800 aastat Maarjamaad: mõtteid ühe pühitsusakti jäävast tähendusest ja mõjust

2015. aastal tähistatav Liivi- ja Eestimaa Maarjamaana (Terra Mariana) Neitsi Maarjale pühitsemise 800. aastapäev ajendab meid uurima selle religioosse akti tähendust ja tagajärgi Eesti maa ja rahva ajaloolisele saatusele. See sündmus kuulub oma faktiliste asjaolude, ajaloo ja oma tähenduse poolest eelkõige teoloogia, kuid samas, nagu suur hulk keskajal kiriklike autoriteetide poolt ettevõetud avalikke akte, ka kirikuõiguslikku ja riigiõiguslikku valdkonda. Kuna Jumal pole lakanud ajaloos tegutsemast ega tegutse kaasajal ei vähem ega teistmoodi kui muistsel ajal, kuulub see pühitsusakt jäävalt Liivi- ja Eestimaa õndsusloo valdkonda.

1. AJALOOLISED ALLIKAD

Põhjapaneva tähtsusega Maarjamaa pühitsusakti püsiva tähenduse ja mõju hindamiseks on ajaloolised allikad ja viited selle akti ajaloolise teostamise asjaolude kohta.

Millised allikad selle kohta on meie käsutuses?

Meie ajani pole säilinud ühegi Maarjale teostatud pühitsusakti teksti ega isegi osalisi tsitaate neist. Ainsad andmed pühitsuse või pühitsuste teostamise fakti kohta pärinevad Liivi- ja Eestimaa ajalugu käsitlevatest kroonikatest.

1.1. Esimene allikas, milles mainitakse Liivimaa pühitsemist Neitsi Maarjale, pole mitte Liivimaa Kroonika ja see mainimine ei seondu mitte piiskop Albertiga, vaid Liivimaa esimese piiskopi püha Meinhardiga. Oma 1209. aastal lõpetatud kroonikas mainib Lüübeki Arnold lühidalt:

1.2. Üsna vara sai Liivimaa pühitsemine Maarjale tsistertslaste ordu kaudu tuntuks üle Euroopa. Sellest tunnistab kuulus Caesarius von Heisterbach (u. 1180 – u. 1240) oma õpetlike jutluste kogumikus, mis valmis 1225. aasta paiku:

1.3. Põhiliseks allikaks Maarjamaa algusega seotud aktide ja isikute kohta on 1224-1227 kirjutatud Läti Henriku Liivimaa Kroonika:

Piiskop Alberti pühitsusakt toimus kas 1201. või 1202. aastal.

1.4. Järgmine Liivimaa ning lõpuks ka Eestimaa mainimine seoses Maarjale pühitsemisega toimub Liivimaa Kroonikas kui seal kirjeldatakse Liivimaa piiskopi Alberti osalemist koos nimepidi nimetamata eestlaste piiskopiga (see oli piiskop Theoderich) Roomas IV Lateraani Kirikukogul ning selle käigus toimunud kohtumist paavst Innocentius III-ga:

1.5. Liivimaa pühendamise kohta Maarjale leiame kinnitust veel 1257. aastast, mil Riia peapiiskop Albert Suerbeer mainib Riias asunud tsistertslaste p. Maarja kloostri kinkeürikus Neitsi Maarjat, „kellele ka Liivimaa ise on eriliselt pühendatud“ (cui et ipsa Livonia specialiter est dicata). [5]

2. ALLIKATES SISALDUVATE ANDMETE ANALÜÜS

Mida annab ülaltoodud nappide andmete alusel Liivimaa Maarjale pühitsemise kohta järeldada?

2.1. Lüübeki Arnoldi kroonikas (vt I.1.) toodud lühikese märkuse põhjal on väga tõenäoline oletada, et juba Liivimaa esimene piiskop püha Meinhard pühendas pühimale Neitsile Maarjale mitte ainult alguses Ükskülla asutatud ja hiljem (1201 või 1202) Riiga üle kantud regulaarkanoonikute konvendi (mis on kaheldamatu fakt), vaid et ta seadis ka terve oma piiskopkonna Neitsi Maarja kaitse alla („1186. aastal asutas auväärne mees Meinhard niisiis Liivimaal piiskopitooli, mis nimetati Õndsa Maarjamaa kaitse alla”). Asjaolu, et teistes allikates peale Arnoldi kroonika, eelkõige muidu üsna pikalt p. Meinhardi tegemisi kajastavas Liivimaa Kroonikas, ei leia me viidet p. Meinhardi pühitsusele ja selle jätkamisele või uuendamisele piiskop Alberti poolt, ei tähenda, et seda poleks toimunud. Arvestades nii misjonäride kui ristitud kristlaste vähest arvu Meinhardi tegutsemisalal, oli tõenäoline, et Meinhardi pühitsus oli oma väliste asjaolude poolest üsna privaatse iseloomuga akt. Asja olemuse suhtes pole aga suuremat tähtsust, kes pühitsuse esimesena teostas ja kes seda uuendas.

2.2. Täiesti kindel on seevastu, et Liivimaa pühitsusakti pühimale Neitsile Maarjale teostas oma valitsemise alguses piiskop Albert – kes tegi seda kas 1201. või 1202. aastal, kui ta Liivimaa piiskopi residentsi Ükskülast Riiga üle kandis. See järeldus tuleb teha nii pühitsust ennast (vt I.3.) kui ka selle pühitsuse ajaloos edasikanduvaid tagajärgi (vt I.2., I.4.-5.) mainivatest allikatest.

2.3. 1215. aastal Roomas Lateraani IV Kirikukogul osalenud Liivimaa piiskop Albert koos Eestimaa piiskopi Theoderichiga said paavst Innocentius III-lt heakskiidu ja kinnituse Liivimaa erilisele pühitsemisele Jumalaema Maarjale. Liivimaa Kroonikas XIX, 7 kirjeldatust nähtub, et Liivimaa käsitlemist „ema maana” (terra matris) käsitlesid nii piiskop Albert ja Theoderich kui ka paavst Innocentius III enesestmõistetava tõsiasjana. Samast nähtub ka, et mitte Innocentius III ei pühitsenud Liivimaad Maarjale, vaid et ta kiitis heaks ja kinnitas piiskop Alberti poolt juba teostatud pühitsuse. Seda Liivimaa enesestmõistetavat käsitlemist „ema maana” paavsti poolt võib seletada piiskoppide Alberti ja Theoderichi poolt Liivimaa palverännakute, ristisõja ja indulgentside asjus toimunud intensiivne suhtlus Roomaga, millest on igati loogiline järeldada, et Innocentius III-le ei saanud piiskop Alberti jutt tulla uudisena, vaid ta pidi piiskop Alberti kirjade või tema saadikute kaudu olema teadlik Liivimaa ja tema misjoni erilise pühitsemise faktist Maarjale.

2.4. Liivimaa Kroonikas tsiteeritud Innocentius III sõnades ei mainita otseselt, et Innocentius III intentsiooniks oli „ema maale” antud tunnustusega hõlmata peale piiskop Alberti valitsuse all oleva Liivimaa vormiliselt ka Alberti kaaslaseks olnud Eestimaa piiskopi Theoderichi valitsuse all olevaid alasid ehk praegust Põhja-ja Ida-Eestit ning Läänemaad. Kuid sellise intentsiooni kasuks räägivad järgmised olulised asjaolud:

2.5. Post-factum tõendina Maarja-pühitsuse vormilise laienemise kohta terve Eestimaa üle võib käsitleda Hermann von Bruningki raamatus Messe und kanonisches Stundengebet nach dem Brauche der Rigaschen Kirche in späteren Mittelalter (Riga, 1904) kirjutatut:

2.6. Meie päevadeni pole säilinud piiskop Alberti 1201. või 1202. a. pühitsusakti teksti ega ühtegi sellest pärinevat tsitaati. Täiesti võimalik on, et see pühitsus viidi läbi ilma eelnevalt valmiskirjutatud tekstita, nagu seda tehti paljude kaheldamatult õiguslikku tagajärge omanud tehingute, kingete ja isegi lepingutega keskajal, mil kirjalik ürik ei omanud nii suurt, peaaegu eksklusiivset tõenduslikku tähendust nagu ta seda omab kaasajal. Et piiskop Alberti pühitsusel pidi olema avalik ja formaalne siduv iseloom, see järeldub seda akti keskajale eriomases poliitilise ja õigusliku teadvuse kontekstis käsitledes just nimelt selle akti hilisemast püsivast ajaloolisest mõjust nii religioosses, kultuurilises kui kiriku- ja isegi riigipoliitilises valdkonnas.

Keskajal omasid kiriklike autoriteetide avalikkuse ees teostatud aktid endas alati ka poliitilisi ja riigiõiguslikke tagajärgi kandvat iseloomu, nad ei jäänud ainult kitsalt usklike ringkondade privaatse iseloomuga religioosseid tundeid väljendavateks või neid innustavateks vagadeks soovideks. Nii pühakud, Neitsi Maarja kui Pühima Kolmainsuse isikud figureerisid kirikujuhtide, riigivalitsejate ja terve ühiskonna liikmete teadvuses ühiskonnaelu reaalsete aktiivsete osalistena, samasuguste või isegi tähtsamate ühiskonnaliikmetena kui seda olid maa peal elavad inimesed ning nende tahte ja huvidega oma otsustuste tegemisel ja otsustuste motiivide kaalumisel tuli arvestada. Seetõttu omasid igasugused religioossed avalikud pühitsus-, pühendus- ja tõotusaktid tähtsust ja mõju tervele ühiskondliku elu nn. ilmalikule valdkonnale, mis pole kunagi olnud religioossest valdkonnast täielikult lahutatud ning mida saa ka kunagi sellest täielikult lahutada ilma religiooni ja selle subjektide reaalset olemust moonutamata ning ühiskondliku elu eesmärkide ühtsust kahjustamata. Nii nagu Paavst ja piiskopid olid ja on ainult Kristuse asemikud, nii olid kõik keisrid, kuningad, vürstid ja linnapead ainult Kristus-Kuninga asehaldurid ja nii on seda ka tänased valitsejad, sõltumatult sellest, kas nad seda tunnistavad või sekulaarse riigi ideoloogiast juhindudes ei tunnista.

Jumal, inglid ja pühakud ning eelkõige pühim Neitsi Maarja jätkab samasuguse kõikehõlmava jõu ja mõjuga inimajaloos tegutsemist ka tänapäeval. Ainus, mis keskajast saadik on olulisel määral muutunud, on valdava osa inimeste, sealhulgas ka paljude sekularistlikest ja ratsionalistlikest ideoloogiatest ning hoiakutest mõjustatud katoliiklaste minimalistlik suhtumine Jumala tegutsemisse inimajaloos. See negativistlik, skeptiline või minimalistlik suhtumine piirab ja takistab inimestel Jumala ajaloo käiku suunavate üleloomulike sekkumiste viiside, eesmärkide ja tagajärgede õiget mõistmist, see takistab ja piirab jumalike sekkumiste õndsusttoovate eesmärkide täieulatuslikku realiseerimist või suunab need sekkumised sekundaarsetele eesmärkidele ja tagajärgedele kõigis neis asjus, mille Jumal oma tegutsemises on tahtnud sõltuvusse seada inimeste vabast tahtest, rahvaste kollektiivsetest hoiakutest ja nende valitsejate otsustest.

3. AJALOOTEOLOOGILINE PILK MAARJAMAA AJALOOLE

Peamine etteheide Liivimaa ja Eestimaa Maarjale pühitsemise tegeliku mõjususe vastu on kindlasti nii Eesti, eriti aga väljasurnud liivi rahva kannatusterohke ajalugu. Tundub, et see pole rikas mitte millegi positiivse poolest. Liivi rahva puhul on see üldse lakanud olemast sellenimelise maa ja kunagise Maarja-pühitsuse esmase subjekti ajalugu. Ka Eesti rahva ajalugu on vähemalt viimase aastasaja kui isegi mitte viiesaja aasta jooksul eriti religiooni ja moraali valdkonnas olnud üsna mannetu, et mitte öelda katastroofiline.

Liivimaa ja Eestimaa reaalsest ajaloost tulenevalt võib ja tuleb Maarjale pühitsemise suhtes õigusega püstitada küsimused: Kui Eesti- ja Liivimaa oleksid tõepoolest pühitsetud Neitsi Maarjale, siis kuidas saab Neitsi Maarja, olles tõepoolest see, kes ta Kiriku usu kohaselt on, lasta endale pühitsetud maadel ja rahvastel jõuda sellisesse vaimselt eriliselt troostitusse olukorda, milles nad praegu viibivad? Või kui see pühitsus tõepoolest toimunud on, siis kas Neitsi Maarja lihtsalt ei suuda teha seda, mida ta tahab?

Eesti kui Maarjamaa reaalse ajaloo tõepäraseks sidumiseks tõelise ja seetõttu hädavajalikul viisil mõjusa Maarjale pühitsemisega on hädavajalik apologeetilisel viisil viidata selliste ajalooteoloogiliste tõikade teostumisele Eesti ajaloos, mis oluliselt erinevad nendest kriteeriumitest, mida kasutatakse ajaloosündmuste, ajastute ning ühiskondlike olukordade ja seisundite hindamiseks ilmalikus ajaloos ja kultuuriloos, veelgi enam, mis on neile sageli lausa vastandlikud.

Ajalooteoloogia keskmeks ja põhiobjektiks oleva õndsusloo (oeconomia salutis) Jumalast seatud eesmärgiks on võimalikult paljude hingede jõudmine Jumala tahte kohase püha ja voorusliku maise elu kui vahe-eesmärgi kaudu oma lõppeesmärgile, igavesele õndsusele ning seeläbi Jumala au ilmutamine ajaloos. Ühiskondlik-poliitilise elu eesmärgiks õndsusloo perspektiivis on Kiriku ja riigi ühiste jõupingutustega igale üksikinimesele Jumalast seatud üleloomuliku lõppeesmärgi saavutamiseks võimalikult soodsate loomulike tingimuste loomine kõigis avaliku elu valdkondades. Kuivõrd esimesele eesmärgile, st üksikinimese õndsusele jõudmise tingimuste suhtes valitseb jumaliku ilmutustõe läbi kindlus ja selgus, siis selle suhtes, millised on vaimselt ja moraalselt tõeliselt soodsad ühiskondlikud tingimused võimalikult paljude ühiskonnaliikmete üleloomulikule lõppeesmärgile jõudmiseks, on lood märksa keerulisemad. Nende tingimuste hindamisel võib ilmikkristlaste ja isegi kirikujuhtide puhul tegemist olla paljude ambivalentsete või lausa eksitavate nähtuste ja relatiivsete (või pseudo-) väärtuste tõstmisega pjedestaalile. Näiteks küsimustele, kuivõrd ühiskonna rikkus, jõukus ja heaolu, tehniline progress, demokraatia, inimõigused või siis selline mitmetähenduslik mõiste või väärtus nagu vabadus soodustavad või ei soodusta õndsusele jõudmist, ei saa kristlikust seisukohast üheselt vastata.

Ajaloos on ilmnenud ja võib edasi ilmneda, et nii mõnigi nähtus või väärtus, mida põlvkondade kaupa on järjekindlalt ihaldanud ja taotlenud teiste seas ka enamus katoliiklasi ning mille taotlemist ihaldusväärse väärtusena on ametlikul või poolametlikul viisil toetanud ka enamus kirikujuhte, võib põlvkonna või paari pärast pöörduda religioosse elu ja moraali vastu ning olulisel määral raskendada üleloomuliku lõppeesmärgi saavutamisega kooskõlas olevat elu (võiksin üles loetleda rea kaasajal üleüldise au sees olevaid nähtusi ja väärtusi, alates demokraatiast, mille puhul isegi nende relativeerimine püha ja puutumatu universaaleesmärgi tasandilt diskussioonialusele tasandile kujutaks paljudele katoliiklastele sekulaarset pühaduseteotust). Seevastu nii mõnigi sündmus, nähtus või seisund, mis maise tarkuse ja maiste püüdluste vaatepunktist on mitte ainult et ebasoovitav, vaid lausa põlgus- ja vältimisväärne, võib mitte ainult üksikisikute, vaid isegi suurte rahvahulkade pühaduse ja üleloomuliku õndsuse saavutamisel kujuneda otsustava tähtsusega teguriks – eelkõige kõik see, mis on seotud kannatuse ja ristiga, vaesuse ja hädadega ning pakub ohtralt võimalusi alandlikkuse, kannatlikkuse, tagasihoidlikkuse ja muude passiivsete ja varjatud vooruste kujundamiseks.

Kõige olulisem ning tegelikult ainus eesmärk iseeneses, mida Neitsi Maarja ning Jumal Liivimaa ja Eestimaa Maarjale pühitsemise läbi Maarjamaalt ootas ja edasi ootab, on Maarjamaal elanud ja tulevikus elavate hingede igavene õndsus. Kui iseseisvuse puudumine ja poliitiline sõltuvus, rõhumine, vaesus, katsumused, kannatused ja hädad ning muud ilmalikust vaatepunktist negatiivsed nähtused andsid üleloomuliku õndsuse vallas positiivse lõpptulemuse – sõltumata sellest, kas nad olid kavandatud Jumala Ettehoolduse plaanides karistusena või hoopis katsumuse ja ristina – siis olid nad Tema Ettehoolduse otsustes otseselt ja vahetult õndsusvahenditena tahetud ja korraldatud ning nad kujutasid Maarjamaa ajaloos kõige otsesemalt Neitsi Maarja hoolitsuse märki temale pühendatud rahva eest. Maist ajalugu ajalooteoloogia perspektiivi viiva eeskuju ja mudelina peame me käsitlema Vanas Lepingus Jumala valitud rahva ajalugu – ka see pole oma maistes mõõtmetes rohkete positiivsete külgedega hiilanud ning pole väliselt kuigi palju erinenud Eesti rahva ajaloost.

Seetõttu ei kujuta ei poliitiline ega majanduslik sõltuvus ja rõhumine, ei vaesus, vabaduste ja õiguste puudumine, näljahädad ja sõjad jms, mida kõike Eesti rahva ajaloos on olnud rohkesti, endast ilmtingimata sellist kurjust, mis oleks vastuolus igavese õndsuse saavutamisega ning mida Neitsi Maarja ja Jumal oma rahvale juhtuda lasta ei võiks. Vastupidi: juhul kui nimetatud hädad ja katsumused põhjustavad üksikinimeste ja rahva enamuse puhul nende usu, lootuse ja armastuse elavdamise ja asetamise Jumalale ning kui raskustes ja katsumustes jäädakse truuks Jumalale, siis on see kindlaks märgiks sellest, et nimetatud hädades ja katsumustes tuleb näha Jumala õnnistust ja päästevahendit, mis oma olemuse poolest on suguluses universaalse päästevahendi, Kristuse Ristiga. Enamgi veel: kui riiklik iseseisvus, vabadus, rikkus ja heaolu ning muud valdava enamuse poolt positiivsete väärtustena ihaldatud seisundid ja väärtused saavad otseseks või kaudseks põhjuseks paljude või rahva valdava enamuse religioossele ja moraalsele allakäigule ja eemaldumisele Jumalast, siis kujutavad need endast Jumala Ettehoolduses seatud proovilepanekut ja lubatud kiusatust, mille väärikaks kandmiseks ja läbitegemiseks nimetatud isikud või rahvas tervikuna ainuüksi oma vaimsete ja moraalsete defektide süül valmis polnud.

Selles valguses võib üsna kindlalt väita, et Eesti rahva ajalugu kuni XIX sajandi lõpuni püsis Jumala ja Neitsi Maarja õnnistuse all, hoolimata rohketest ebasoodsatest välistest tingimustest ja katsumustest, mille seas esimene ja põhiline oli ilmajäämine tõelist usku kuulutavast ja mõjusaid armuvahendeid jagavast Kirikust oma maal ja selle asendamine protestantliku võltskiriku ja võltsusuga. Sellest hoolimata jäi valdav enamus Eesti maarahvast mitmete põlvkondade ulatuses põhimõtteliselt truuks Jumala tahte kohasele eluviisile ning usu põhitõdedele, seda igatahes märksa valdavamas osas ja suuremas truuduses kui need härrasrahva esindajad saksa ülikkonna- ja vaimulikkonna seast, kelle esivanemad olid neile omal ajal küll tõelise usu toonud ja nad Maarjale pühendanud, kuid kes sellest ise mingit erilist põlvkondi kestvat vaimulikku kasu ei lõiganud ega Jumalale ja Maarjale truudust üles polnud näidanud. Teatavasti koos esimeste reformaatorlike ideede ilmumisega Eesti linnadesse ja mõisatesse võtsid mitte ainult et pea kõik saksa päritolu ülikud, käsitöölised ja kaupmehed, vaid ka suurem osa saksa rahvusest sekulaarvaimulikke ilma mingite kahtluste ja vastupanuta üle usu-uuendajate ideed ja eesmärgid.

Reformatsiooni ajast Eestis pole meile teada mitte ühtegi arvestatava mõjuga katoliku usule truuks jäänud ja aktiivselt Reformatsiooni vastu võidelnud saksa suguvõsa, piiskoppi või tuntud vaimulikku (nagu neid oli näiteks ohtralt Inglismaal). Samas jäi allikate andmeil nn. "maarahvas" ehk eestlased uue usu suhtes pea tervenisti tõrjuvaks või vaenulikuks, ning ka "maarahvaga" tugevasti seotud (lihtvendade ja -õdede osas sageli eesti päritoluga) orduliikmed jäid oma enamuses truuks katoliku usule. Eestlaste negatiivsest suhtumisest usupuhastusse kui võõra ja võltsi usu sissetoomisesse ja pealesurumisse annavad tunnistust mitte ainult paavsti legaadi Antonio Possevino SJ kirjas sisalduvad kirjeldused tema Liivimaa visiidi muljetest, vaid ka paljude luteri pastorite hilisemad, kuni XIX sajandi lõpuni kestnud kurtmised eestlaste "ebausu" ja "paganlike puuslikukummardamiste" praktikate kohta, mis polnud valdavas enamuses tegelikult ei midagi muud kui katoliikliku Maarja- ja pühakutekultuse jäänused.

Neile katoliku usu, kommete ja eluviisi jäänustele, mida luterlik usupuhastus mitme sajandi jooksul polnud suutnud välja juurida, tegi XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses edukalt lõpu kõigepealt suure hulga eestlaste religioosse innukuse ummikteele suunanud vennastekoguduse liikumine oma radikaalselt negatiivse suhtumisega igasuguste "ebajumalakummardamise" ja "ebausu" ilmingutesse, seejärel aga jõukama talurahva või linnadesse elama asunud eestlaste kiire emantsipeerumine ja võõrdumine esivanemate traditsioonilisest eluviisist ja kommetest. Eelkõige neis piirkondades, millest vennastekoguduste liikumine oli põhjalikult üle käinud ning ka kohalikud luteri kogudused oma mõju alla saanud, ei jäänud eestlaste esialgsest innukast vagadusest paari põlvkonna pärast alles midagi muud kui üksikutele eluheidikutele karmi tegelikkuse eest psühholoogilist kompensatsiooni pakkuv sedalaadi sentimentalistlik vagatsemine, mis praktilise meelega eestlasi saab kirikust ainult eemale tõugata. Ülejäänud töö kristluse kompromiteerimiseks laiade rahvahulkade silmis tegid Eesti iseseisvuse ja rahvusliku eneseteadvuse kinnistamiseks konstrueeritud mütoloogiad muistsest vabadusvõitlusest, muinaseestlaste õilsaid ja sügavaid vaimseid väärtusi väljendavast muinasusust ning kristlusest kui mõõgaga pealesurutud võõrusust, mida eestlased kunagi päriselt omaks polevat võtnud.

Eestlaste enamuse religioossust Esimese Vabariigi ajal võib määratleda kui leiget kultuurprotestantlust, millel polnud mingit sügavat sidet ühiskondliku elu ja moraaliga. Eesti iseseisvuse lühikese kestvuse ja järgnevate kannatuste ajalooteoloogilise seletusena omavad märgilist tähendust Eesti Vabariigi lõpuaastate "prohveti" Karl Reitsi etteheited Konstantin Pätsile ja laiemalt kogu Jumalast kaugenenud Eesti eliidile: „See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala. Ja see antakse ära. Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest, mis tarkust on ühel juhil, kellel pole Jumalat,” kuulutas Reits ette Eesti iseseisvuse kaotust ja nimetas selle põhjuseid. See Reitsi etteheide ja ettekuulutus toob meelde Vana Testamendi prohvet Jeremija ettekuulutused Iisraelile tema juhtide truudusetuse ja pattude tõttu langevatest karistustest, templi hävitamisest ja rahva Paabeli vangipõlvest. Tänapäeva Eesti Vabariigi ja tema juhtide kohta näivad need sõnad veelgi enam sobivat, kuid kaasajal pole Eestil enam ühtki prohvetit, kes seda kuulutaks.

Taastatud Eesti Vabariigi kohta tuleb öelda, et religioossete, vaimsete ja moraalsete vundamentide ning eesmärkideta rahvas ning tema juhid, kes ei pea neid vundamente ja eesmärke vähimalgi määral vajalikuks, vaid üha enam iganenuks või lausa kahjulikuks, ei saagi tõeliselt kanda oma vabadust ja iseseisvust. Kuna iseseisvuse kui vahendi, võimaluse ja väljakutse taastamine ei toonud kaasa mingit religioosset, vaimset ja moraalset taassündi, ning selle tõelise taassünni šansid lämbusid, nad lämmatati või suunati juba eos ummikteedele, siis sai taastatud Eesti Vabariik realiseeruda ainult iseseisva ja vaba riigi paroodiana, läikimalöödud fassaadina, mille taga haigutab täielik vaimne ja moraalne tühjus.

Majanduslik ja poliitiline iseseisvus sai juba 1990-ndatel aastatel loovutatud rahvusvahelistele suurpankadele ja monopolidele ja Euroopa Liidu bürokraatiale ja Eestist on tehtud uuskoolonia. Viimastel aastatel on moraalselt ja ideeliselt korrumpeerunud poliitilise ja kultuurise pseudo-eliidi eestvedamisel astutud kultuuri- ja moraalirevolutsiooni elluviimisele ning amoraalsuse ja loomuvastasuse ning ateistliku humanismi poolt dikteeritava meelsusdiktatuuri sisseseadmisele Eesti seadusandluse kujundamise läbi "progressiivse maailma standarditele" vastavaks. Sellisena edasi kestes hävitab vabaduseks nimetatav kultuurilis-moraalne dekadents ja iseseisvuseks nimetatav moonakaseisund ning selle dekadentsi ja moonakluse tagajärjeks olev lootusetuse ja perspektiivituse seisund Eesti rahva kiiremini ja tõhusamalt kui seda teeks igasugune otsene poliitiline sõltuvus ning majanduslik ja rahvuslik-kultuuriline rõhumine. Kuid Eesti rahva tuleviku suhtes märksa olulisem kui tema praeguse seisundi võimetus tõelise iseseisvuse kandmiseks on aga asjaolu, et jumalateotusliku loomuvastasuse õigustuseks ja vahendiks kujunenud Eesti riik kutsub vältimatul viisil välja Jumala viha ja kättemaksu ning teenib kõige pehmema karistusena välja riikliku iseseisvuse, vabaduse ja heaolu kaotamise. Või ka rahva hävingu, juhul kui rahvas järjekindla ajupesu tulemusena oma dekadentse pseudo-eliidi kavadele peale poliitilise toetuse ka moraalse toetuse annab. [7]

Kuid enamuse Maarja-kultuse osas Kirikus autoriteeti omavate õpetajate arvates (nt p. Louis Grignon de Montfort ja p. Maksymilian Maria Kolbe, kui nimetada vaid tuntumaid) ning ka meie kaasajale jätkuvat aktuaalsust omava Jumalaema Fatima ilmutuse põhjal omab Maarja roll õndsusloos erilist otsustavat kaalu just nimelt lõpuaegadel enne Kristuse teist tulemist toimuva suure vaimse võitluse, katsumuste ja massilise ususttaganemise ajal. P. Louis Grignon Marie de Montfort’ sõnul tuleb Kristuse kuningriik Maarja kuningriigi läbi; Fatima sõnumi kohaselt ennetab Kristuse lõplikku triumfi p. Neitsi Maarja Patusüüta Südame triumf. Nii võib teoloogiliselt igati põhjendatult loota, et ka Maarja nimega nimetatud maa ja Maarjale pühendatud rahva puhul on Maarja lõplik sõna veel ütlemata ning et see Maarja vabastav sõna võib äkitselt kõlada ja vabastav tegu järgneda keset kõige süngemat ja traagilisemat lootusetust.

4. PÜHITSUSED JA KONSEKRATSIOONID ÕNDSUSLOOS

4.1. Pühitsusakti teoloogiline olemus

Piiskop Alberti Riias teostatud Liivimaa pühitsusakt oli üks esimestest teadaolevatest ühe maa tervenisti pühitsemistest Neitsi Maarjale (esimene oli Ungari pühitsemine Neitsi Maarjale Ungari esimese kristliku kuninga püha Stephanus I poolt XI sajandi algul, selle toimumise täpset aega pole teada). Kloostrite, linnade ja maakondade pühitsemine Maarjale sai Lääne-Euroopas alguse IX sajandil. Nii personaalset kui kollektiivset pühitsemist Maarjale hakkas Cluny abti Odilo ajast propageerima just nimelt Liivimaa ja Eestimaa misjoneerimisel keskset rolli etendanud tsistertslaste ordu.

Ehkki meie vaatluse all oleva religioosse akti kohta on ajaloos kasutatud ja kasutatakse siiani mitmeid mõisteid, alates konsekratsioonist (consecratio) ja lõpetades pühendamisega (dedicatio), on selle akti kohta eesti keeles kõige õigem kasutada mõistet pühitsemine või pühitsus, et eristada teda otseselt ja eksklusiivselt jumalateenistuse tarbeks määratud isikute ja esemete pühitsemisest konsekratsiooni [8] läbi ning et rõhutada selle akti intensiivset isikukeskset iseloomu võrreldes selle aktiga, mida tähistab mõiste pühendamine.

Pühitsemisakti olemus seisneb kaalutletud ja teadlikus, täielikus, täie usaldusega ning tingimusteta andumusega antud vastuses Jumala üleüldisele päästvale tahtele, mille läbi pühitsetu antakse (või annab end) täielikult ja tingimusteta pühitsuse adressaadiks oleva isiku valdusesse (tema omandiks), lootes seeläbi temalt kaitset ja hoolitsust kui oma omandi eest. Kollektiivse pühitsuse puhul, mille viib läbi teatud grupi inimeste eest moraalset või õiguslikku vastutust omav autoriteet selle heterogeense grupi kui terviku nimel (mille puhul on vältimatu, et mõned selle pühitsuse subjektid ei tea sellest pühitsusest midagi, ei jaga selle pühitsuse intentsioone ja võib-olla sellega üldse ei nõustu) lisandub pühitsusakti läbi viivate, selles aktiivselt osalevate või sellega täielikult nõustuvate inimeste teadlikule andumusaktile veel eestpalve aspekt kõikide pühitsuse subjektiks oleva grupi raames olevate selliste inimeste ja inimrühmade eest, kes mitmesuguste tahteliste defektide tõttu pole end seni lasknud end Jumala üleüldisest päästetahtest mõjusal viisil haarata.

Teatud olukordades võib kollektiivne pühitsusakt – peale selle akti läbiviimiseks vajalikku autoriteeti omava isiku isikliku andumuse, mis on pühitsusakti teostamiseks hädavajalik – omada pea täielikult eestpalvelist (deprekatiivset) iseloomu, mis kuidagiviisi ei vähenda selle akti väärtust ega mõjusust pühima Neitsi Maarja ja Jumala ees. Just nimelt selline oli piiskop Meinhardi (kui see paari preestri ja paari või maksimaalselt paarikümne kohaliku kristlase kohalolekul tõesti aset leidis) ja suurel määral ka piiskop Alberti teostatud Liivimaa pühitsusakt. Seetõttu võib kollektiivset pühitsust teostada ka olukorras, kus pühitsuse subjektiks oleva inimgrupi valdav enamus ja isegi suur osa selle grupi üle poliitilist või religioosset võimu omavatest autoriteetidest ei pruugi selle pühitsuse intentsiooniga üldsegi nõus olla. Sellise pühitsuse teostamiseks on hädavajalik ainult kindel veendumus Jumala positiivses tahtes selle pühitsuse eesmärkide suhtes ning autoriteet, kellel on meelevald pühitsetava inimgrupi suhtes pühitsusakti läbiviimiseks. Pühitsusaktid ongi mõeldud selleks, et Jumalikus Ettehoolduses kavandatud armu tegevuse ja inimeste vaba tahte saladuslikus kooskõlas muuta hukatusse suunduvate inimeste ja rahvaste saatust ning suunata nad eksiteelt õndsuse teele. Just sedalaadi deprekatiivne pühitsusakt on ka Jumala poolt paavstilt koos terve katoliku Kiriku piiskoppidega oodatav [9] Venemaa pühitsemine tema Püha Neitsi Maarja Patusüüta Südamele.

Pühitsusakti olemuse mõistmiseks tuleb rõhutada, et see ei anna ei Jumalale ega isegi mitte Maarjale juurde mitte midagi olemuslikku, mida neil juba poleks. Jumalale kuulub niikuinii täielikult kõik loodu tema loomise ja eksistentsis hoidmise jõul; Talle kuuluvad ka kõikide inimeste hinged Kristuse kannatuses ja ristisurmas üliküllaselt teenitud lunastava armu ja üleüldise päästetahte jõul. See terve inimkonna kuuluvus Kristusele (ja Tema kaudu ja Tema tõttu ka Maarjale) kujutab endast märksa sügavamat ja tõelisemat reaalsust kui seda on iga inimese pelgalt statistiline võimalus saada kristlaseks ja jõuda õndsusele, või Jumala ja Kristuse "soov", et kõik inimesed saaksid päästetud. Jumal ei "soovi" midagi, mida Ta teoks teha ei tahaks ja Ta ei taha midagi, mida Ta teoks teha ei suudaks. Jumala kõikvõimsusele, kõiki inimesi haaravale päästetahtele ja selle realiseerimiseks üliküllaselt piisavale lunastusarmule seavad piirid ainult inimeste tahte tõrksus ning Jumala päästetöös osalevate ja kaasinimeste hingede päästmise eest vastutavate inimeste ükskõiksus, laiskus, argus ning tegematajätmised palves ja tegudes.

Niisiis annab (iseäranis deprekatiivne) pühitsusakt midagi juurde ainult pühitsusakti objektile (täpsemalt: inimlikule subjektile), nimelt seob pühitsusakt tema subjektid Jumala üleüldise päästetahte ja üliküllase päästva armuga, loob armu nendeni jõudmiseks kanali või kõrvaldab armu teelt olulised tõkked. Pühitsusakti mõjususe mõistmine kõikvõimsa ja kõiketeadva Jumala Ettehoolduse plaanides põhineb palve teoloogiale. Miks tahab Jumal, kes niikuinii suveräänselt "toimetab kõike kõigis" (vt 1 Kr 12:6) teatud arme anda mitte ainult palvetajale endale, vaid sageli ja isegi väga sageli ka teistele inimestele ainult nende inimeste eest palvetavate inimeste eestpalvete läbi ja nende tõttu? Sellest järeldub, et kui keegi nende inimeste eest ei palveta (ehkki ta võiks palvetada; või, kui ta on moraalselt või isegi õiguslikult kohustatud nende eest palvetama), siis Jumal neile seda armu, mis sageli on pöördumiseks ja pääsemiseks hädavajalik arm, ei anna ning süü sellise tulemuse eest lasub vastava raskusega sellel, kes võinuks või lausa pidanuks nende inimeste eest palvetama, kuid ei teinud seda.

Mitte ainult Kristusele vaid ka Maarjale kuuluvad kõik inimhinged ja kõik rahvad Tema üleüldise vahendajarolli alusel Lunastuses ja Lunastuse tulemuste kohaldamisel. Ehkki Maarja armude vahendajana toimimise viis on erinev Kristusest, sõltub Jumala päästvast toimimisest ja on sellele allutatud, on ta sama ulatusega ja piiratud samasuguste „takistustega” nagu Jumala kõikihaarav päästetahe. Et neid tõkkeid Maarja teelt kõrvaldada, on meie poolt nõutav samasuguste vahendite kasutamine nagu tõkete kõrvaldamisel Kristuse armu teelt.

Meelte vahendusel tajutavas maailmas me ei näe ega mõista Jumaliku Ettehoolduse tegutsemise saladusi armu korras, eriti aga imepärast ja seletamatut kooskõla Jumala kõikvõimsusele ja kõikihaaravale päästetahtele sageli ületamatuid tõkkeid seadva inimese vaba tahte ning teatud tingimuste täitmisel ometigi tõrksast vabast tahtest võimsama, paadunud uskmatuid patuseid ning terveid patu orjuses ja uskmatuse pimeduses viibivaid rahvaid pöörava jumaliku armu vahel. Iga pöördumine toimub vabatahtlikult ja peale Jumala ainult pöördunu ise teab ja tunnetab oma pöördumise vabatahtlikkust, kuid samuti teab ja tunnetab ta kahtluseta, et tema pöördumine oli esmaselt ja põhiliselt Jumala armu tegu, mis teostas temas autentse vaba tahte akti. Selliste pöördumiste alguseks olevate vaba tahte aktide tekitamiseks (neile kanalite loomiseks ja nende teelt takistuste kõrvaldamiseks) tervete rahvaste seas ongi Jumala poolt ette nähtud ja oodatud valdavalt deprekatiivse iseloomuga pühitsusaktid. Sellised pühitsusaktid kujutavad endast erilise tähtsuse ja erilise mõjuga eestpalve vormi, mida Jumala ees võivad mõjusalt toime panna need, kelle kätte Jumal oma Ettehoolduse läbi on usaldanud võimu pühitsuse subjektiks oleva territooriumi ja rahva üle – eelkõige vaimulikud, kuid teatud tingimustes ka ilmalikud võimukandjad, ideaaljuhul aga mõlemad koos. Eelpoolkirjeldatud deprekatiivse iseloomu ja eesmärgiga pühitsuste sekka kuuluks ka käesoleva teksti teemaks olev Eestimaa ja tema rahva pühitsuse uuendamine Maarjamaana Maarjale.

4.2. Rahvaste ja riikide pühitsusaktid ajaloos

Nii nagu eestpalveid, nii ka deprekatiivse iseloomuga pühitsusakte on ajaloos tehtud ja tehakse enamasti murrangulistel ajaloohetkedel või viimse vahendina lootusetusetutes olukordades, ehk selgemalt öeldes: olukordades, kus on selgeks saanud, et muud vahendid pole aidanud ning katastroof seisab vahetult ukse ees. Selle seaduspärasuse illustreerimiseks võib tuua näiteks mõned ajaloos toimepandud (ning mõned toimepanemata) rahvaste ja riikide pühitsusaktid.

4.2.1. Poola kuninga Jan II Kazimierz Vaasa tõotused Lwowis 1. aprillil 1656

4.2.1.1. Ajalooline kontekst

Kuningas Jan II Kazimierzi tõotuste andmise ajal oli peaaegu terve Poola kuningriik vallutatud Rootsi ja Venemaa vägede poolt, mis oli ka tõotuste andmise peamiseks põhjuseks. Peale enda isiku ja oma riigi Pühimale Neitsile Maarjale tehtud pühitsemise sisaldasid Jan II Kazimierzi tõotused aadli, talupoegade ja kodanlaste vabaduste ja õiguste olulist laiendamist, lootuses et terve rahvas tõuseb üles ja toetab kuningat võitluses vallutajate vastu. Aadli otsustava vastuseisu tõttu ei õnnestunud peale võidu saavutamist enamust madalamatele seisustele antud tõotustest ellu viia.

4.2.1.2. Pühitsust teostanud autoriteet

Pühitsusakti (tõotuse – pl śluby) luges 1. aprillil 1656 Armulise Jumalaema altari ees Pühima Neitsi Maarja Taevassevõtmise katedraalis Lvovis apostelliku nuntsiuse Pietro Vidonio pühitsetud püha Missa ajal piiskoppide ja vaimulikkonna ning terve õukonna juuresolekul ette kuningas Jan Kazimierz II Vaasa isiklikult ning peale kuningat kordasid seda pühitsusakti-tõotust terve Senati ja aadli nimel omakorda kõik kohalolnud aadli esindajad. Pühitsusakti teksti autor oli püha Andrzej Bobola SJ. Selle sisuks oli kuninga ja kõigi tema alamate ning kogu kuningriigi andmine pühima Neitsi Maarja teenistusse ja pärisomandusse, millele lisandus võidu saavutamise korral sotsiaalse sisuga tõotus. Eriliselt äramärkimist väärivaks teguriks tuleb pühitsusakti tekstis lugeda kuninga alandlikku enesekriitilist tunnistust, et kõik tema kuningriiki tabanud hädad kujutavad endast Jumala õiglast karistust talupoegade rõhumise eest, mistõttu võidu saavutamisel tõotab ta nende olukorda kergendada. Viimane tõotus jäi suuremas osas täitmata, tõsi küll, mitte niivõrd kuninga, kuivõrd Poola aadli süül.

4.2.1.3. Pühitsuse tagajärjed

Pühitsusakt tõi esmalt kaasa kuninga poolt loodetud vahetu tagajärje – võidu kõigepealt Rootsi ja seejärel Venemaa ja nendega liitunud mässuliste kasakate üle ning Poola riigi taastamise peaaegu tema endistes piirides. Kuid kuninga enda kergemeelne elu ja avantüürid, eelkõige aga Poola aadelkonna pidevad omavahelised intriigid ja hoolimatus Poola riigi ühise hüve teenimise eest, Lwowi tõotuste täitmatajätmine ja alamklasside huvide, heaolu ja õiguste eiramine aadli poolt laostasid ja nõrgendasid riiki edasi. Jan II Kazimierz ise loobus troonist 1668 ja lõpetas elu Prantsusmaal Saint-Germain-de-Pres’ kloostris. Kultuurilise ja vaimse elu valdkonnas oli XVII sajandi II pool Poolas siiski jätkuvalt kõrgaeg, ehkki mitte võrreldav XVI sajandi kuldajaga Poola ajaloos.

Jan II Kazimierzi valitsemisest ja tervest Poola kuningriigist pikemaks osutusid siiski kuninga pühitsusakti ajaloos püsima jäänud vaimulikud tagajärjed. Nimelt Jan Kazimierzi pühitsusakti alusel käsitletakse pühimat Neitsit Maarjat traditsioonilises katoliiklikus käsitluses Poola riiklusest mitte ainult et Poola põhipatroonina, vaid Poola tõelise kuninganna ja valitsejannana, kelle suhtes kõik Poola valitsejad on üksnes vasallid. Jan Kazimierzi tõotus on olnud püsiv viitepunkt järgnevatele ühiskondlik-poliitilise tähtsuse ja mõjuga religioossetele dokumentidele ja aktidele Poola ajaloos.

4.2.2. Poola rahva pühitsusakt Pühima Neitsi Maarja Patusüüta Südamele (Jasna Góra, 8. september 1946) ja nn. Jasna Góra tõotused (Śluby Jasnogórskie) 26. augustil 1956.

4.2.2.1. Ajalooline kontekst

Hoopis teistsuguses ajaloolises kontekstis toimus 8. septembril 1946 Jasna Góral ligi poole miljoni palveränduri kohalolekul Poola piiskoppide poolt ette võetud Poola rahva pühitsusakt Pühima Neitsi Maarja Patusüüta Südamele. Nagu toimumisajast näha, toimus see Nõukogude okupatsiooni läbi Poolas sisseseatud kommunistliku vasallrežiimi tingimustes. Selle akti põhjuseks oli kommunistliku režiimi poolt ähvardav oht Poola rahva vaimsele ja moraalsele seisundile ja hingede õndsusele ja eesmärgiks oli leida sellele ohule Jumala ja Maarja erilisele hoolitsusele ja kaitsele tuginevat vaimset ja moraalset vastujõudu, mis oleks vägevam kommunismi materiaalsetest ja ideoloogilisest võimust.

Poola rahvuspühamus Jasna Góral 1956. aastal rohkem kui miljoni uskliku kohalolekul antud tõotused Maarjale (Śluby Jasnogórskie) kujutasid endast ühtaegu nii kuningas Jan Kazimierzi tõotuste uuendamist nende 300. aastapäeval kui ka kardinal Hlondi 1946. a. teostatud pühitsusakti ideelist jätkamist.

4.2.2.2. Pühitsust teostanud autoriteet

1946. a. Poola rahva Maarja Patusüüta Südamele pühitsemise akti autor ja läbiviija oli sõdadevahelise Poola katoliikluse suurkuju August kardinal Hlond, kes on läinud ajalukku katoliku sotsiaaldoktriini ja eelkõige Kristuse ühiskondliku valitsemise propageerijana ning kartmatu ja otsusekindla kirikujuhina. See pühitsus viidi läbi pea terve poola piiskopkonna kohalolekul Jasna Góra basiilikas. Pühitsusele eelnes vaimulik ettevalmistamine kogudustes ja usklike kodudes, mille puhul kardinal Hlond rõhutas kuningas Jan Kazimierzi tõotuste tähtsust ja kuulutas eelolevad pühitsused nende tõotuste mõtte ja olemuse jätkamiseks ja uuendamiseks (millele viitatakse pühitsusakti alguses ning siis, kui Neitsi Maarja tunnistatakse Jan Kazimierzi eeskujul kaks korda Poola kuningannaks). Kuid pühitsusakt ise teostatakse juba Neitsi Maarja Patusüüta Südamele ja see lähtub selgelt ja teadlikult Fatima Jumalaema soovi täitmisest. Ehkki tekstis pole ei otseselt ega kaudselt sõnagagi mainitud kommunismi, palutakse ja tõotatakse selles kõike, mis on kommunismi eesmärkidele risti vastupidine. Nii sai Poola 1946. aastal Portugali järel teiseks maaks, mis täitis Jumalaema soovi Fatimas maailmale kuulutatud karistuste vältimiseks.

1956. a. tõotuste autoriks oli autoriks oli kommunistliku režiimi poolt "riiki õõnestava" tegevuse eest sisepagendusse saadetud Poola primas Stefan kardinal Wyszyński. Tema nimel luges need tõotused Jasna Góral ette piiskop Michał Klepacz, kardinal Wyszyński ise ühines tõotustega, lugedes need ette 10 minutit varem üheainsa usaldusväärse tunnistaja juuresolekul oma koduarestis Komańcza külas Beskiidi mägedes. Nende tõotuste vormiliseks ajendiks ja sisuks oli kuningas Jan Kazimierzi tõotuste uuendamine nende 300. aastapäeval. Jan Kazimierzi oli tõotuste tekstis mainitud nii nimepidi kui ka viitega tema otsusele tunnistada Maarja Poola maa ja rahva kuningannaks. Hoolimata sellest, et Maarja Patusüüta Südant pole selles tekstis mainitud, uuendavad need tõotused oma sisu poolest ka 10 aastat varem toimunud pühendumust Maarja Patusüüta Südamele.

4.2.2.3. 1946. a. ja 1956. a. pühitsuste tagajärjed Poola rahvale

Mainitud pühitsuste ilmselgelt tuvastatavaks tagajärjeks oli see, et hoolimata kõikvõimalikest taktikatest ja vahenditest, mida kommunistide poolt Kiriku ja religioossuse vastu rakendati, ei õnnestunud kommunismil Poolas murda ei katoliku Kirikut ega Poola rahva valdava enamuse sidet Kirikuga ja tema innukat religioossust. Kirik kujunes suurimaks vaimseks ja moraalseks opositsioonijõuks ja autoriteediks Poolas, millele aitas kaasa hiljem Krakowi piiskopi Karol Wojtyła saamine paavstiks ning tema pidev rõhumine pühitsuste läbi Poola rahva ning Maarja ja Jumala vahel loodud truuduse ja ustavuse kahepoolsele sidemele. Väidetakse muidugi, et peamiselt paavst Johannes Paulus II kukutas vaimse ja moraalse opositsiooni läbi esmalt Poolas ja seejärel terves maailmas sotsialistliku maailmasüsteemi kui kurjuse impeeriumi. Kuivõrd see tulemus endast ka õndsusloos olulist sündmust kujutab, tuleb see tunnistada eelkõige Maarja kui "kõikide hereesiate võitja" teoks, kelle kaitse ja juhtimise alla üks või teine rahvas oma vaimulike juhtide otsustavate sammude läbi ennast usaldanud ja seeläbi kõikvõimsat abi ja kaitset on saanud. Sealjuures ei tohi unustada, et kommunism on vaid üks ja kaugeltki mitte kõige salakavalam esindaja mitmepalgelise vaenlase, kurjuse impeeriumi erinevate ilmingute, taktikate ja meetodite seas.

4.3. Portugali pühitsemised Pühima Neitsi Maarja Patusüüta Südamele 1931. ja 1938. aastal kui Fatima Jumalaema üleskutse täitmine

Fatima Jumalaema sõnumite sisuks on inimeste tähelepanu juhtimine Jumalast üha enam taganeva maailma haletsusväärsele ning Jumala karistusi väljakutsuvale seisundile, Jumalast taganemisele vältimatult järgnevate karistuste ettekuulutamine, karistuste vältimiseks hädavajalikele armuvahenditele viitamine – mille seas keskseks on peale Roosipärja regulaarse palvetamise isiklik pühendumus ja rahvaste pühitsused Maarja Patusüüta Südamele – ning tõotus, et lõpuks Maarja Patusüüta Süda triumfeerib oma vaenlaste üle. Võtmetähtsusega nõue viimase tõotuse täitmiseks on Venemaa pühitsemine paavsti poolt ühenduses kõigi Katoliku Kiriku piiskoppidega Maarja Patusüüta Südamele, misjärel toimub Venemaa ja seejärel teiste rahvaste pöördumine ning maailmale kingitakse mõneks ajaks rahu.

Mida võib tähendada Maarja Patusüüta Südame triumf nõutud pühitsusakti teostamise tulemusena, sellest andis Jumal maailmale teatud ettekujutuse Portugali näitel pärast pühitsuse teostamist Portugali piiskoppide poolt 13. mail 1931. aastal.

4.3.1. Ajalooline kontekst

XX sajandi alguseks olid vabamüürlased ja vabamüürlastest inspireeritud ühingud ja parteid saanud Portugalis piisava mõjujõu, et hakata ellu viima avalikult antikatoliiklikku poliitikat ja allutama Portugali valdavas enamuses katoliiklikku elanikkonda riiklike vahendite abil teostatavale mõjutamis- ja ümberkasvatusprogrammile. Kirik ja riik lahutati, paljud piiskopid ja preestrid kas vangistati või saadeti maalt välja, ordud keelati, enamus preestriseminare suleti, Kiriku varad konfiskeeriti, Kirik tõrjuti eemale laste koolitamisest, paljud katoliiklikud koolid suleti ja riigistati. Samal ajal teostus vabamüürlaste mõju poliitikale määratu korruptsiooni, onupojapoliitika ja seaduste erapooliku rakendamise näol. Ühiskondlikud lõhed süvenesid, rahvas vaesus, inflatsioon galopeeris ja majandus kiratses. Poliitikat iseloomustasid pidevad valitsusevahetused, suunamuutused ning anarhia.

Ehkki küll esimesed positiivsed vaimsed muutused Portugalis toimusid juba vahetult peale Fatima ilmutusi ja neid puudutavate uudiste levimist üle terve Portugali ning ehkki katoliiklik poliitik Antonio Salazar tuli võimule juba 1926. aastal, tuli püsivaid ja kõikehõlmavaid ühiskondlikke muutusi oodata kuni tervet Portugali riiki ja rahvast puudutavate formaalsete aktide teostamiseni kiriklike autoriteetide poolt. Üheks oluliseks tõukeks selle pühitsuse teostamisele oli Portugali piiskoppide tahe vältida naaberriigis Hispaanias kasvava kommunistlike ning muude vasakpoolsete kirikuvaenulike jõudude mõju levimist Portugali. Teatavasti leidis kommunismi kasvav mõju Hispaanias oma väljenduse antikatoliiklikus terroris ja verises kodusõjas (1936-1939).

4.3.2. Pühitsust teostanud autoriteet

13. mail 1931 pühitsesid Fatimasse kogunenud Portugali piiskopid rohkem kui 300 tuhande uskliku kohalolekul Portugali Maarja Patusüüta Südamele, nagu Jumalaema Fatimas oli nõudnud.

4.3.3. 1931. a. pühitsuse vahetud tagajärjed

Pühitsus tõi endaga kiiresti ja vahetult kaasa kolme laadi imelised tagajärjed:

• Portugali rahva katoliikliku elu uuenemise ja elavnemise, mis on tõendatav preestri- ja ordukutsumuste arvukuse mitmekordse kasvu, Missal osalemise ja sakramentide vastuvõtmise sageduse kasvu, arvukate katoliiklike avaliku institutsioonide asutamise ning muude statistiliste andmete näol, mida kõike võib kirjeldada koondnimetusega Portugali „katoliiklik taassünd”;
• Portugalile pikaajalise ühiskondliku stabiilsuse ja harmoonia kindlustanud, Antonio Salazari juhtimisel läbiviidud katoliikliku sotsiaaldoktriini põhimõtteid järginud poliitilise ja sotsiaalse reformi, mille juhtideeks oli eelkõige ühiskonna alustala, perekondade hüve ja heaolu tagamine ning sotsiaalse harmoonia kindlustamine;
• kahekordse rahu ime, mis seisnes selles, et Portugal jäi täielikult puutumatuks nii Hispaania kommunistliku terrori ja kodusõja (1936-1939) laienemisest üle piiri kui ka järgnevast II Maailmasõjast.

1936. tõotasid Portugali piiskopid, et juhul kui Portugal jääb puutumata kommunistlikust terrorist, uuendavad nad ohu lõppedes maa pühitsuse Maarjale. Tänutäheks Maarja tegusale kaitsele ja oma tõotuse täitmiseks uuendasid nad 13. mail 1938 Portugali pühitsuse Neitsi Maarja Patusüüta Südamele.

Selle pühitsuse tagajärgede kohta kirjutas ainsana elusolev Fatima ilmutuste saaja õde Lucia 6. veebruaril 1938 Fatima piiskopile da Silvale, et Portugal jääb „hirmuäratavast sõjast puutumata tänu piiskoppide poolt teostatud rahva pühitsusele”. 2. detsembril 1940 kirjutas õde Lucia paavst Pius XII-le, et need rahvad ja riigid, kelle piiskopid oleksid nad pühitsenud Maarja Patusüüta Südamele, oleksid samuti võinud jääda käimasolevast Maailmasõjast puutumata.

Üksikasjalikumalt saab Portugali pühitsuste konteksti ja kaheldamatult imepäraste tagajärgedega tutvuda: http://www.fatima.org/essentials/facts/consecraport.asp

Portugali imepärasel kaitsmisel Neitsi Maarja poolt on järg ka hiljem. Nimelt kui 1974. aastal tuli Portugalis vasakpoolsete vaadetega ohvitsere koondanud grupi MFA teostatud sõjaväelise riigipöörde tulemusena võimule vasakpoolne valitsus, mis lubas riiki tagasi pöörduda ja võimule asuda Salazari ajal emigreerunud kommunistidel ja sotsialistidel, alustasid Portugali katoliiklased Fatimas palvetanud ilmikute inspiratsioonil kiiresti üle terve riigi levinud „Roosipärja ristisõda” Portugali kommunistide võimu alt vabastamise eesmärgil. 18 kuud peale „Roosipärja ristisõja” alustamist, 1975. a. novembris, kõrvaldati kommunistid Portugalis võimult. [10]

4.4. Filipiinide (8. juuni 2013) ja Iirimaa (16. august 2013) pühitsused Pühima Neitsi Maarja Patusüüta Südamele

Fatima Jumalaema nõudmiste täitmisena konkreetsete rahvaste suhtes pühitsesid just nimelt 2013. aastal mitmete katoliiklike rahvaste piiskopid oma maa ja rahva Neitsi Maarja Patusüüta Südamele.

Esimeseks neist olid Filipiinid, kui 8. juunil 2013 kõik Filipiinide piiskopid oma katedraalides, kogudusepreestrid kogudusekirikutes ja ordukonvendid oma kirikutes või kabelites lugesid ette piiskoppide poolt heaks kiidetud pühitsuse teksti. Järgnevalt korrati seda pühitsusakti neljal üksteisele järgneval I laupäeval, et täita Fatima Jumalaema nõudmist viie esimese laupäeva pühitsemiseks hüvitusliku intentsiooniga.

Järgmiseks olid Iirimaa piiskopid, kes Iirimaa priimase Armaghi peapiiskop Sean kardinal Brady juhtimisel teostasid Iirimaa pühitsuse Neitsi Maarja Patusüüta Südamele 16. augustil 2013.

4.5. Pühitsused, mida ei toimunud ja selle tagajärjed

Kui armuajal pakutud võimalust õigeaegselt ei kasutata: Prantsusmaa õnnetus [11]

Veidi aega enne oma surma 1689 kirjutas püha Marguerite Marie Alacoque mitu kirja, milles ta kirjeldas Meie Issanda Jeesuse Kristuse nõudmist Prantsusmaa kuningale Louis XIV-le, et ta pühitseks Prantsusmaa Jeesuse Pühimale Südamele.
Neis kirjades kuningale esitatud nõudmised olid:

• et kuningas ise pühitseks ennast Jeesuse Pühimale Südamele;
• et Jeesuse Pühim Süda oleks kujutatud kuninga lippudel ja oleks graveeritud tema relvadele;
• et ehitataks pühamu, milles oleks Jeesuse Pühima Südame pilt ja mille ees võiks kuningas talle ennast pühendada ja terve õukond teda austada;
• taotleda Apostellikult Toolilt Jeesuse Pühima Südame auks pühitsetava Missa ning kõikide Jeesuse Pühimale Südamele pühendumisega seotud eesõiguste kinnitamist.

Ei Louis XIV ega tema järglased troonil – Louis XV ja Louis XVI – ei täitnud seda nõudmist. Täpselt 100 aastat hiljem, nimelt 17. juunil 1789 puhkes peale Generaalstaatide kuulutamist Asutavaks Koguks ja Bastille’i vallutamist valla Prantsuse Revolutsioon. Viibides 1791. kevadel koduarestis Tulieres’i lossis meenus Louis XVI-le p. Marguerite Marie kaudu Prantsuse kuningatele esitatud Jeesuse nõudmine ning kuningas pühitses oma lossikabelis Prantsusmaa Jeesuse Pühimale Südamele. Kuid see akt toimus selgelt liiga hilja ja võis positiivselt mõjuda ainult kuninga enda hingele, mitte aga ihule ja võimule. Kuningas vangistati ja kuulutati välja vabariik. 21. jaanuaril 1793 hukati Louis XVI giljotiini all.

Teist ja ülemaailmse tähtsusega seni toimumata jäänud pühitsemist, nimelt Venemaa pühitsemist Maarja Patusüüta Südamele paavsti ja terve maailma katoliku piiskoppide poolt Fatima Jumalaema nõudmisel, selle tegematajätmist põhjustanud asjaolusid ning selle tegematajätmise traagilisi tagajärgi ma siin ei käsitle, sest need tagajärjed ootavad oma täies ulatuses veel teostumist. Eestimaa pühitsemise uuendamine Maarja Patusüüta Südamele pühitsemise vormis aitab meid kindlasti nimetatud tagajärgede alt, mis kujutavad endast "paljude rahvaste hävitamist" (nagu Jumalaema Fatimas seda ette kuulutas) suhteliselt tervena välja tulla.

Artikkel jätkub Eesti praegust ühiskondlikku ja religioosset olukorda käsitleva II osaga.

Viited: