Maailm ei pruugi Eesti 0,02–protsendilist kliimapäästeoperatsiooni märgata. Tuulearendaja märkab aga kindlasti toetusi, mille abil tulu teenida, samal ajal kui võrgu, varuvõimsuste ja kogu ülejäänud süsteemi kulud jäävad ühiskonna kanda. kirjutab Maarja Maranik.
India tootis 2024/25. majandusaastal üle miljardi tonni kivisütt. Seda esitleti seal energiajulgeoleku, majanduskasvu ja iseseisvuse saavutusena. Ligikaudu 74% India elektrist toodetakse endiselt kivisöel töötavates elektrijaamades.
Norra investeeris 2025. aastal nafta- ja gaasitootmisse ning torutransporti 273 miljardit Norra krooni. Seda oli 8,7% rohkem kui aasta varem. Rohepööre käib, kuid oma riigi üht olulisemat majandusharu selle nimel sulgema ei tormata.
Maailma kivisöe nõudlus kasvas 2025. aastal rekordilise 8,85 miljardi tonnini. Suur maailm arendab taastuvenergiat, kuid hoiab samal ajal alles ka juhitavad energiaallikad, tööstuse ja eksporditulud.
Ja siis on Eesti.
Ka Eestil on oma energiaressursid – põlevkivi ja energiapuit. Põlevkivi kasutamise oleme CO₂-kvoodi ja keskkonnatasudega kalliks teinud, energiapuitu ekspordime sadade miljonite eurode eest.
Eesti osa maailma 2024. aasta CO₂ heitest oli ligikaudu 0,02%. Aga rahu, meie oleme asja tõsiselt käsile võtnud. Väga tõsiselt.
Ehitame juurde ilmast sõltuvat elektritootmist. Seejärel vajame tugevamat võrku, salvestust, reserve, juhitavaid võimsusi ja elektrit nendeks tundideks, mil tuul ei puhu.
Kõik need kulud tuleb loomulikult kokku liita.
Välja arvatud siis, kui räägime odavast tuuleenergiast. Siis vaatame ainult tuulikut.
India nimetab oma valikuid energiajulgeolekuks. Norra nimetab enda omi majanduspoliitikaks. Eestis nimetame tuulikuid korraga odavaks elektriks, energiajulgeolekuks ja maailma päästmiseks.
Võib-olla võiks enne maailma päästmist ausalt kokku arvutada, kui palju kogu süsteem maksab, kes selle eest tasub ja kes sellest teenib.
Maailm ei pruugi Eesti 0,02–protsendilist päästeoperatsiooni märgata. Tuulearendaja märkab aga kindlasti toetusi, mille abil tulu teenida, samal ajal kui võrgu, varuvõimsuste ja kogu ülejäänud süsteemi kulud jäävad ühiskonna kanda.