Näiteks on just praegu parlamendi menetluses eelnõu, millega antaks tüdrukutele, kel puudub õigus osta pudel siidrit või pakk suitsu, õigus teha aborti ilma oma vanemate nõusolekuta ja isegi nende teadmiseta (vt kommentaari siit). Aga mitte sellest ei plaaninud ma täna rääkida – tahan rääkida uue lastekaitseseaduse eelnõust, mis läbis täna riigikogus teise lugemise ning mis plaanitakse õige pea seadusena vastu võtta.
Ma ei tea, kui palju on inimesed sellest eelnõust kuulnud, aga ma võin kinnitada, et selle näol on tegemist väga problemaatilise seadusandliku projektiga, mis kujutab endast perekondadele tõsise ohu allikat. Kirjutasin selles lähemalt sihtasutuse perekonna ja traditsiooni kaitseks kriitilises arvamuses, mille saatsime juba kevadel nii Sotsiaalministeeriumile, Justiitsministeeriumile kui ka Riigikogu Sotsiaalkomisjonile.
Esiteks on uue lastekaitseseaduse eelnõu väljatöötamisel lähtutud täiesti väärast eeldusest, nagu tuleks lapsi ennekõike kaitsta nende vanemate eest – luuakse nägemus, nagu eksisteeriks vanemate ja laste vahel vaenulik suhe ning siis kujundatakse regulatsioon, millega tagada riigi abi rõhutud poolele ehk lastele. Sellise mulje kujunemine algab juba eelnõu §-s 10 esitatud lastekaitse mõistest, kust puudub viide vanematele kui lastekaitse subjektidele.
Kahtlemata on juhtumeid, kus lapsed tõepoolest vajavad ka oma vanemate eest kaitset, ent ilmselgelt on väär seada selline eeldus kogu lastekaitse seaduse lähtekohaks. Normaalsel juhul peaks vanemaid käsitlema laste heaolu esmaste tagajatena, mitte selle ohustajatena. Seega pole üllatav, et mittetulundusühingu Emade ja Laste Kaitseks esindajad on öelnud lastekaitseseaduse eelnõu kohta, et see on tehtud mitte laste kaitseks, vaid lastekaitsetöötajate ametijuhendiks.
Paraku näeme eelnõu pinnalt, kuidas meie võimuringkondades levib nn heaoluriikides juba palju sügavamalt juurdunud sotsialistlik mentaliteet, mille kohaselt riik sekkub üha enam vanemate õigusesse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Vanemad taandatakse positsiooni, kus nende loomulikku õigust oma lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda hakatakse käsitlema riigi poolt omistatud privileegina.
See on nähtav ka tõsiasjast, et algselt puudus lastekaitseseaduse eelnõust viide põhiseaduses sätestatud põhimõttele, mille kohaselt on vanematel esmane õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Samuti puudus eelnõust viide seonduvale printsiibile, et lapse arengu ja kasvamise loomulikuks keskkonnaks on perekond.
Tõsi, nüüdseks on selline säte tugeva kriitika tulemusel eelnõusse sisse pandud, ent kardetavasti on see sisuliselt üpris sisutühi – nagu me kooseluseaduse läbisurumisega seonduvast teame, ei ole paljudel ametnikel tegelikult mingit kontseptuaalselt terviklikku arusaamist, mida perekond endast üleüldse kujutab. Igal juhul ei ole uue lastekaitseseaduse eelnõus endiselt mitte sõnagi laste loomulikust õigusest emale ja isale – "ema" ja "isa" on sõnad, mida lastekaitseseaduse eelnõus ei mainita mitte kordagi.
Teiseks on jäänud uue lastekaitseseaduse eelnõust välja mitmed kehtivas lastekaitseseaduses sisalduvad olulised põhimõtted, mis tunnustavad selgesõnaliselt mitte üksi laste õigusi, vaid ka nende kohustusi. Sellisteks põhimõteteks on näiteks lapse kohustused vanemate ja perekonna ees, kohustused ühiskonna ees, kohustused kaasinimeste suhtes, kohustus olla abiks majapidamistöödes ja kohustus hoida oma tervist.
Laste kohustuste väljatoomine eelnõus on oluline mõistmaks tasakaalustavat konteksti, mille raames tuleb laste õigusi tõlgendada – ilma nendeta võidakse hakata seadust väär-tõlgendama, nagu kujutaks vanemate poolt oma laste moraalsete, perekondlike ja sotsiaalsete kohustuste täitmise nõudmine endast tegevust, mida võib käsitleda laste huvide ja õiguste rikkumisena ning sellisena omakorda õigustusena riiklikuks sekkumiseks perekondlikesse suhetesse.
Kolmandaks probleemiks eelnõu juures on tõsiasi, et see küll sätestab, et lapsi puudutavates asjades tuleb lähtuda laste parimatest huvidest, ent samas jätab määratlemata, et last otseselt või kaudselt mõjutavate otsuste tegemisel tuleb laste parima huvi väljaselgitamiseks lähtuda ennekõike perekonna huvidest ja vanemate seisukohtadest ning konflikti korral kellegi teise seisukohtade või huvidega lähtuda võimaluse korral esimesena mainitust. Sellise väljajätmise teel on lahjendatud võimalust väita, et seadust tõlgendades tuleks alati eelistada sellist lähenemist, mis ei vastanda laste ja vanemate huve, vaid püüab neid koos käsitleda. See loob omakorda paremad võimalused vanemate ja perekonna õigustesse sekkumiseks ametivõimude poolt.
Neljandaks ja üheks kõige tõsisematest probleemidest uue lastekaitseseaduse eelnõu juures on tõsiasi, et selle kriitilise tähtsusega sätted on sõnastatud lubamatult laialivalguval ja teadmata ulatusega tõlgendamist võimaldaval moel, mis omakorda loob eeldusi ametnikepoolseks omavoliks ja vanemate õiguste kahjustamiseks. Ennekõike puutub see eelnõu §-s 24 sätestatud lapse väärkohtlemise keeldu. Kes oskab täpselt määratleda, mis kujutab endast lapse hooletusse jätmist, lapse vaimset, emotsionaalset või kehalist väärkohtlemist, või lapse karistamist viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist? Vastuse andmine neile küsimustele sõltub väga ulatuslikult hinnangut andva isiku maailmavaatelistest tõekspidamistest. Võiksime küsida, kuidas hakatakse ametnike poolt kvalifitseerima nt lapse karistamist tutistamise või koduaresti jätmise teel – vastust ei tea ilmselt ka eelnõu autorid ise. Ilmselgelt ei vasta keelu seesugune hägune sõnastus õigusselguse põhimõtte nõuetele ning loob olukorra, kus vanemad tegelikult ei tea, millist käitumist peab avalik võim lubatavaks, millist mitte.
Vähemalt sama tõsine on asi eelnõu §-s 30 toodud hädaohus oleva lapse määratlusega, mis on laialivalguv ja mitmetimõistetav. Hädaohus oleva lapse mõiste keskmes on määratlus "oht lapse elule ja tervisele". Ent pidades silmas, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon määratleb tervise füüsilise, mentaalse ja sotsiaalse heaoluseisundina, tekib väga tõsine küsimus, mis täpsemalt sellist seisundit ohustab.
Samas on hädaohus oleva lapse mõiste võimalikult täpne piiritlemine äärmiselt oluline, kuna sellega seonduvad ametnike eriliselt laiaulatuslikud volitused vanemate õigustesse sekkumiseks. Seetõttu oleks tingimata vajalik täpsustada hädaohus oleva lapse mõistet, ennekõike selle osas, millistes tingimustes või olukorras olemine ohustab lapse tervist ning millise iseloomu ja intensiivsusega ohtu tuleb siin silmas pidada. Nt ohustab ju lapse tervist ka see, kui ta elab kehvasti soojustatud majas või tarbib odavat ja ühekülgset toitu, kuid ilmselgelt ei ole need olukorrad, mida võiks kvalifitseerida lapse suhtes hädaohuna. Või äkki siiski on? Meie sihtasutuse soovitust lisada määratlusele "oht lapse elule ja tervisele" omadussõnad "vahetult ja tõsiselt" ei pidanud sotsiaalministeerium vajalikuks arvesse võtta, põhjendades seda väitega, et hägus ja võimalikult laia tõlgendust võimaldav sõnastus on taotluslik, võimaldades katta rohkem juhtumeid.
Viiendaks ja vahetus plaanis ilmselt kõige tõsisemaks probleemiks antud eelnõus on §-s 33 sisalduv regulatsioon, mille kohaselt võib lastekaitseametnik ilma kohtu loata eraldada perekonnast lapse kuni 72-ks tunniks, kui lapse jäämine perekonna juurde ohustaks tema elu või tervist (mis, nagu juba öeldud, on väga häguselt määratletud kriteerium). Kuivõrd lapse perekonnast eemaldamise otsus on äärmiselt vastutusrikas, on sügavalt kaheldav, kas on kohane jätta see pelgalt ühe ametniku otsustuse meelevalda. Veelgi problemaatilisem on tõsiasi, et eelnõu ei sätesta samal ajal vähimalgi määral, millist vastutust kannavad ametnikud oma seesuguste laiaulatuslike volituste piiride ületamise või nende kuritarvitamise korral. Seejuures ei pea eelnõu kohaselt olema lastekaitseametnikul isegi mitte erialast kõrgharidust, sest vastav nõue jõustuks alles 2020. aastal.
Kuuenda tõsise kitsaskohana võib tuua välja fakti, et uus lastekaitseseaduse eelnõu ei kaitseks lapsi mitmete väga tõsiste ohtude eest, mille keskel neil tuleb kafasaegses ühiskonnas elada. Eelnõu § 25 lõige 1 küll keelab küll julmust ja vägivalda õhutavate trükiste, filmide, heli- ja videosalvestiste ning esemete tootmise, demonstreerimise ja levitamise lastele või laste seas, ent loetelust on jäänud välja digitaalses ja muus formaadis pildid, mis ei kvalifitseeru trükistena – näiteks maalid ja fotod.
Teiseks on sama sätte puhul arusaamatu, miks on keelu sõnastamisel kasutatud sõna "õhutavate", mitte "sisaldavate". Selle üle, kas miski õhutab või ei õhuta julmust ja vägivalda, on palju lihtsam lõputult vaielda kui selle üle, kas miski seda sisaldab või mitte. Äärmuslikult vägivaldsed ja samas noorte seas laialt levinud arvutimängud, kus saab nö esimese isiku vaates tänavatel brutaalselt inimesi mõrvata, on siin elementaarseks näiteks – on sügavalt arusaamatu, miks võib selliseid mänge Eestis levitada ja miks lastekaitseseadusega seda ära ei keelata.
Siin on 2013. aasta suvest pärinev ülevaade kümnest kõige vägivaldsemast arvutimängust. Hoiatame, et video sisu on emotsionaalselt väga raskesti talutav ning vaatamiseks ebasobilik alaealistele. Paraku on just sellised mängud alaealiste seas laialt levinud.
Sama probleem on ka §-i 25 teise lõikega, mis küll keelab pornograafilise sisuga esemete, trükiste ja filmide tootmise, demonstreerimise ja levitamise lastele, ent kus loetelust on puudu digitaalses ja muus mittetrükitud formaadis pildid.
Et mitte käituda silmakirjalikult, peaks seadusandja mõtlema tõsiselt sellele, milles seisneb pornograafilise sisuga piltide ja filmide laste hulgas levitamise keeld. Kui seadusandja on selle keelu eesmärgi saavutamisest reaalselt huvitatud, siis tuleks tõsiselt kaaluda ka pornograafilise sisuga materjali kättesaadavuse ulatuslikku piiramist internetis, sest kõigile lastele, kel on juurdepääs internetiühendusega aruvutile või telefonile, on kõige võikama sisuga pornograafia vabalt kättesaadav vaid mõne hetkega.
- seondub vaimse või füüsilise vägivalla eksponeerimisega,
- esitleb teiste inimeste omandi tahtlikku kahjustamist või hävitamist,
- on erootilise iseloomuga ning tekitab seksuaalset erutust,
- soovitab seksuaalsuhetesse astumist,
- kätkeb helis või pildis seksuaalvahekorda või selle imiteerimist või kohatut alastust,
- tekitab hirmu või õudust,
- propageerib hasartmänge või muud tegevust, mis ahvatleb lihtsa tulu võimalusega,
- esitleb positiivses valguses narkootiliste ainete, tubaka, alkoholi või muude joovastust tekitavate ainete kasutamist, tootmist, levitamist või omamist,
- selgitab, kuidas toota, omandada või kasutada lõhkeaineid, narkootilisi aineid või muid elu- või terviseohtlikke aineid või vahendeid,
- esitleb positiivses võtmes enesekahjustamist või enesetappu või tutvustab sellise käitumise võimalusi,
- näitab kuritegusid positiivses valguses või idealiseerib kurjategijaid,
- seondub kuritegude jäljendamisega,
- kätkeb kellegi mõnitamist,
- esitleb positiivses valguses abieluväliseid ja perversseid seksuaalsuhteid ja praktikaid, sh masturbeerimist, homo- ja biseksuaalseid suhteid ning seksuaalsuhteid rohkem kui kahe inimese vahel,
- naeruvääristab abielu ja perekonna institutsioone või püüab moonutada või alatähtsustada nende tähendust,
- alavääristab religiooni, religioosseid tõekspidamisi või religioosseid praktikaid,
- kätkeb nilbeid ütlusi, sõnu või žeste või
- propageerib ebatervislikke toitumisharjumusi ja muid ebatervislikke eluviise.
On kahju, et sotsiaalministeerium ei pidanud vähimalgi määral vajalikuks nende ettepanekutega arvestada. Meie hinnangul on äärmiselt vajalik kaitsta lapsi kaasaegses ühiskonnas kaugelt liiga laialt levitatud eakohatu info eest, mis põhjustab noorte alles arenevas ja hapras hingemaailmas mõõtmatut kahju.
Kaheksandaks ja siin kohal viimaseks on uue lastekaitseseaduse eelnõu juures tõsiseks probleemiks, et kuigi see määratleb lapsena iga alla 18-aastase isiku, ei arvesta see üldse sündimata lapsi ümbritseva karmi reaalsusega.
On avalik saladus, et Eesti Vabariigis lõpetatakse igal aastal sünni eelselt tahtlikult ja vägivaldselt enam kui 5000 lapse elu – ja seda valitsuse otsesel rahalisel toel. See tähendab, et Eestis on ülekaalukalt kõige suuremaks ohu allikaks lastele just nimelt valitsus, mis rahastab igal aastal tuhandete sündimata laste tapmist, tehes seda hoolimata tõsiasjast, et põhiseaduse kohaselt on tal kohustus kaitsta sündimata laste elu.
Seejuures on eriti traagiline puuetega laste saatus, kellest väga suur osa tapetakse nende ebatäiuslikkuse tõttu juba enne, kui nad jõuavad sündidagi. Võiksime küsida, kus on siin end inimõiguslastena määratlevate isikute ja ühingute protestid. Ent kui lastekaitseseadus lihtsalt ignoreerib seda karmi reaalsust ja hoidub ilmselgelt kõige tõsisematele lastekaitsealastele probleemidele tähelepanu pööramast, siis väljendab see paratamatult seadusandja silmakirjalikkust.
Kokkuvõttes on uue lastekaitseseaduse eelnõus palju tõsiseid ja põhimõttelisi probleeme, millest nähtub taas kord, kuidas seadusandlik suundumus Eesti Vabariigis on muutumas perekonnavaenulikumaks. Peaminister Taavi Rõivase hinnang, et eelnõu on üks maailma parimaid, kõlab kõige eelneva kontekstis lausa naeruväärselt – tegu on läbimõtlemata ja potentsiaalselt väga halbade tagajärgedega seadusandliku projektiga, mis lähtub mitte meie ühiskonna parimatest huvidest, vaid meie võimuringkondades kaugelt liiga laialt levinud mugavast püüdlusest kopeerida nn heaoluriikides vastu võetud seadusi, isegi kui need on tõsiselt puudulikud.
Paljude riikide kogemus näitab, et niisugune õiguslik regulatsioon, nagu eelnõuga tahetakse ka Eestis kehtestada, toob kaasa väga tõsiseid probleeme, ennekõike just seonduvalt avaliku võimu kaugelt liiga jõulise ja ulatusliku sekkumisega perekonna loomulikesse õigustesse. Norras, mille regulatsioonist on eelnõu väljatöötamisel lähtutud, eraldatakse igal aastal perekondade juurest rohkem kui tuhat last ning nii mõnelgi juhul on laste eraldamine oma emast ja isast olnud selgelt põhjendamatu – väidetavalt on sarnane olukord ka Soomes ja mitmes teises riigis, kus laste perekondadelt jõuga äravõtmisest on kujunemas järjest ulatuslikum ühiskondlik probleem.
Seega on siin tegu väga tõsise murekohaga, millesse peaks iga parlamendiliige suhtuma äärmise tõsiduse ja tähelepanelikkusega, püüdes hoolitseda selle eest, et lastekaitseseaduse regulatsioon ühelt poolt austaks laste väärikust, teiselt poolt ei teeks seda vanemlike õiguste arvelt ning kolmandalt poolt minimeeriks võimalused nii laste kui ka vanemate õiguste lubamatuks kahjustamiseks avaliku võimu teostajate poolt.