari kuuloomine on järjekorras teine, lähtudes talvisest pööripäevast, siis algab 17-ndal kell 14.01 ühtlasi ka idamaade ehk Hiina kalendri (või siis nn „loomamärkide kalendri") uus aasta, sedapuhku siis hobuseaasta. Idamaade kalendri aasta algab alati hiljem kui meie levinud ehk gregoriuse kalendri aasta, kas siis jaanuaris või veebruaris.
Analoogiliselt „meie põhituttava", sodiaagimärkide 12 liikmest koosneva süsteemiga, koosneb Hiina kalendri „loomaring" 12-aastastest tsüklitest. Põhjused arvule 12 on siiski erinevad. Kalad, Jäärad jne, kokku 12, on välja mõeldud, võttes põhiliselt eeskuju asjaolust, et ühe kalendriaasta vältel liigub Kuu umbes 12 tiiru mööda sodiaagivööd.
Idamaa kalendri 12 aastale vastama pandud 12 erinevat liikmest koosnev loomaring tuleneb ajalooliselt aga hoopis sellest, et planeet Jupiter teeb sellesama sodiaagivöö taustal ühe täistiiru ümmarguselt 12 aasta jooksul.
Mõtet pole tegelikult kummalgi „loomaringil", aga las nad siis olla, vähemalt seni kuni neid põhjendusena taustaks võttes kellelegi otsest kahju ei tehta. Sest igapäevaselt näeme ju et, et meie ümber, kusjuures elu-olu oluliselt ja pidevalt kahjustada püüdes, esineb oluliselt hullemaid laushullusi nagu nt Kliimaministeerium kogu täiega, rohepööre, Istanbuli „sotsiaalsete sugude" konvektsioon koos selle agaralt „segast peksvate" segaste kaitsjatega Riigikogus jne, jne, jne; nimekiri on väga pikk, ei jõua korraga kokku lugedagi.
Päikese kohta jäi eelmises kuus märkimata, et Päike oli Maale lähimas asendis 3. jaanuaril. Selle temaatika kohta lähemalt võib lugeda mulluse juulikuu astronoomia-loost; nimelt juulis oli Päike Maast kaugeimas asendis, nii juhtub ka tänavu.
Veebruarikuu esimesel poolel asub Päike Kaljukitse tähtkujus, 16-nda veebruari pealelõunal jõuab Päike Veevalaja tähtkujju. Ikka nende päris-tähtkujude, mitte aga mingite sodiaagimärkide mõttes.
Sodiaagimärkide „maailma" arvestuse mõistes astub Päike 18. veebruari õhtul juba Kalade märki; astugu siis terviseks!
Rohkem märkimist väärib hoopis üldtuntud tõsiasi, et veebruaripäike on võrreldes jaanuariga juba üha enam kõrgemale kerkiv. Mida enam veebruar edeneb, seda paremini see asjaolu märgatav on. Seetõttu võib mõnel aastal, kuigi mitte eriti sageli, esineda juba veebruarikuus nn märtsi-ilma: päeval „võlub" Päike suisa sulailma välja, kuid öösel valitsevad miinused. Kuigi kahjuks kipub paljude viimaste aastate praktika olema pigem selline, et hea kui talve jooksul üldse vahel millalgi miinusi on… Eks vaatame, kuidas asi tänavu kulgeb. Ennustada siinkohal ei tahaks.
Eriti just ilma pikaajalisem ning samas võimalikult täpne, täppisteadusele tuginev ennustamine on tänamatult raske ülesanne. Kuigi aegapidi saavutatakse üha suuremat edu. Pikaajaline ja samas õige ennustamine on siiski suisa nii keeruline, et samal ajal üritavad selle ülesandega lihtviisil toime tulla ka igasugused isehakanud „targad". Üks probleem on siin veel. Kuna väline surve on suur, on mõned kliimateadlased (ja mõnedki teiste valdkondade teadlased) läinud „kergema vastupanu teed" ning astunud mujalt pealesunnitavale ideoloogilisele väär-rajale. Sellistel juhtudel pole muidugi mõtet enam ei teadusel põhineva ilmaennustamise ega üleüldse teadusega tegelemisest rääkida.
Veel veidi seoses Päikesega. Päris tugevasti erinevad veebruaris, maksimaalsel määral veidi enne veebruari keskpaika, ametlik Ida-Euroopa talveaeg (seega siis meie vööndiaeg, mida näitavad meie kellad) ning kohalik tõeline päikeseaeg. Eriti suur on erinevus Eesti läänesaartel: Päike jõuab Kuressaare kandis ja sealt veelgi lääne pool olijate jaoks kõrgeimasse asendisse, suunalt otse lõunasse, mitte kella 12, vaid ligikaudu alles kolmveerand ühe paiku!
Kuid nii on see igal aastal sel ajal, nii et paanikasse sattuda siiski ei tasu!
Tuleks veel ka ära märkida, et 17. veebruaril leiab aset rõngakujuline päikesevarjutus, kuid selle nägemiseks peaks reisima Antarktikasse. Ka tsentraalset varjutust ümbritsev osaline päikesevarjutus jääb Eestist väga kaugele eemale lõuna poole.
Planeedid veebruaritaevas
Kõige uhkemini särab veebruarikuu öödel planeet Jupiter, asudes Kaksikute tähtkujus. Kuu esimesel poolel on Jupiter vaadeldav kogu öö. Kuu teises pooles hakkab planeet siiski vastu hommikut loojuma, see-eest aga paistab planeet juba õhtupimeduse saabudes üha kõrgemal! Jupiter heledus on -2.4 tähesuurust. Meenutades heleduste võrdlustabelit mulluses oktoobrikuu jutus, siis on Jupiter tõesti kirkalt muljetavaldav „täht" taevas!
Kuu on Jupiteri lähedal 26./27. ja 27./28. veebruari öödel.
Saturn on vaadeldav õhtuti edelataevas Kalade tähtkujus. Planeet on nähtav üha lühemat aega, loojudes kuu alguses 4 ja pool tundi pärast Päikest, kuu lõpus aga vaid 2 tundi pärast Päikest ning on siis juba pigem kehvasti vaadeldav.
Noore Kuu sirp on Saturni lähedal 19. veebruari õhtul.
Õhtutaevasse tuleb veebruaris planeete juurdegi. Kuu alguses, 3-nda veebruari paiku, ilmub madalasse ehataevasse edelas planeet Veenus, loojudes kuu esimesel dekaadil pisut üle poole tunni pärast Päikest. Veenus ongi tuntud Ehatähena, kui planeet õhtuti paistab. Tõsi küll, sedapuhku Veenus, asudes alguses vaid väga lühiajaliselt küllalt madalas ja veel üsna heledas ehakumas, kohe silmatorkavaks ei muutu.
Planeedi vaatlusaeg hakkab siiski aeglaselt kasvama. Teise dekaadi algul loojub Veenus umbes kolmveerand tundi pärast Päikest. Kolmanda dekaadi algul loojub planeet tund aega pärast Päikest ning kuu lõpus kümmekond minutit hiljemgi.
Veenus paikneb kuu alguses Kaljukitse tähtkujus, kuid 8-ndal kell 9.12 siirdub Veevalaja tähtkujju.
Ka Merkuur ilmub 13-nda paiku õhtuti madalasse ehataevasse; planeet paikneb Veenusest kõrgemal. Merkuur hakkab edaspidi loojuma umbes tund ja 50 minutit, maksimaalselt ligi 2 tundi pärast Päikest. Merkuur liigub 19-ndal veebruaril kell 20.38 Veevalaja tähtkujust Kalade tähtkujju.
Nähtavusperioodi algul liigub Merkuur Veenusest eemale ning läheneb Saturnile, edaspidi aga läheneb mõlemale ka Veenus. Kolmandal dekaadil on mõlemad planeedid lähenenud Saturnile, kuid 25-nda paiku kaob üha tuhmimaks muutuv Merkuur ehavalgusse.
Vastloodud noore Kuu sirp asub parajasti madalama Veenuse ja kõrgema Merkuuri vahel 18. veebruari õhtul. Vaatepilt peaks päris huvitav olema.
Saturniga seoses võiks meenutada „truud kutsikat" Neptuuni näol mulluse juuli, augusti ja ka septembrikuu lugudes. Väga kaugel Saturnist pole Neptuun ka vahepeal olnud, kuid nüüd on „sõbrad" jälle kenasti suhteliselt lähestikku, ligikaudu 1 kaarekraadi ehk kahe täiskuu läbimõõdu kaugusel. Nurkvahemaa on minimaalne 16. veebruaril, siis möödub Saturn Neptuunist 54 kaareminuti kauguselt. Kusjuures eriline „nali" on selles, et ka asukohtade mõttes tähistaeva taustal ollakse üsna sama kandis, kus oldi ka juulikuus! Täpsed otsingukaardid tuleb siiski ümber teha.
Siinkohal on esitatud ka Neptuuni otsingukaardid Saturni põhitaustaks võttes veebruari alguses ja keskel. Kuu lõpus kipub aga Saturni ümbruses juba liiga valge olema.
Miks see kõik nii on? Sest Saturn ja Neptuun sattusid mullu Päikesega vastasseisu suhteliselt samaaegselt ja samas kohas ning seetõttu ka liikusid tükk aega Maalt vaadates näivalt niimoodi, et jäid nii taustatähtede kui ka üksteise suhtes enam kui poole aasta kokkuvõttes suhteliselt väheliikuvaiks. Ning eriti kiiresti ei liigu kumbgi planeet.
Linnutee
Veebruarikuu õhtud sarnanevad teatud määral augustiõhtutele. Nimelt kulgeb üle taevalae lõunasse udune Linnutee. Tõsi, tähed ja tähtkujud Linnuteel ja selle ümbruses on nüüd erinevad. Samuti tundub Linnutee siiski kokkuvõttes ka nagu veidi tuhmim olevat kui augustis.
Asi on selles, et veebruariõhtutel näeme me Linnutee teist haru, mitte seda, mis paistab samamoodi lõuna poole kulgevana augustiõhtutel.
Veebruariõhtutel on selge taevas päris rikkalik küllalt heledatest tähtedest; selles võrdluses on näiteks novembriõhtute taevas üsna tuhmivõitu, eriti kui kagu-lõunakaarde vaadata.
Need asjaolud kokku võivad olla põhjuseks, miks mõnikord on öeldud, et „mida külmem ilm, seda heledamad on tähed taevas". Tõepoolest, normaalselt kulgevate ilmade korral on veebruariööd sügisöödest märksa külmemad. Kuid kokkulangevus õhtupoolse öö tähtede erinevate heledustega erinevatel kalendrikuudel on siiski juhuslik.
Samuti on püütud selle järgi tulevast ilma hinnata, kui hästi või halvasti paistab Linnutee. Siin on põhjus ning tagajärg siiski vastupidised: kui taevas paistab, Linnutee sealhulgas, tuhmina, Kuu ümber on „ratas" jne, siis on õhus vaatlushetkel suhteliselt palju „soga", tõenäoliselt jääkirstallikeste näol. See, mis ilmast edaspidi saab, on aga iseasi.
Muidugi, kui pakaselistele ja selgetele öödele, sh hästi paistnud Linnuteega, järgneb sogasem taevapilt, siis võibki ju juhtuda, et ilm hakkab muutuma ning järgneda võivad lumesajud või koguni sula. Teisalt aga võib „sogasus" olla ajutine ning endine külm ja särav taevas võivad taastuda. Kindel olla ei saa.
Tähti ja tähkujusid
Kuidas paistab veebruari tähistaevas? Õhtuti „süttib" esimena kuskil idakaares planeet Jupiter ja kerkib edaspidi koos Kaksikute tähtkujuga küllaltki kõrgele lõunakaarde, hakates hommikupoole läände, allapoole vajuma. Heleduselt järgmine objekt on täitsa ehtne täht Siirius, mille tõusmist kuu algul peab veidi ootama, kuid kuu edenedes „süttib" juba tõusnud Siirius varsti pärast Jupiteri madalavõitu kagutaevas.
Kaksikute tähtkuju vasakpoolses ääres on suur kooloni märk, mille moodustavad kaks heledavõitu tähte: Kastor (ülalpool) ja Polluks (allpool). Kuigi näivalt üsna sarnaselt heledad, kuuluvad need siiski ametlikult eri tähesuurustesse: Polluks (1.13 tähesuurust) on üks tuhmimaid esimese suurusjärgu tähti, seevastu Kastor (1.58 tähesuurust) on üks heledamaid teise suurusjärgu tähti. Vahepiir on teatavasti kokkuleppeliselt „tõmmatud" 1.50 tähesuuruse juurde (heledus 1.50 tähesuurust tähendab juba teise tähesuuruse tähte).
Kaksikutest paremal ehk siis lääne pool hakkab silma Sõnni tähtkuju oranži tooniga hele täht Aldebaran (heledus 0.85 tähesuurust). Sõnni pikad sarved koos sarvede tippe tähistavate tähtedega ulatuvad päris kaugele vasakule ülespoole.
Ka Aldebaranist paremale poole jääv pisikest vankrikest meenutav Taevasõela ehk Plejaadide täheparv on tegelikult Sõnni tähtkuju ametlikus koosseisus.
Sõnni ja Kaksikute vahelt kulgeb Linnutee. Veel kõrgemal Linnutee taustal on Veomees, heleda tähega Kapella (0.08 tähesuurust). Veomees meenutab kujult midagi hobuseraua sarnast.
Eelnevaist mõneti madalamale lõunakaarde jääb uhke ja ilus Orioni tähtkuju, mille heledamaid liikmeid, sinakat Riigelit (0.12 tähesuurust) ning punakat Betelgeuset (0.50 tähesuurust) sai eelmises loos suhteliselt pikalt „taga räägitud".
Linnutee kulgeb allapoole jõudes enamjaolt Orionist vasakult poolt mööda, läbides suhteliselt „tühja koha" heledate tähtede vahel. Siiski on seegi piirkond eraldi tähtkuju, nimetuseks Ükssarvik. Võiks ehk märkida, et kuigi tavavaatleja jaoks väga igav kant, siis piirkonda Linnutee läbimise tõttu on kaugete tähtede arvuline tihedus suur ning seega on loogiline, et leidub ka mitmeid astronoomidele „keskmisest suuremat" huvi pakkuvaid objekte.
Ükssarvikust allapoole jääb veel üks, tegelikult Eestis vaid osaliselt nähtav, samuti üpris silmapaistmatu tähtkuju Ahter.
Küll on aga silmapaistvad Ükssarviku kaks naabrit: Suur ja Väike Peni.
Väike Peni paikneb Kaksikutest allpool. Põhimõtteliselt ongi Väike Peni koosnemas kahest arvestatava heledusega tähest, millest alumine ja pisut vasakpoolsem liige on suisa hele täht Prooküon (0,38 tähesuurust).
Teisel pool Ükssarvikut, juba suhteliselt madalas, paikneb Suur Peni, mille heledaim täht, Siirius (-1.46 tähesuurust), sai juba ära mainitud. Võrreldes toodud heledusnumbreid, on Siirius tõesti teistest märksa heledam. Ka mitmed ülejäänud Suure Peni tähed on päris heledad, kahjuks jäävad need aga Eestist vaadates väga madalale. Näiteks võib tuua heledaima teise suurusjärgu tähe taevas, Adhara (1.50 tähesuurust), mis jääb Siiriusest märksa allpoole ja pisut vasakule.
Orioni jalge ees asub Jänese tähtkuju. Väga heledaid tähti pole, kuid kui Orion paistab kõrgeimas asendis, otse lõunasuunal, on Jänes sellest allpool vaadeldav, meenutades ehk veidi mänguhoos olevat lõõtspilli või „karmoskat".
Veel võiks mainida Orioni alumisest osast paremale ehk lääne poole jäävat Eriidanuse tähtkuju. Päris suur tähtkuju, paraku pole seal heledaid tähti.
Õhtupoolse öö jooksul on huvitav jälgida ka Suurt Vankrit, mis õhtu alguses asub kirdetaevas, rattad ülespoole. Tundide möödudes jõuab Vanker suisa pea kohale. Kuu alguses saab see teoks kella poole 4 paiku, kuu keskel poole 3 paiku ja kuu lõpus poole 2 paiku. Kokkuvõttes on siiski alati kell üle kesköö, kui Suur Vanker jõuab veebruaris seniiti.
Sellega peaksid seonduma mõned vanade aegade pärimused, kui isegi mitme talupere lapsed kogunesid vahel mingisse taresse külma talveõhtu veetmiseks põnevaid rahvajutte kuulama. Mõnikord lõppeski huvitav õhtu alles siis, kui peremees õuest tagasi tulles ütles: „Suur Vanker juba katuse kohal, ammu aeg magama minna!" Täiesti õigus, aeg oli siis juba üle kesköö.
Madalas põhjakaares on jälgitavad kaks märkimisväärselt heledat tähte. Heledam on Veega (0.03 tähesuurust), sellest vasakule poole jääb Deeneb (1.25 tähesuurust).
Paneks päris öö lõppu, valgenevasse hommikusse, ka vähemalt ühe tähe „paika". Kõrgel lõunakaares on siis paistmas Arktuurus (-0.04 tähesuurust) Karjase tähtkujust.
Siin sai nüüd tehtud tugev eeldus, et rahvas vaatab taevasse põhiliselt õhtutundidel ja ega see vist üliväga vale ei olegi. Talveaja tingimustes eriti; suhteliselt vara läheb ju talvelgi valgeks!
Sest ka abikaasale võib ju jääda kuidagi kahtlane mulje, kui mees paneb kella poole viieks hommikul kella helisema, põhjendusega: „Mul on vaja tähti vaatama minna!"… Nojah, tõsi küll, vist isegi veel hullem tundub vastupidine variant: mees tuleb hoopis koju kuskil kell pool viis hommikul, väidetavalt „tähti vaatamast"… No vähemalt tuleks tal selgituste otsinguil hoiduda sellisest sõnastusest nagu: „„Me" käisime tähti vaatamas!"
Jajah, ega vist peaaegu ükski probleem pole üheselt ja triviaalselt lihtne. Aga kes siis ütles, et elu peab lihtne olema!
Räägime Kuust ka!
Kuu on Maale lähim taevakeha, Maa looduslik kaaslane. Paratamatult on Kuust ka vist iga Astronoomianurga lookeses veidi juttu olnud. Üsnagi tihti koguni selles võtmes, et „liiga hele tüütu Kuu segab". Kuid Kuu ei vääri kindlasti üldist mahategemist; tegemist on ju Päikese järel silmapaistvaima taevakehaga Maa taevas ning arvestades veel lisaks ka näiva kuju ehk faaside vaheldumist, ka tõenäoliselt kõige ilusama objektiga, mida taevalaotuses näha võib. Püüame sedapuhku Kuust rohkem rääkida, kuigi kindlasti ei jõua siinkohal kogu Kuu-temaatikat ammendada.
Üldisi asju
Kuu on kõige silmatorkavam öötaeva objekt. Küllatki tihti „venitab" Kuu oma vaatlusaega ka päevasele ajale. Sageli juhtub, et Kuu hakkab millalgi silma juba pärastlõunasel ajal; õhtu saabudes muutub Kuu siis üha heledamaks ja paistab heledasti öö õhtupoolsel osal, loojudes millalgi öö edenedes. Kuu kumer külg on selllisel juhul pööratud paremale poole. Selline Kuu on tuntud noore Kuuna.
Kuu öine nähtavus võib kanduda päeva peale ka hommikupoolikul. Siis on Kuu kumer külg suunatud omakorda vasakule poole. Sellist Kuud tuntakse vana Kuuna.
Täiskuu juhtumil paistab Kuu kogu öö. Täiskuu faasi korral on Kuu Maalt nähtav pind maksimaalne, kettakujuline ning kannab loomulikult kaasas kõige suuremat heledust. Päeval siiski täiskuu taevasse kunagi „istuma" ei unune. Kuigi, mõnikord võib siiski ka täiskuud pisut aega enne Päikese loojumist madalas idakaares juba näha olla; samuti võib seda mõnikord juhtuda madalas läänekaares hommikutaevas pärast Päikese tõusu. Siiski ei paista täiskuuna paistev Kuu päevastes tingimustes nähtavana kunagi kaua, enamasti aga üldse mitte.
Ka noor Kuu ei pruugi just alati õhtupoole päeva varakult (ja seega kaua) nähtaval olla, analoogilised lood on vana Kuuga hommikuti.
Kuu faasidest ja Maa faasidest
Miks muudab Kuu oma välisilmet ehk faase? Kõigepealt tuleb kinnitada: Kuu on oma olemuselt muidugi ikka pidevalt ühesugune, ligikaudu kerakujuline taevakeha. Sellisena ongi Kuu nähtav täiskuu ajal. Kuna Kuu asub siiski küllaltki kaugel, ei suuda me vähemalt palja silmaga vaadates Kuud ruumilisena vaadata-tunnetada ning seetõttu paistab Kuu meile ümmarguse kettana.
Aga miks esinevad Maalt vaataja jaoks muud Kuu faasid, sealhulgas kaunis kuusirp? Siinkohal tuleb võtta arvesse asjaolu, et Kuu ise valgust ei kiirga. Täpsemalt, Kuu siiski vähesel määral kiirgab, kuid seda peamiselt infrapunases kiirguses ja veidi ka raadiokiirguses. Valgusele vastavas spektripiirkonnas aga Kuu ei kiirga.
Niisiis, Kuu ise valgust ei kiirga, kuid peegeldab temale langenud Päikese kiirgust. Tuletame ka veel kord meelde, et Kuu on kerakujuline (vähemalt esimeses lähenduses). Kolmas oluline aspekt on see, et maapealsed vaatesuunad Päikesele ning Kuule muutuvad ööst öösse (või, kui soovite, päevast päeva). Kokkuvõtteks näebki Maa-rahvas efekti, mda tuntakse Kuu faaside vaheldumisena.
Selles, et Kuu tegelikult oma kuju ei muuda, võib mõnikord veenduda väikese faasiga Kuu ehk kuusirbi korral. Siis peaks ööpimeduses (või vähemalt piisavas hämaruses) olema nõrgalt nähtav ka Kuu valgustamata osa. See pole opiline pete, vaid reaalsus. Nähtust nimetatakse tuhkvalguseks.
Tuhkvalgus tekib nii. Kuusirbi faasi aegu on Kuult vaadates omakorda Maa päris suure, „täismaa" lähedase faasiga. Maa paistab aga Kuu pealt vaadates palju heledamini kui Kuu Maa pealt (sellest lähemalt allpool). Kujutleme nüüd ette valguse levikut.
Maale langenud Päikese valgusest peegeldub osa Kuu suunas. Jõudnud Kuuni, peegeldub omakorda osa sellest Maa suunas tagasi. Maale nüüd juba teist korda jõudev Päikese valgus on aga juba päris nõrk, kuid kuidagimoodi ehk siiski veel jälgitav. See ongi tuhkvalgus.
Nagu eelnevast jutust juba aru saada, paistab ka Maa kosmosest helendava taevakehana; seda ikka just Päikese valguse (üldisemalt võttes kiirguse) osalise peegeldumise tulemusel. Samuti muudab Maa, kui Kuu pealt vaadata, samuti oma oma faase.
Rääkides veel Kuu peegeldusomadustest, siis see on tegelikult päris kehvake. Nimelt Kuu peegeldab vaid 12% peale langevast päikesekiirgusest. Hea võrdlus on selline, et Kuu pinna heledus vastab ligikaudu küntud põllu omale ehk siis Kuu on tegelikult suisa must… Üle tõrvamine muudaks muuseas Kuu palju heledamaks!
Kuu paistab Maale suhteliselt heledana seetõttu, et ta paistab meile siiski päris lähedal. Mis see ümmarguselt 384 000 km ikka ära ei ole.
Teine asi on see, et öine taevafoon on veel oluliselt tumedam. Kui võrrelda peaaegu mitte midagi millegi vähesega, siis see vähene ikkagi midagi ju on!
Veel Maast Kuu taevas
Maa paistab Kuult vaadates täiesti teistmoodi kui Kuu Maa taevas. Maa nimelt tundub Kuu pealt vaadates ühes ja samas kohas „rippuvat". Maa asukoht Kuu taevas (st asimuut ja kõrgus) oleneb, kuskohas kujuteldav vaatleja Kuu peal paikneb.
Asudes Maalt vaadates „Kuu ketta" keskel, paikneb aegapidi faase muutev Maa pidevalt otse pea kohal olevat.
Tõsi küll, päris täpselt samas punktis Maa Kuu kohal siiski ei ripu. Asi on libratsiooninähtuses: Kuu orbitaalne liikumine ümber Maa ning teisalt Kuu pöörlemine oma telje ümber ei kulge täpselt sünkroonis: tiirlemine on ebaühtlasem kui pööremine, kuigi perioodid on võrdsed. Lisaks ei ole Kuu ekvaatori tasapind paralleene Kuu orbiidi tasandiga, vaid moodustab sellega 6.68 kraadise nurga (vt allpool).
Mõistagi on Maa nähtav ainult ühel Kuu poolel, loomulikult sellel, mis on Maa poole pööratud. Kuu tagaküljel ei paista Maa kunagi. Siiski, sellesama libratsiooni tõttu jääb Maal nähtamatuks mitte 50%, vaid 41% Kuu pinnast. Seega piiri peal „kikutab" Kuul aeg-ajalt midagi ka Maast.
Mõistagi ei kehti see (enam-vähem) paigalseisu jutt Kuu pealt vaaadates Päikese ja teiste taevakehade kohta. See tähendab, et Päike paistab perioodiliselt mõlemale Kuu poolele, seega ikka ka Kuu Maalt nähtamatu poole peale. Ööpäev Kuul on ju nii Maa-poolsel kui varjatud poolel 29.5 päeva pikkune.
Kuu ning Maa näivad suurused ja helendumised
Veel kord võiks rõhutada, et täisfaasis paistev Maa on Kuu taevas märksa heledam kui täiskuu Maa pealt vaadates.
Esimene põhjus. Kuu pealt vaadates paistab Maa 3,7 korda, ümmarguselt 4 korda suurem, kui Kuu Maa pealt. Põhjus on lihtne: Maa ongi ju Kuust nii palju kordi suurem. Täiskuu läbimõõt on Maalt vaadates umbes pool kaarekraadi ehk 30 kaareminutit; veidi see varieerub, kuna Kuu ei püsi kergelt pikliku orbiidi tõttu Maast täpselt ühel ja samal kaugusel. Kuu pealt vaadates küünib täis-Maa nurkläbimõõt omakorda 2 kaarekraadini (keskmiselt siiski pisut vähem).
Teine aspekt on Maa albeedo ehk peegeldumisvõime.
Kuu kehvast võimest valgust peegeldada oli juba juttu. Vastav arvuline näitaja on 12%.; vaid niipalju siis Kuu valgust peegeldabki. Kuigi mitte just ülipalju, peegeldab Maa siiski 30% pealelangevast valgusest. Kuuga võrreldes on see ikka üle 2 korra rohkem.
Mis puutub faasidesse, siis ka Maa faasid Kuult vaadates vahelduvad. Rütm on sama, mis Kuu faaside vaheldumisel Maa pealt, kuid vastupidises järjekorras. Kui Maalt on näha noor Kuu, mis teatavasti faasi kasvatab, siis Kuult on samal ajal näha „vana Maa", mille faas on kahanemas. Ning vastupidi mõistagi ka.
Kui Maa peal paistab täiskuu, siis Kuu mõistes toimub… no mis me peame nüüd ütlema? Maa loomine? Maailma loomine? Parim on vist öelda „noormaa"?
No tegelikult saame ju aru: Maa on siis Kuu ning Päikese suhtes sellises asendis, et Maa valgustatud pool pole Kuu poole pööratud.
Täitsa loogiline ka, kuna täiskuu paistabki Maa peal ju öösel!
Maa mõistes noorkuu ehk kuuloomise ajal särab aga Kuu taevas täis-Maa (või „täismaa").
Kuid ei toimi see täpne analoog, et Kuu poolt vaadates on Maal Kuu poole pööratud üks ja sama külg, kas valgustatud või valgustamata. Kuult vaadates on Maa „noormaa" aegu valgustamata küll, kuid valgustamata ja valgustatud Maa poolkerad vahelduvad perioodiliseelt. Maa ju pöörleb ümber oma telje päris kiiresti. Täispöördeks kulub Maal täheajas 24 tundi (päikeseajas ehk „tava-ajas" 23 tundi ja 56 minutit), mis on aga Kuu pöörlemisega (täistiir 29.5 päeva) võrreldes väga kiire tempo.
Päev ja öö Kuul
Kuul praktiliselt puudub atmosfäär, seega on raske rääkida ka õhutemperatuurist Kuul; küll aga temperatuurist Kuu pinnal.
Ning see on öösel ja päeval oluliselt erinev. Jutt käib muidugi päevast ja ööst Kuu peal. Selle, soojateema juurde tuleme hiljem veel tagasi.
Kuu on Maa poole pööratud ühe ja sama küljega, küll aga mitte Päikese poole. Päev ja öö, nagu korduvalt kirja pandud, kestavad Kuul 29.5 Maa ööpäeva, kogu ööpäev seega 58 Maa ööpäeva.
Muuses, öö ja päeva vaheldumist mingis Kuu piirkonnas, näiteks nähtava ketta (mis tegelikult pole ketas, vaid poolkera) keskosas, saab jälgida ka Maa pealt ja jämeda hinngu saamiseks isegi ilma teleskoobita. Enamgi veel, selleks pole vaja isegi taevasse vaadata, piisab kalendrist Kuu faaside vaatamisest.
Sest asi on ikka tihedalt seotud Kuu faaside vaheldumisega. Kui näeme noort Kuud, mis õhtu-õhult kasvab, tähendab see, et aegapidi, umbes 2 maapealse nädala jooksul, saabub Kuu sellele poolele, mis on Maa poole pööratud, päev. Vana Kuu faasi juures omakorda Päike loojub järgmise umbes 2 nädala vältel.
Võtame vaatlustsükli taustaks ehk reeperiks Kuu esimese veerandi faasi. Siis on Kuu nähtava osa eraldusjoon ehk varjujoon sirge. (Varjujoone nimetus on muuseas terminaator, kuid sellel pole mingit seost USA kuulsa „muskli-filmi-Arnoldiga".) Selle joone kohal Kuul on siis Päike parajasti tõusmas.
Järgmise nädala jooksul Kuu faas kasvab edasi. Kuu pealt vaadates, jäädes esimese veerandi terminaatori asukoha mingisse punkti, Päike selle aja jooksul aeglaselt üha tõuseb. Täiskuu faasi ajal jõuab Päike kõrgeimasse asendisse. Maalt vaadates kuuketta keskpunkti piirkonnas on Päike iga täiskuu ajaks tõusnud seniidi ehk lagipea kanti (tume Maa on siis ka seal kõrval, kuskil seniidi lähistel).
Jälle vana juttu korrates muutub edaspidi Kuu Maalt vaadates faasilt vanakuuks, mis paistab hommikuti. Faas aga aina väheneb ning Päikese kõrgus Kuult vaadates kahaneb. Kui saabub Kuu viimane veerand, on varjujoon ehk terminaator jälle sirge. See tähendab, et Kuu pealt vaadates on varjujoone piirkonnas, sh kuuketta keskpunktis, Päike parajasti loojumas.
Kokku on päikeseline päev Kuu esimese ja viimase veerandi varjupiiri piirkonnas kestnud umbes kaks nädalat. Analoogiline on lugu igal pool Kuu pinnal. Niimoodi saamegi Kuu ööpäevade vaheldumist, Kuud lihtsalt palja silmaga vaadates, kuid isegi vaid kalendreid uurides, lihtsasti jälgida.
Selline Maalt ligikaudse Kuu vaatamise hinnang ei saa siiski muidugi väga täpne olla, sest sirge varjujoone täpset momenti on raske ära aimata, sest kogu ühe maapealse õhtu või hommiku vältel paistab Kuu faas ju üsna ühesugune olevat.
Teiseks esineb juba kirjeldatud libratsiooni-efekt. Selle nähtuse olemus on see, et Kuu ümber Maa orbitaalse liikumise kiirus pole päris ühtlane. Seetõttu siiski veidi varieerub Kuu Maa pealt nähtav külg; kokku näeme Maalt sünoodilise kuu ehk Kuu faaside tsükli vältel umbes 59 % Kuu pinnast. Seega varieerub teatud määral ka esimese ja viimase veerandi varjujoone piirkond.
Kuid hinnaguline ööpäeva pikkus Kuul on tõesti enam-vähem selline, nagu igaüks Kuud regulaarselt vaadates saab hinnata: pisut üle 2 Maa nädala.
Selline päeva pikkus kehtib muidugi kogu Kuu pinnal, seega kahe Maa nädala kanti ulatub ka öö Kuul. Täpsemalt on Kuu ööpäev võrdne sünoodilise Kuuga, mis on 29.5 päeva.
Kuu orbiidist ja poolustest
Kuu orbiidi tasapind (ümber Maa tiirlemse tasand) on esimese ja robustse hinnaguna lähedane ekliptika tasandiga (ehk siis Maa ümber Päikese tiirlemise tasandiga). Sellepärast paiknebki Kuu Maalt vaadates alati kuskil sodiaagivöös.
Tegelikult siiski need tasandid päris paralleelsed ei ole; Kuu orbiit moodustab ekliptika tasapinnaga 5,14- kraadise nurga.
Nüüd vaatame Kuu pöörlemist ümber oma telje. Kuu ekvaatori tasand on rangelt Kuu pöörlemisteljega risti, kuna see on definitsiooni järgi nii.
Kuu ekvaatori tasapind on Kuu orbiidi tasapinnaga 6.68- kraadise nurga all. Võrdluseks: Maa ekvaatori ning Maa orbiidi ehk ekliptika tasapindade vaheline nurk on teatavasti 23.44 kraadi. Nii et Kuu puhul pole see nurk eriti suur.
Kui aga võrrelda Kuu ekvaatori ning ekliptika tasapindu, siis nende vaheline nurga saamiseks tuleb äsjaesitatud nurgad, 6.68 kraadi ning 5.14 kraadi, teineteisest lahutada. Nii et Kuu ekvaator moodustab ekliptika tasandiga vaid 1.54- kraadise nurga. Peaaegu nagu „põlegi teist", kuid ometi pole see ka null, nii et sellega saab siiski arvestada.
Nüüd tuleb meenutada, et just ekliptika ehk Maa orbiidi tasapind on see, mis läbib ka Päikest (suisa Päikese keskpunkti); Kuu orbiit on aga otseses seoses Maaga, mitte Päikesega. Kuid nii Kuu kui ka Maa otseseks valgustajaks on ju just Päike!
Ning just seetõttu tuleb nii Maa kui ka Kuu puhul välja nii, et pooluste valgustatus Päikese poolt sõltub just nurgast (kas siis Maa või Kuu) ekvaatori tasandi ning ekliptika tasandi vahel! Maa korral on see nurk, nagu juba kirja sai, 23.44 kraadi, tingides meile harjumuspärase aastaaegade vaheldumise; Kuu juhtumil aga on see nurk 1.54 kraadi!
Sellises, kuigi siiski pisut jämedas lähenduses, võiks ju öelda, et Kuul aastaajad puuduvad, st Kuu pooluste kohal Päikest õieti ja üleni kunagi ei näegi, samas pole Päike ka üleni silmapiirilt kadunud. Ning madalamates kohtades (kraatrites) Kuu pooluste ümbruses Päike kunagi ei paistagi.
Arvestades aga Kuu ekvaatori ning ekliptika vahel siiski 1.54- kraadist nurka, tähendab see seda, et, kuigi vähesel määral, võib rääkida ka Päikese valgustustingimuste muutlikkusest Kuu poolustel. Ehk siis aastaaegadest Kuul.
Maa aasta(te)st
Maapealse aasta idee on selles, et Maa peab Päikese suhtes saavutama uuesti endise asendi ehk asukoha. Samas saab aastat täpselt määratleda mitmel erineval viisil.
Kõige objektiivsem aasta määratlus peaks olema see, et ümber Päikese tiirutav Maa jõuab Päikeselt lähtuva, mingi kokkulepitud kindla taustsüsteemi suhtes maailmaruumis uuesti samasse asukohta. Praktikas võib selliste liikumatute sihtide paikapanemiseks kasutada kaugeid ja praktiliselt liikumatuks loetavaid väga kaugeid tähti, teise nimetusega kinnistähti. Selliselt määratletud aasta pikkust nimetatakse sideeriliseks aastaks ehk täheaastaks.
Sellega võikski ju piirduda, kuid inimene Maal paneb esimeses järjekorras siiski tähele seda, millise rütmiga vahelduvad aastaajad. See tähendab: millal saabuvad kevadised ja sügisesed võrdpäevsused ehk pööripäevad, samuti Päikese kõrgeimad ja madalaimad asendid keskpäevases taevas, vastavalt juunis ja detsembris.
Valime taustahetkeks näiteks kevadise pööripäeva. Aasta on täis saanud, kui Päike on uuesti oma teekonnal taeva lõunapoolkeralt põhjapoolkerale otse Maa ekvaatori kohale jõudnud. Selline, kõige otsesemalt Maa peal tunnetatav aasta kannab troopilise aasta nimetust. (Maa troopikavööndiga sellel terminil tegelikult seos puudub.)
Täpsel uurimisel selgub, et troopiline aasta (365,2422 keskmist päikeseööpäeva) on pisut lühem kui sideeriline aasta (265,2564 ööpäeva). Põhjus on Maa täiendavas, aeglases ja omapärases pöördliikumises, mida tuntakse pretsessiooni nime all. Sellest liikumisest oli pikemalt jutu mulluse veebruarikuu Astronoomianurgas.
Maapealset aastat saab hinnata veel vähemalt kahel viisil.
Anomaalne aasta. Nimetus on kuidagi hirmutav, kuigi tegelikult pole siin midagi hirmsat. Anomaalse aasta jooksul jõuab Maa liikuda uuesti periheelist periheelini. Teatavasti on periheel veidi elliptilise kujuga Maa orbiidi Päikesele lähim punkt.
Paraku pole Maa elliptiline orbiit maailmaruumis ise ka päris paigal, vaid tiirleb, kuigi väga aeglaselt, samas suunas nagu Maa ümber Päikese sellelsamal, „tiirleval orbiidil" tiirleb. Tulemuseks, kuna „tee pikkus läheb tasahilju pikemaks" on see, et ka anomaalsel aastal on teistest erinev pikkus. Antud, anomaalse aasta juhul, on aasta pikkus sideerilisest aastast veidike pikem (365,2596 ööpäeva). Loogiline, et pikem.
Olemas on ka drakooniline aasta. Nimetused lähevad üha jubedamaks, kuid siingi pole reaalset jubedust kuskilt võtta.
Põhiolemuses on taas käsitlusel Maa tiir ümber Päikese, mis ju Maa pealt vaadates on näivalt Päikese täistiir piki ekliptikat. Ekliptika, see kujuteldav joon, omakorda paikneb täpselt defineerimata laiusega sodiaagiriba keskel (mõnikord esineb mõtteid, et sodiaagiriba laius võiks ehk olla 8 kraadi kummalegi poole ekliptikat).
Nojah. Konkreetselt olgu siis seekord drakooniline aasta. Päike on drakoonilise aasta jooksul Maalt vaadates teinud ekliptikal täistiiru ja jõudnud ühtlasi Kuu orbiidi sama sõlme juurde tagasi. Sõlmed tähendavad Kuu orbiidi ja ekliptika tasandi kaht lõikepunkti. Kuna aga Kuu orbiit (ümber Maa) laperdab ehk sooritab samuti „oma" pretsessiooni, siis kokkuvõttes kujuneb nii, et ka drakoonilsel aastal on oma ja sealjuures teistest senimainitud aastatest rohkem erinev pikkus (346,62 keskmist päikesööpäeva.) Nagu näha, on drakooniline aasta teistest juba märksa lühem.
Muidki aasta kokkuarvamise võimalusi on olemas, kuid aitab praeguseks vist küll.
Aastast Kuul
Võtame uusti „luubi alla" Kuu pooluste valgustustingimuste muutlikkuse ehk „aastaaegade vaheldumise". Jutumärgid sai praegu pandud seetõttu, et aastaaegade efekt, nagu juba juttu oli, pole Kuu peal üldse mitte suur, kuid näpuga järge ajades midagi ju nagu on.
Meil on vaja hinnata Kuu pöörlemistelje Päikesega seotud asendite perioodilist muutlikkust. Pöörlemistelje sihi ajas mitte muutudes (täpsemini öeldes väga aeglase muutlikkuse tingimustes) peab Kuu vahepeal sattuma teisele poole Päikest ning siis jälle tagasi endisse kohta.
Kuna aga Kuu suhtelises läheduses on alati Maa, peab ka Maa ühe Kuu aasta vältel tegema ligikaudu ühe tiiru ümber Päikese. Seetõttu ei saa Kuu aasta ning Maa aasta oma pikkustelt väga oluliselt erineda.
Kui meil oleks võimalus Kuud Päikese poolt jälgida, liiguks Kuu Päikese taevas alati Maa läheduses, sest Kuu ja Maa ongi ju ruumiliselt suhteliselt lähestikku. Päikeselt vaadates liigub Kuu sodiaagivöös ekliptika lähistel kogu aeg edasi, perioodiliselt vahel Maast ette jõudes ning seejärel maha jäädes, kuid planeetidele omast silmusetaolist, suisa edasi-tagasi liikumist sodiaagi tähtkujude taustal ka ei ole. Sest Maa liigub (Kuud kaasa võttes) oma orbiidil ümber Päikese peaaegu 30 km/s, Kuu ümber Maa aga kiirusega „vaid" umbes 1 km/s.
Veel lühemalt seletades on asi ju nii, et võttes koos Maaga osa ümber Päikese tiirlemisest, tiirutab Kuu samal ajal ka ümber Maa.
Kokkuvõttes on Kuu telje muutumatu sihi mõttes ning seega ka Kuu pooluste valgustamise mõttes aasta Kuul täis saanud siis, kui on möödunud maapealne drakooniline aasta, st 346,62 Maa ööpäeva (keskmises päikeseajas).
Jagades selle ajavahemiku kahega, saame ajavahemiku, millal Kuu poolustel vahelduvad parimad ja halvimad Päikese poolt otsese valgustatuse tingimused ehk siis aastaajad suvest talveni või ka vastupidi: 173,31 Maa ööpäeva.
Kuu troopiline aasta võrdub seega Maa drakoonilise aastaga. Ka Kuu aastaid saab mitmeti mõista, kuid ärme praegu parem neid rohkem „mõistame"…
Juuresoleval skeemil on toodud olukord, mis on vastavuses üheaegselt samade aastaaegadega nii Maa põhjapoolkeral kui ka Kuu põhjapoolkeral (kuigi Kuul kuidagimoodi reaalselt tuntavana vaid pooluse lähistel). Kui Päike paistaks skeemi suhtes paremalt poolt, tähendaks see suve nii Kuu kui ka Maa põhjapoolsetes piirkondandes; kui aga Päike paistaks skeemile vasakult poolt, vastaks see talvele mõlema taevakeha põhjapoolustel (üldisemalt võttes siis põhjapoolkeradel).
Siiski ei vaheldu aastaajad Maal ning Kuul sünkroonses rütmis, seda Kuu orbiidi täiendava „laperdamise" ehk pretsessiooni tõttu. Teisisõnu on asi selles, et Kuu troopiline aasta ei võrdu Maa troopilise aastaga, vaid hoopis Maa drakoonilise aastaga.
Kuu (Maa ju niisamuti) ei ole aga tasane, seal esinevad (siiski ilma veeta) mered ja kraatrid. Pooluste lähedal olevate sügavamate kraatrite sisemusse ei ulatu Päike ikkagi paistma kunagi, vaatamata äsjakirjeldatud „mängu-aastaaegadele". Selliste kraatrite põhjades valitseb ka karm külmus: temperatuurid peaksid seal olema isegi alla -200 kraadi Celsiuse järgi.
Samas esineb pooluste kandis ju ka kõrgemaid kohti, kus praktiliselt alati Päike peale paistab, olgugi väga madalast.
Kuu pooluste ümbrus, eriti just Kuu lõunapooluse piirkonna kraatrid, on eriliseks huviks ka teadlastele Maa peal; ikka sellepärast, et valitsevad neis kraatrites ju eriti ekstreemsed tingimused.
Samuti leidub viimasel 30 aastal viiteid (kuigi mitte päris kindlaid), et mingil määral leidub Kuu pooluste kraatrites ka vett ehk siis jääd. 2009. aastal saadi siiski neis paigus teatud koguse jää olemasolu kinnituseks uusi viheid.
Mis mõistagi ei tähenda, et nt ka Kuu ekvatoriaalalad „Maa-meestele" huvi ei pakuks.
Kas Kuul on atmosfäär?
Veidi eespool sai kirja pandud, et Kuul atmosfääri ei ole. Nii see tõesti on. Viimase aja andmetel ei saa siiski enam rääkida Kuu atmosfääri ehk nn õhumolekulide (mitte elektrimolekulide!) absoluutsest puudumisest, kuid eriti seal midagi ka muidugi pole. Öösel (Kuu ööl) on olukord eriti hõre: rõhk on 3 kümnemiljardikku paskalit. Võrdluseks: Maa atmosfäär Maa pinna lähedal on üle saja tuhande paskali.
Päeval pressib Päikese valguse rõhk Kuu „atmosfääri" mõneti rohkem kokku, kuid ikkagi on Maa argimõistes tegu tavalise vaakumiga.
Absoluutkoguses hinnatakse Kuu atmosfääri kogumass olevat 10 tonni. Esimese hooga tundub see suur arv. Kuid hajutades selle koguse kogu Kuu pinna lähedal laiali, ei jää õieti suurt midagi järele… Kuu raadius on umbes 4 korda (täpsemini 3.7 korda) väiksem kui Maa oma,.
Raadiuse või ka läbimõõdu (2 raadiust) järgi saab arvutada Kuu pindala. Mis siis, et Kuu pindala on Maa pindalast väiksem, on see argimõistes ikkagi hiiglasuur.
Kuu pindala suuruseks saame antud probleemikäsitluse juures piisavalt suure arvu, 38 miljonit ruutkilomeetrit. Seda suurust arvestades hajuvad ligikaudu 10 tonni Kuu atmosfääri molekule praktiliselt olematuks.
Kui soe on Kuul?
Kuu pinna temperatuurid on Kuu päevadel ning öödel
väga erinevad. Põhiliseks põhjuseks on atmosfääri tasandava mõju puudumine. Teine põhjus on see, et Päike ei liigu ju Kuu taevas kuigi kiiresti: Päikese tõusust loojumiseni kulub Kuul üle 14 maapealse päeva ning ka öö Kuu peal on sama pikk.
Päevapoolsel küljel on Kuu keskmine temperatuur +107 kraadi, maksimaalselt ulatub see +123 kraadini; seda siis nt Maalt nähtava Kuu poole keskel täiskuu ajal.
Kuu ööpoolel aga esinevad karmid miinused: keskmiselt -153 kraadini, minimaalselt -178 kraadini. (Poolusepiirkondade kraatrites, nagu ennist öeldud, on veel külmem.)
Kui „hüppaks Kuule"!?
Kiiresti suudab Kuu-Maa või ka Maa-Kuu vahemaa katta vaid valgus (üldse kogu elektromagnetkiirgus): „ühe otsa" läbimine võtab aega vaid ühe sekundi. Tõesti kiire kukkumise moodi.
Meid hoiab Maa küljes kinni meie planeedi gravitatsiooniline külgetõmbejõud. Maapinnal ja selle lähedal iseloomustab seda jõudu vabalangemiskiirendus, üldtuntud tähisega g, arvulise väärtusega maapinnal ning selle lähedal 9,81 meetrit sekundi ruudu kohta.
Kui näiteks mitte eriti kõrgelt pööningult (umbes 1.9 meetri kõrguselt) alla kukkuda, siis tingib meie „g" põrandale jõudes kukkumise kiiruse kasvu nullist 22 kilomeetrini tunnis. Sellise lõppkiirusega siis põrandaga „kohtutaksegi"; aega kulub vaid 0,6 sekundit. Polegi väga väike lõppkiirus ja aeg on liialt lühike, et tee peal ümber mõelda; luumurru või koguni mitme võimalikuks saamiseks igati piisab. Seega soe soovitus: ärge seda enda peal katsetage!
Vabalangemiskiirendus toimib allapoole liikumist kiirendavalt ning igale ülespoole liikumisele vastu. Maa gravitatsiooni ületamiseks peab palju energiat kulutama.
Oletame nüüd, et ehitasime korraliku raketi (nimetame selle näiteks „Tudengisatelliidiks nr N"). Meie raketil on hea võimekus ning liigume sellega edukalt Kuu suunas (kuna piisavalt häid liht-hüppajaid Maal paraku siiski ei leidu). Teeme ka selle lihtsustava eelduse, et Kuu asub stardihetkel otse pea kohal. Unustame korraks ka selle, et Kuu tiirleb ümber Maa (ehk siis liigub), samas siiski mitte ka Maa suunas kukkudes ega ka mitte eemaldudes.
Niimoodi, Maast eemaldudes ja Kuule lähenedes vaatame algul ülespoole ja tõdeme, et „Kuu on seal kõrgemal ja Maa on allpool". Loomulikult, kuidas siis veel!
Kuid esitatud tingimustel Kuule üha lähenedes tekib huvitab olukord. Olles liikunud Kuu suunas (ümmarguselt) 338 730 km kaugusele (või kõrgusele), oleme Kuu pinnast veel ligikaudu 37 550 kilomeetri kaugusel, tekiks seisma jäädes huvitav moment: kosmonaudid ei tunneta enam, kumb suund on „ülespoole", kumb „allapoole"! Sellise olukorra teine nimetus on kaaluta olek.
See koht asub siis maailmaruumis Maa pinna ning Kuu pinna vahel, kusjuures Kuu poolt vaadates ümmarguselt 10% juures sellest vahekaugusest ja Maa poolt vaadates ümmarguselt 90% juures sellest vahekaugusest.
Kui meie rakett läheneb aga edasi Kuule, tundub meile, kujuteldavatele kosmonautidele ühtäkki, et hoopis Maa on korraga „ülevalpool" ning meie rakett liigub, nina ees (ning meie koos raktiga, pea ees), otse „allapoole" Kuu suunas. Seega siis mõisted „üleval" ning „all" on korraga osad vahetanud!
Nüüd on hüva nõu kallis. Tuleb hakata raketi nina ümber pöörama ning asuda seejärel, siis näivalt juba „tagurpidi langeva" raketi jaoks pidurdusmootoreid rakendama.
Asi on ikka selles, et rakett läbis vahepeal punkti, kus Maa ja Kuu külgetõmbejõud võrdustusid. Edaspidi, Kuule üha lähemal, domineerib meie ehk siis kosmonautide jaoks mitte enam Maa, vaid juba Kuu külgetõmbejõud.
Kuna Kuu on 81 korda väiksema massiga kui Maa, on Kuu pinnal gravitatsioonikiirendus, Kuu „g", hulga väiksem kui Maal; selle väärtus Kuu peal on 1,62 meetrit sekundi ruudu kohta. Siit ongi pärit temaatika, et asjad kaaluvad Kuu peal palju vähem kui Maal.
Tõesti, nii see on. Samas iga objekti ehk keha mass on muutumatu suurus ning ka iga inimese mass (kuid mitte kaal!) on Kuu peal täpselt samasugune kui Maa peal (või ka maailmaruumis, raketis, kus iganes).
Inimene jaksaks väiksemate kaalude tõttu Kuu peal tõsta Maal olemisega võrreldes palju suuremaid raskusi, kuid nii inimeste kui tõstetavate raskuste massid on ikkagi muutumatud. Näiteks 100-kilone mees Maal on Kuu peal endist viisi 100-kilone. Kuigi temast märksa enam kui kaks korda väiksema massiga laps peaks jaksama ta Kuu peal lihtsasti sülle võtta. Kuu peal võiks proovida sooritada ka nt „autokandmisvõistlusi"…
Tuleme veel kord raketiga Maalt Kuule „hüppamise" juurde.
Tegelikult sai äsjasel jõududest vaba tasakaalupunkti (kaaluta oleku koha) otsimisel Maa ning Kuu vahel tehtud väga suur ja liialt lihtsustav eeldus: puudus Kuu tiirlemise arvestamine. Sellega on aga seotud gravitatsioonile lisanduvad täiendavad jõud (Coriolisi jõud ja inertsijõud), mida ei tohi jätta arvestamata. Tuleks arvestada sedagi, et ka Maa liigub tegelikult mõnevõrra Kuu suhtes. Ka seda ei tohiks tegelikult unustada, et kogu see meie „kosmiline kamp": Maa, Kuu ja rakett koos kosmonautidega on ju ühtlasi pidevalt ka Päikese gravitatsiooniväljas, Päikese ümber tiirlemas.
Neid asjaolusid, kuid eriti just Kuu tiirlemist arvestades võrdsustuvad Maa ja Kuuga seotud jõud tegelikult mõnevõrra Maale lähemal ja seega Kuust kaugemal (Maa suunas) kui ennist sai välja toodud.
Jõudude võrdsus saabub Kuu pinnalt lähtudes tegelikult mitte 10%, vaid 15% vahekauguse juures Maa pinnani; Maalt vaadates on see koht siis 85% vahekaugusest Kuu pinnani. Ligikaudu samad protsendid jäävad kehtima, kui arvestada kaugusi Maa ja Kuu keskmete vahel. Vastavat tasakaalupunkti tuntakse peenema nimetusena Maa ja Kuu süsteemi esimese Lagrange'i punktina, tähis L1.
Kui veel korra mainida Maa-Kuu masskeset, siis see ei asu tõesti maakera keskpunktis nagu esimese hooga ehk võiks arvata.
Tõsi küll, masskese paikneb Maa sisemuses, kuid mitte keskmes, vaid rohkem „ääre" ehk maapinna pool kui Maa keskel.
Selle masskeskme suhtes teeb, kuigi suhteliselt pisikesi, tiire seega ka Maa. Kuigi lihtsustatud lähenduses vaadatakse asja tihti nii, et Kuu tiirleb ümber tema suhtes liikumatu Maa.
Tõus ja mõõn
Kuu gravitatsiooniline mõju Maale on osades Maa piirkondades hästi jälgitav perioodiliste, ööpäevas kaks korda aset leidvate meretaseme tõusu muutuste rütmina. Nähtuse nimetuseks on tõusud ja mõõnad, veel kokkuvõtvamalt aga looded.
Kohtades, kus ava-ookean on rannikule suhteliselt hästi avatud, toimivad tõus ja mõõn võimsalt. Veetase võib kerkida ja langeda mitu meetrit.
Meie siin Läänemere ääres ei saa loodete kontekstis pigem aru, millest üldse jutt käib, kuna efekt avaldub päris nõrgana. Meie rannikuvete veetase oleneb ju ikka põhiliselt sellest, mis suunast ja kui tugevasti puhub tuul.
Veetaseme ajavad Eesti rannikul üles ikka edela-ja läänetuuled, märksa vähemal määral ka lõunatuuled. Loodetuul toimib mitte eriti veetaset muutvalt, kuid sobiva kujuga merelahtedest võib loodetuul ka vett välja ajada. Näiteks Saaremaa läänerannikul on selliseks paigaks Koovi lahe ja selle väiksemate naaberlahtede piirkond.
Põhjast, eriti aga kirdest ja idast, mõnigal määral ka kagust puhuvad tuuled viivad meil veetaset allapoole.
Eesti rannikuvee taset mõjutab loodelistest efektidest enam ka õhurõhk. Kõrgrõhkkonnad suruvad veetaset allapoole, madalrõhkkondade puhul on asi vastupidine.
Loodeliste efektide nõrkus siinmail on tingitud Läänemere vähesest seotusest Atlandi ookeaniga. Pikad ning käänulised Taani väinad segavad tugevalt tõusu-mõõna lainete Läänemerre levikut.
Kes soovib tõusu-mõõna efekte nautida, peaks minema näiteks Norra rannikule, sealsete fjordide kanti ekskursioonile.
Tõusu-mõõna efekti põhjustab asjaolu, et Maa omab mõõtmeid, mitte pole lihtsalt „pisike raske punktike". Teisalt on Kuu Maale lähim taevakeha, mis ei olegi meist nii „hirmus väga" kaugel.
Kuu poole pööratud (pöörleva) Maa külg on Kuule lähemal kui Maa keskpunkt, veel kaugemal Kuust on aga Maa see külg, mis on parajasti Kuust eemal. Vastavalt on Kuu külgetõmme tugevaim Maa sellel küljel, mis on Kuu poole pööratud, nõrgim aga Maa vastasküljel.
Kuidas see erinev Kuu külgetõmbe tugevus saab avalduda? Maakoore tahke osa on piisavalt tugev: Kuu seda lammutada ei suuda. Küll aga suudab Kuu veidi ülespoole kergitada veetaset. See ongi üks ööpäevastest tõusudest. Maa pöörlemise tõttu liigub ka tõusulaine.
Kuid teine tõus esineb ööpäevas veel. Selle juhtumi kirjeldamisel on maailm kuidagi „tagurpidi". Nimelt, Kuust eemal oleval Maa küljel on seisva vaatleja jalatallad nii Maa sisemuse kui samas ka Kuu poole suunatud. Nüüd esineb huvitav efekt: Kuu tõmbab tahket maakoort enda poole tugevamini kui selle kohal, kuid Kuust veel kaugemal olevat veekihti. Kohapeal oleva maapealse vaatleja jaoks kaasneb sellega… samuti tõus, kus veetase kerkib!
Juuresoleval joonisel on kujutatud probleemi lihtsustava kujutamise mõttes kogu Maad ümbritsetuna veekihiga, mis siis nii Kuu pool oleval kui ka Kuust eemal oleval Maa küljel on „kõrgemale kergitatud".
Siia võiks lisada pildi: "Looded.jpg".Kaks tõusulainet üha liiguvad maapinna suhtes, kuna Maa ju pöörleb. Tõusud-mõõna lained kipuvad aga hõõrdumise tõttu Maa pöörlemisest maha jääma.
Kokkuvõttes mõjub see pikapeale ka Maa pöörlemist aeglustuvana. Vastav efekt toimiks isegi siis, kui Maal puuduksid veega täidetud ookeanid. Väga kauges tulevikus on seetõttu ka Maa Kuu poole pööratud ühe ja sama küljega. Maapealse vaataja jaoks jääb siis Kuu taevas ühte ja samasse kohta „rippuma"; Kuu kõrgus ning asimuut olenevad siis konkreetsest vaatluskohast maapinnal. Nii nagu Maa praegu Kuu pealt paistabki.
Tõus ja mõõn inimese puhul
„No kui see Kuu juba Maad tõusude-mõõnadega mõjutab, asi see siis veel inimest mõjutada…" Nii öeldakse mõnigi kord. Võib tunduda, et sellele on raske vastu vaielda. Kuidas siis asi ikka on?
Peame jälle vaatama, kui palju erineb Kuu kauguselt vaadates inimene Maa peal oma mõõtmetelt… ainepunktist. Vastus võib võib-olla tunduda üllatav: üldsegi mitte palju!
Kuid mõelgem kõik koos. (Nt haridusminister ja kogu „Jesti-nul-nul-bub-bum" in corpore ei pea osalema: kuna nende jaoks on mõttetöö kui selline üleüldse ületamatult raske ülesanne ning see kambake pole paraku ainus selline.)
Loeme Kuu kauguseks 384 400 km.
Kas on Kuu külgetõmbejõu suurusel kuidagigi reaalselt mõõdetavat erinevust, kui inimene on Kuu keskpunktist
384400,002 või 384400,000 km kaugusel? No ei ole antud juhul seda mõõdetavat ja/või tajutavat vahet!
Eeldasime siinkohal seda, et Kuu asub otse pea kohal ja inimene on 2 meetri pikkune; 2 meetrit on ju teadupärast 0,002 kilomeetrit. Oluliselt erinev maakera läbimõõdust, mis on ju keskmiselt
12 742 km; täitsa piisav, et looded kogu maakera mastaabis esineksid!
Võib-olla usub keegi siiski, et inimene on eriti peen aparaat, mis tajub mõjusid eriti peenelt. Noh, oletame, et on. Sel juhul ei tohi aga mingil juhul jätta arvestamata kohalikke, maapealseid esemeid, mis omavad samuti massi ja sealt tulenevalt ka külgetõmbejõudu, aga samuti ka loodelisi jõude inimesele!
Selgub, et Kuu loodejõud inimesele „upuvad" jäägitult analoogilise, maapealse päritoluga kohaliku „müra" sisse ära! Ning needki „mürad" on inimesele loodeliste efektide tekitamise osas kaduvväikesed ning tähelepandamatud! Sest need summutab omakorda igati ära inimese enda sisemine „masinavärk": vereringed, üldine südametöö ja kõik muu sinna juurde.
Tugevaim inimese kohapealne gravitatsiooniline mõjutaja on Maa. Selle tõttu me ju Maa peal püsimegi! Inimkond ja kogu elusloodus on kujunenud selliseks nagu lubab Maa gravitatsioon (Päikese soojendav ning eluandev kiirgus muidugi ka sinna juurde).
Kuid loodelised jõud ei tule ka Maa külgetõmbejõu puhul Maa pinnal tegutseva inimese puhul mitte kuidagi moodi arvesse.
Maa gravitatsioon mõjub, nagu ka Kuu oma, inimese jaoks ühesuguse tugevusega kogu inimese ulatuses.
Mis ei tähenda muidugi seda, et nt pea peal seismine on sama mugav kui püstiseismine. Asi pole siin mitte tõusu-mõõna efektis, vaid selles, kuidas (ning muuhulgas mis pidi seistes) on inimene inimkonna ja üldse eluslooduse üldise osana harjunud Maad oma elukeskkonnana tunnetama.
Niipalju ehk siis sedapuhku Kuuga seonduvast.
Veel veidi seoses teleskoopidega
Kahes eelmises loos oli palju juttu seoses teleskoopidega, täpsemini silmaga läbi teleskoobi vaatamise võimalustest.
Kuid eksisteerib ju ka selline asi nagu astrofotograafia. See tähendab, et loomulikult eksisteerib laialdaselt ka soov taevasi objekte jäädvustada, seda ka teleskoobi abiga.
Põhimõtteliselt võib vastuvõtva aparaadi ühendada teleskoobiga okulaarile järele või ka ilma okulaari kasutamata.
Kui kasutame teleskoopi koos okulaariga, toimib aparaat sarnaselt inimese silmaga; oma täiendava objektiivi ja vastuvõtva pinnaga.
Nii võib pildistada heledamaid objekte nagu planeedid ja (kaksik)tähed; ka teatud säriaeg on üldiselt vajalik.
Teine võimalus on teleskoobi okulaar ära, „kõrvale panna". Siis on mõttekas oma vastuvõtja paigutada sellisesse asendisse, et aparaadi objektiivi asemel oleks kasutatav teleskoobi objektiiv. St, ka fotoaparaadi objektiivi peaks maha keerama. Siis, muidugi samuti erinevaid säriaegu kasutades, on põhimõtteliselt võimalik jäädvustada ka nõrgemaid objekte, sh udukogusid, mida silm ka läbi teleskoobi ei pruugi isegi seletada. Sest silma „säriaeg" on ju peaaegu olematu. (Vastasel juhul paistaks iga täht meile seda heledam, mida kauem me seda vaatame!)
Mitmetel juhtudel ei peagi eriti muretsema, kuhu täpselt vastuvõtja teleskoobiga ühendada. Paljud praegused amatöörteleskoobidki on ühendatavad juba ette valmis meisterdatud lisa-vidinatega, mille abil omakorda on vastuvõtja-aparaat küllalt lihtsasti just parajale paigale paigutatav.
Kaubanduslikus mõttes, muidugi, on asjal omad varjundid… Sest üldiselt on ju iga „vidin" vaja eraldi osta…
Teleskoobid on üldiselt võttes optikariistad. Nende abil tegeletakse teatud tüüpi probleemidega, mis on seotud valgusega või üldisemalt võttes kiirgusega.
Siiski võib juhtuda, et teleskoobindusega seonduv võib, sealjuures ei teleskoope ega valguskiirgust üldse kasutusele võtmata, mõnikord kanduda ka täitsa pimedaisse „mordori-koobastesse". Ühte taolist võimalikku näidet püüab pisut kirjeldada järgmine alapunkt.
Atmosfäär maha!
Tagatubades liiguvad jutud, et meil siin eelmistel kuudel jutuks olnud teleskoobitemaatikaga haakuvad probleemid seoses atmosfääriga on leidnud akadeemilistes ringkondades mõistmist ja vastukaja. Tõsi küll, pigem pseudoakadeemilistes, kuid mida see tühine eesliide „pseudo" ikka muudab…
Ühtlasi on osutunud, et juhtivad, kuigi teadmata, mida just täpselt juhtivad ringkonnad, on pidanud astronoomidele appitulekut põhimõtteliselt võimalikuks ning otsustanud omad, kuigi samal ajal põhimõtteliselt ja ainult oma poole küüntega, käbarad asjale külge lüüa!
Kokkuvõtlikult: mis siin ikka pikalt jamada ja molutada, tuleb Maa atmosfäär õhust tühjaks pumbata! Mis selle süsihappegaasi hävitamisega üksinda ikka jännata. Nii saab ju suisa kaks kärbest ühe hoobiga!
Maha peeti igas mõttes värviline „kolla-nõukogu" koosolek. Mikrofone sisse ei lubatud, küll aga oli õuegi kosta võimsat ja loomalikku vastastikust röökimist. Samuti paistis läbi (loomulikult mehaaniliselt vastupidava!) akna läpakate ja muu taolise kättesaadava vastastikku üksteisele vastu pead virutamist ning loopimist ja muid taolisi asjalikke „mordori-rahva" koosolekuid iseloomustavaid tegevusi.
Kuid otsuseni lõpuks siiski jõuti! Sest viimaks toodi lauale lõunane post uute välismaiste korraldustega. Atmosfääri likvideerimise korralduse sisu oli lihtsaimast lihtsam. Lihtsuses ju peitubki jõud!
Käsu sisu: „Tuleb lihtsalt tolmuimeja käima panna ning kogu õhk sinna sisse tõmmata. Küllap pikapeale on tunda, et olemine läheb aina hõredamaks. Paari tunni pärast peaks ikka juba kõik klaar olema ja kogu atmosfäär tolmuimeja sisse tõmmatud."
Kaks koosolekuruumi ukse taha istuma jäetud noorliiget, loodetult kõige käbedamad igat sorti asjade peale, pandigi otsekohe asja kallale tööle.
Tolmuimeja kõigepealt käimasaamiseks tuli nelja tunni pärast siiski sama koristaja kohale kutsuda, kelle käest tolmuimeja keset kordori koristamist ühiste, paljudest „meestest" koosnevate jõudega „hurraa/ullaa" karjudes ära oli kistud.
Mootor surises, tolmuimeja urises. Geeniused olid tööhoos. Konkreetselt siis surisevale tolmuimejale, käed oma titetaskutes, tehnika ulmeliste võimaluste üle, imestusest suisa keeletutena, peale vaadates.
Pikapeale sigines kibeda töö juurde siiski ka asjalikku tööjuttu.
„Aga vaata, Hendlik, mis õhk siit tolmuimeja teisest tolust välja tuleb?"
„Kuule, Elkki, mis see meie asi on! Onu Solos ja tädi Ulsula Vomm seda ei öelnud! Noh, ma alvan, et see on lihtsalt õhu ülejääk! Pumpame aga aina edasi!"
„Valetad, Johannes! Tädi Ulsula ei ole mingi „vomm!" Tädi Ulsula on „vonn"!"
„Ei ole!"
„On küll!"
„Ei ole!"
„On küll!"
Ning nii aina edasi. Hääled muutusid üha valjemaks, vihasemaks ning nutuvõrud suude ümber üha kasvasid.
„Eh-hü-üü-üüüü! Ma läägin kõik tädi Klistinale äla!"
„Aga mina läägin kõik onu Klistelile äla!"
Vastastikune sakutamine. Üürgav nutukisa.
Saabus Suhtekorraldaja Banaanike. Seegi liitus üldise nutuse kisakooriga, sest eeskuju on ju alati nakkav.
Möödus 1 ajamata habemega prillidega onu ja lohutas töökat kollektiivi nagu üks vahva rätsep… ei, vahva rahvamees kunagi:
„Noh, ega see õhk ei sega kedagi. Peaasi, et te ruttu selle atmosfääri tühjaks saate!"
Lisaks luges onu kohapeal kiiresti ette mõne kohaliku, mitmeid afro-araabia päritolu kangelasi sisaldava „vikerkaarevärvilise muinasjutu". Põngerjad rahunesid pikapeale. Banaanike lonkis üldse minema, sest muinasjutud olid kuidagi igavad ja liialt igapäevased.
Ka onu siirdus oma tähtsaid jalutuskäike jätkama.
Jätkus ka lööktöö! Esines ka lööktööliste uusi asjatundlikke töö-kommentaare.
„Tädi Klistina ütles, et sellest saab tema põhikooli sisseastumise tasemetöö! Pärast onu Klistina lubas ju meile kommi ka anda!"
„Oiii! Tole! Aga miks tädi Liisa ei tule?"
„Tädi Liisal pole aega. Tädi Liisa lõimub plaegu Lootsis kohalikus kongis kohalike võõlamaa onudega! Nii haljutamise mõttes!"
„Pahasti küll. Sest siis ju tädi Liisa täna kommi ei too!"
" Aga äkki toob onu peale kommide veel toldikleemi ka!"
„Tole, kui toob! Aga kuule Johannes, sa oled loll! Sa valetasid ju, selle onu nimi on hoopis Klistel, mitte Klistina! Näe, tulebki juba, suul kilekott kommidega käes!"
„Ise sa Elkki oled loll! Asi pole üldse nimes, mul tuli hoopis meelde, et see onu on tädi!"
„Ei, see tädi on onu!"
„Ei ole, onu on tädi!"
jne…
Saabuja, see kommidega „tädionu", seletamas uuesti nutukisaseks muutunud kangelaslikule lööktööarmeele: „Ega ma ise ka ei tea, kumb ma olen. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam need, kes te olete praegu!"
„Heheheheh! Hee! Lahe!"
„Lahe jah! Hihihih!"
Kilekoti- ja kommipaberikrabin… Matsutamine…
Nii saabuski järjekordne vastastikune „kabinetimõistmine".
Kahjuks küll atmosfäär ei vähenenud ikka mitte põrmugi. Saabunud (vist jäi mainimata, et samuti prillidega) „onutädi" alias „tädionu" vihastas lõpuks samuti ja asus kirgliku tuhinaga masinat „parandama". Misjärel see keeldus kiirelt isegi edasi surisemast. Isegi koristaja uus ning ühine appiröökimine enam ei aidanud.
Ei ole miskit parata; tuleb homme otsast alata! Järjekordne miljard või kaks on igatahes juba „vasakule panemisel"!
Aga ärme laseme! Väga lihtne! Võtame röövlid kinni ja vastutusele! Metssigade koht pole ei kartulipõllul ega parlamendis, ammugi mitte selle juhatuses! Paneme ometi kord endi mõistuse ning musklid korraga tööle! Ehk me siiski ei taha jäädagi kandideerima maailma rumalaima rahva ehk peakoksijate tiitlile!
Lõpetuseks.
Kuhu see jutt õieti jäigi? Ah jaa, jõudsime jälle otsapidi teleskoopide juurde. Kuid kultuurisoovituseks võiks ehk siiski tagasi minna seekordse loo peakangelase juurde; selleks on muidugi Kuu. Öine (kuigi mitte igaöine) valguseandja on seda väärt.
Kõige lõppu küsimus suurele ringile: kes või mis „loom" on selline nähtus nagu „lasteaia õpetaja"?