Rahvusvaheline Paavstlik Teoloogiakomisjon avaldas 16. jaanuaril 2014 mahuka ja märkimisväärse dokumendi pealkirja all „Kolmainus Jumal, inimeste ühtsus. Kristlik monoteism vägivalla vastu“.
See dokument on viie aasta pikkuse töö tulemus, mis kontrolliti üle ja kinnitati Usudoktriini Kongregatsiooni prefekti, hiljuti kardinaliks nimetatud Gerhard Ludwig Mülleri poolt.
„Ma kardan, et see pikk ja keeruline dokument leiab vähe lugejaid ja tagasihoidlikku vastukaja meedias ning langeb seetõttu kiiresti unustusse“, ütleb tuntud religioonisotsioloog Massimo Introvigne. Ta jätkab: „Sellest on tõesti kahju, sest see suur töö, mida soovis Benedictus XVI ja milleks ta käsu andis ning mis nüüd paavst Franciscuse ajal lõpule viidi, on tõepoolest silmapaistva kvaliteediga. See süüdistab valitsevat kirikuvaenulikku kultuuri pretsedenditus agressiivsuses Kiriku vastu ning annab sellele punkt punkti haaval vastuse.“
„Katoliiklik kristlus“ kuulub selles võitluses „alistamisele määratud takistuste“ hulka. Dokument näitab, et mitte ainult ülikoolides, vaid ka massiteabevahendites valitsev ilmalik meelsus, millele annavad tooni mõjukad raevukalt kirikuvaenulikud jõud, kirjeldab Katoliku Kirikut vaenlasena.
Kuidas on võimalik Kirikut hävitada? Tehes ta vastutavaks ajaloo kõikide hullemate vägivallategude eest. Selle põhjuseks olevat väidetavalt Katoliku Kiriku pretensioon absoluutsele tõele, mille tagajaks on Ainujumal-Looja. Kuid see on tõde, mida võib tuletada ka mõistuse abil looduse üle järele mõeldes. See katoliiklusele eriomane relativismi eitamine ning tema kompromissitu monoteism olevat fanaatiline ja sallimatu.
Oma pretensiooni tõttu absoluutse tõe omamisele on Kirik süüdlane kõikides inimkonna kuritegudes
Dokument kinnitab, et täielik relativism nõuab kõigilt ühesugust mõtteviisi, millele tuleb allutada kõik inimesed. See on mõtteviis, mis viib relativismi diktatuurini ning mis ründab igaüht, kes julgeb mõelda, et eksisteerib tõde. Tõde käsitletakse sellises mõtteviisis "otsese ja radikaalse ohuna subjekti autonoomiale" ning avatusena vabadusele. See kehtib kõikidele, kuna igasugune pretensioon inimmõistusele kättesaadavale ja kõikidele kehtivale objektiivsele ja universaalsele tõele kutsub otsekohe esile mõne subjekti või inimrühma pretensiooni eksklusiivsele. Kriitikute väitel õigustavat see võimu omamist teiste inimeste üle, mida aga ei tohi lubada. Tõde seostatakse niisiis lahutamatult võimuga, seepärast nähakse tões ja igas pretensioonis tõele mudelit konfliktide ja vägivalla tekkimisele inimeste vahel.
Relativismi diktatuuri käsitluse kohaselt on Kirik selle vägivalla peasüüdlane, kuna ta õpetab monoteismi. Kuna on üksainus Jumal, on olemas ka üksainus tõde. Kui aga on palju jumalaid, on olemas ka palju erinevaid tõdesid. Seega ainult polüteism garanteerivat relativismi.
Uus ideoloogia kujutab endast seega radikaalset ümberpööramist võrreldes senise religiooniajalooga isegi tema ilmalikus ja ateistlikus vormis, mis siiamaani oli monoteismi käsitlenud polüteismiga võrreldes progressina. See „ümberpööramine kaasaegsetes raamides toimub ootamatult: nüüd tuleb monoteismi pidada arhailiseks ja despootlikuks, polüteismi aga kreatiivseks ja tolerantseks“.
Teoloogiline Komisjon lükkab tagasi judaismi, kristluse ja islami võrdsustamise
Kindlasti on ka kristlased ajaloo jooksul allunud kiusatusele kasutada vägivalda, kuid märgatavalt vähem kui teised ning eelkõige märgatavalt vähem kui antikristlike ideoloogiate pooldajad. Et aga sellest hoolimata teha kristlased kaassüüdlasteks teiste religioonide esindajate poolt toimepandud massimõrvade eest, võetakse appi religiooniajaloos viimasel ajal vaidluse all olev „kolme suure monoteistliku religiooni“ kategooria. See väljendab küll midagi tõelist, kuid käsitleb judaismi, kristlust ja islamit ühtse tervikuna, ehkki need on kolm üksteisest täiesti erinevat tegelikkust. Relativismi diktatuur aga seob nad kokku märksõna „monoteism“ all. Nõnda saab dialektiliselt kristlusega seostada isegi islamistlikke enesetaputerroriste.
Uue dokumendi eriliste teenete hulka kuulub see, et ta lükkab tagasi judaismi, kristluse ja islami üldistava klassifitseerimise kolme suure „monoteistliku religiooni“ alla. See on eriti tänuväärne, kuna taoline diferentseerimata võrdsustamine on paiguti levinud ka katoliiklikus maailmas.
Eesmärk, milleks uus radikaalne sekularism selle vana teooria üles äratab, pole mitte algselt väidetud religioonidevaheline dialoog, vaid rünnak religiooni vastu, ning selle peaeesmärk omakorda on rünnak kristluse ja täpsemalt väljendudes, katoliku Kiriku vastu.
„Me ei saa ignoreerida tõsiasja, et meie Lääne ühiskonna üks intellektuaalselt mõjuvõimas osa, mis agressiivselt seda „teoreemi“ esile toob, keskendub peamiselt radikaalsetele süüdistustele kristluse vastu“, mainitakse dokumendis. „Katoliikliku kristluse sihipärane identifitseerimine alistamisele kuuluva takistusena võitluses maailmas religioosset vägivalda levitava monoteismi vastu“ tekitab sellegipoolest mitte vähe imestust.
Relativistide etteheited lükatakse punkt punkti haaval tagasi
Dokument lükkab kõik relativistide etteheited punkt punkti haaval tagasi. Nende hulka kuulub ka mõnede Vanas Testamendis kirjeldatud sõjakate ja veriste sündmuste tõlgendamine, mille puhul tõendatakse kuulumist spetsiifilisse ajaloolisesse konteksti, et neid tuleb lugeda ja mõista Saatana ja moraalse kurja vastu peetava vaimse võitluse metafooridena ning eelkõige see, et nad on Evangeeliumi sõnumi läbi ületatud ja võidetud. Ühes selle dokumendi mitte eriti kergelt loetavas osas, mis järgib Benedictus XVI õpetusametit, viidatakse sellele, et just nimelt kristlus võimaldas ajaloos esimest korda eristada religiooni ja poliitikat, millega pandi alus poliitika autonoomiale ja ületati teokraatia kiusatus.
Lisaks lükkab dokument tagasi väite, et polüteism olevat tolerantne. Polüteistlike religioonide kujundatud kultuurilises kliimas on toime pandud kõige hullemaid massimõrvu teiste religioonide tunnistajate suhtes. Polüteismi võrdsustamine tolerantsiga kõlab naeruväärsena. Isegi „Rooma keisririigi polüteistlik religioon, hoolimata erakordsest modernsusest oma kodanikusuhete ja -õiguste käsitluse puhul ning oma multietnilisest ja multireligioossest vormist, jälitas erilise karmusega kristlust, mille ainsaks süüks tunnistati keeldumine osutada keisrile suitsutamise läbi jumalikku religioosset austust“. Kristlaste vastus jälitamisele oli usu vägivallatu tunnistamine ning valmisolek märtrisurma vastuvõtmiseks, nagu dokument meelde tuletab.
Kaasaja vägivaldsed ideoloogiad on tänapäeval asunud polüteismi asemele
Veelgi suuremal määral on „mõjuvõimu kasvatava ning murettekitava elustiili ja käitumisviisi“ kandjateks saanud kaasaegsed ideoloogiad, mida iseloomustab „spontaanne, äkiline ja destruktiivne vägivald“. See on vägivald, mis on üha vähem teadlik iseenda vägivaldsusest ning mida isegi seaduste läbi „eetiliselt õigustatakse“ ja tunnustatakse. Ideoloogiad, eelkõige XX sajandi destruktiivsed ideoloogiad, kujutavad endast tegelikkuses uusi polüteistlikke süsteeme, milles „hea Jumal-Looja suhtes vaenulikult meelestatud inimene oma seestunud kavatsuses saada Jumala sarnaseks“ muutub oma ligimeste suhtes võimu kuritarvitavaks „perversseks jumaluseks“. Nende uusnatslike „perversse Jumala“ austajate polüteismist, mis on pärispatu tagajärg, ei saa inimestevahelisele rahulikule kooselule tulla midagi head, kinnitatakse dokumendis.
Eesmärgiks on Jumala kõrvaldamine ning vabaduse eitamine vabaduse nimel
Katoliku Kiriku ja kristlaste vastu suunatud agressiivsus põhineb „ratsionalistlikule mõtlemisviisile tüüpilisele eelarvamusele, mille kohaselt eksistentsiaalsel ja ühiskondlikul tasemel eksisteerivat üksainus vorm tõe kindlustamiseks: kas vabaduse eitamine või vastase kõrvaldamine.“ Sellest tulenevalt seatakse eesmärgiks Jumala kõrvaldamine ning ateismi vahel hiiliv, mõnikord aga vägivaldne sisseseadmine, lõpptulemusena aga vabaduse eitamine.
Jumala kõrvaldamine „naturalistlikult“ mõistetud mõistuse nõuete alusel seondub sageli „bioloogilise“ lahenduse pakkumisega inimlikule vabadusele. Selle käsitluse kohaselt on Jumal ainult üks meie ajus tekkinud ettekujutlus. See on protsess, mis on seotud teatud „evolutsiooni etapiga“.
Kõrvaldada religioon kui „patoloogia“, et teha ruumi „perverssele jumalusele“
Religioon olevat selle käsitluse kohaselt kõrvaldamisele kuuluv patoloogia. Inimkonna ideoloogiate kujundatav tulevik on vägivalda ja surma sisaldav tulevik. „Juba praegu“, võtab dokument kokku, „elame Kiriku tagakiusamise ajastul“. See tagakiusamine tuleb ära kannatada ootuses „kõikide pöördumisele“.
Selle katsumuse võitmiseks hädavajaliku kannatlikkuse eest oleme me tänu võlgu paljudele õdedele ja vendadele, kes oma kristliku usu tõttu juba kannatasid või kannatavad. Nemad annavad kõikidele otsustava vastuse kristliku misjoni mõttekuse kohta. Oma julgusega avavad nad tee teistsugusele tulevikule, mis puudutab religiooni ja inimestevahelist vägivalda.
Dokument viitab ka hädavajadusele kutsuda eestpalves erilisel viisil appi Jumalaema Maarjat, sest tema on asendamatul viisil uue ajastu ja tema vaimulike viljade hoidja ja tagaja.
Saksa keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu.