Mineval nädalal võeti riigikogus napi häälteenamusega vastukooseluseadus. Poleemikat selle juures tekitasid nii eelnõu eesmärgid, kuid hoopis enam asjaolu, et eelnõu menetlemisel ja vastuvõtmisel eksitati mitmel moel avalikkust.
Selline lähenemine ei ole ühegi seaduse või reformi arutamiseks kohane ning jättis paljudele inimestele mulje, et neid tahetakse petta. See oli ka oluline põhjus, miks IRLi fraktsioon hääletas eelnõule vastu.
Meenutan, et eelnõu esimesel lugemisel 18. juunil ütles ettekandja eelnõu algatajate nimel: „Sellest eelnõust on kujunenud tõelise sallivuse, liberaalsuse, aga ka aususe proovikivi poliitikutele ja kõigile asjast huvitatutele. Ma kutsungi kõik selle eelnõu teemal debateerijad üles täna ja edaspidi olema eelkõige ausad“.
Reklaam
Mul on kahju, et just eelnõu eestkõnelejad ise pole eelnõu menetlemisel suutnud ausaks jääda. Tsiteerin veel kord 18. juuni istungit: „Olgu kohe alguses veel kord öeldud kõigile, kes sellest siiani pole aru saanud või pole tahtnud aru saada: kooseluseadus ei legaliseeri Eestis samasooliste abielu ega anna samasoolistele paaridele õigust lapsendada.“
Kahjuks polnud juba see väide tõsi. See eelnõu lubab lapsendamist. Tõsi, mõningaste piirangutega, mis on jäetud kohtupraktika otsustada. Ma ei arutlekski siinkohal selle üle, kas see võiks olla hea või mitte, vajalik või mitte. Ma viitan sellele, et avalikkust eksitati.
Kooseluseaduse eelnõu toodi riigikokku viisil, mis pidi jätma avalikkusele mulje mitte samasooliste paaride, vaid 170 000 registreerimata kooselus oleva paari väidetavate murede lahendamisest. Rõhutati, et seda seadust on vaja eelkõige praegu nn vabaabielus olevatele paaridele: see seadus annab neile kaitse ja kaitseb faktilise kooselu lõppemisel nõrgemat poolt.
Tõde on aga see, et kooseluseadus ei anna automaatset kaitset, vaid see loob täiendava lepinguvormi, mille notariaalsel sõlmimisel tekib mõningane kaitse ehk et ka selle lepingu sõlmimiseks on vaja notari juures sarnaselt abielule oma selge "jah" sõna öelda. Nii ei anna see seadus automaatselt täiendavat kaitset faktilise kooselu lõppemisel nõrgemale poolele (näiteks kooselu vältel soetatud vara asjus).
Tegelik põhjus kooseluseaduse eelnõu esitamisel oli siiski samasoolistele paaridele kooselu jaoks spetsiaalse lepingulise institutsiooni loomine. Oleks olnud aus nii kohe ka öelda ja arutelu oleks selles osas olnud palju asjalikum, ausam, lugupidavam.
Samuti on poliitkultuuritu viis, kuidas eelnõu menetleti. Eelnõu, mis nõudnuks 51 riigikogu saadiku poolthäält muutus järsku eelnõuks, mille puhul piisab vaid lihthäälteenamusest. Nimelt jäeti eelnõust välja menetlusõiguslikud normid – kuidas saab esitada hagi, kuidas toimuvad kohtuvaidlused jms.
Nende normide väljavõtmine lahendas eelnõu algatajate probleemi, kuidas tagada eelnõule riigikogus piisav toetus. Võib oletada, et 51 poolthäält kooseluseadus poleks riigikogus saanud ja eelnõu oleks vastuvõtmata jäänud (faktiliseks märkuseks: lõpphääletusel kogus eelnõu 40 poolthäält).
Samuti pole tõsi ka väide, et see eelnõu ei võta kelleltki midagi ära, kuid annab mõnedele paaridele palju juurde. Selle eelnõu menetlemise viis on juba praegu võtnud inimestelt ära mitu olulist asja.
On võtnud inimestelt ära lootuse, et nendega räägitakse ausalt. On võtnud ära lootuse, et nende selge sõnaga väljendatud arvamusega nende endi valitud riigikogu arvestab. On ära võtnud ka senise veendumuse, et taoliste seaduste ettevalmistamisel seatakse esiplaanile laste huvid. Just laste huvide vähene kaitstus on selle eelnõu tõeline nõrk koht.
Samuti puudub seaduse niiöelda põhipaketis näiteks ka kooselukaaslase ülalpidamiskohustus pärast kooselu lõppu. Puudub kohustus ülal pidada ühist last ootavat või imikut kasvatavat endist elukaaslast. Puudub kohustus suhelda perekonnas kasvava lapsega ning näiteks kooselulepingu sõlmimisel tohib elukaaslase lapsega suhelda alles pärast kohtuotsust.
Selle seaduseelnõu senine menetlemine on näide halvast seadusloomest. See on näide sellest, kuidas ühiskonda lõhestatakse, ei otsita ühisosa ega konsensust, vaid sildistatakse eri arvamusel olijaid. Oleks olnud parem, kui selle eelnõu puhul oleks riigikogu võtnud aja maha selleks, et rääkida ausalt, kõiki osapooli austavalt tegelikest probleemidest neid varjamata. Vaid nii oleks olnud võimalik saavutada ühiskonna suurem sidusus, suurendada sallivust ja usku oma riiki.
Kaia Iva arvamusartikkel ilmus algselt Delfis.