Professor Tõnu Lehtsaar kirjutab, et südametunnistuse järgimine on väga isiklik asi, selle juurde jäämine võib vahel tähendada vastuollu minekut välise survega. Kui süda on määrdunud või tundetuks muutunud, on tarvis mõõdupuud, mis on inimesest väljaspool – Õhtumaal on selleks olnud kümme käsku ja mäejutlus.
Tänapäeval räägitakse palju inimõigustest. Üks inimõigus, millest mina ei ole meie meediaruumis kuulnud räägitavat, on südametunnistuse vabadus. Samas inimõiguste ülddeklaratsioon ütleb, et igal inimesel on õigus mõtte, südametunnistuse ja usuvabadusele. Samuti seisab seal, et igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele.
Minu jaoks on huvitavad kolm küsimust. Esiteks, et mis see südametunnistus ja selle vabadus on? Teiseks, et miks mingitest õigustest räägitaks palju ja teistest pigem vaikitakse? Mida teha ja kuidas olla vaikival ajastul, kui ühest asjast räägitakse ja teisest mitte.
Südametunnistuse vabadus
Üldiselt mõistetakse südametunnistuse all inimese moraalset arusaama heast ja halvast ning õigest ja väärast. Südametunnistusel, sarnaselt hoiakutele, on ratsionaalne ja emotsionaalne külg. Ratsionaalne tahk puudutab ennekõike meie kõlbelisi seisukohti. Emotsionaalne tahk on pigem tunne.
Kõlbeliste otsuste puhul võivad need tahud olla erinevalt esindatud. Näiteks, me ei pruugi osata seletada, miks valetamine on halb, kuid valetades me tunneme, et teeme valesti. Kõlblusteoreetik võib leida arvukalt põhjendusi, et oma kõlvatuid tegusid õigustada ja südametunnistust vaigistada.
Südametunnistuse omadused on tundlikkus ja väärtuspõhisus. Tundliku südametunnistuse latt on kõrgel. Paljud asjad, mida ühed teevad kergekäeliselt, võivad teisele inimesele osutada moraalseks probleemiks. Omaette nähtuseks on aga tundetu südametunnistus, mille puhul vea, süü ja kahetsuse kategooriad puuduvad.
Meie südametunnistus väljendab väärtusi. Midagi, mille üle me ei vaidle ja mis on meile olemuslikult tähtsad. Väljaspool väärtussüsteemi pole südametunnistust. Väärtustega on aga see häda, et need pole lõpuni ratsionaalselt seletatavad. Seepärast võib ka inimeste südametunnistus jääda üksteisele raskesti mõistetavaks.
Südametunnistuse vabadus tähendab Oxfordi sõnaraamatu järgi õigust järgida oma uskumusi religiooni ja moraali vallas. Mina saan sellest nõnda aru, et inimeseks olemise juurde kuulub õigus järgida seda, mida me peame õigeks, tegelikkusele vastavaks. Kui miski on minu arvates vale, siis peaks mul olema õigus see ka välja öelda.
Miks südametunnistusest ei räägita?
Südametunnistuse teema ebapopulaarsus on minu arvates seotud viie põhjusega. Need on inimõiguste hierarhilisus, nende rikkumine, moraalne silmakirjalikkus, relativism ja semantiline nihe.
Inimõigused on muutunud hierarhiliseks. See tähendab, et ühed õigused on olulisemad kui teised. Paratamatult viib see selleni, et ühtede õigused on olulisemad kui teiste omad. Olla tänapäeval inimõiguslane tähendab täna olla ennekõike vähemusõiguslane. Vähemuste eest seismisest on saanud omamoodi tasakaalutu moehaigus. Minule tundub, et see tasakaalutus pärsib teisi õigusi ja laiemalt kogu õhtumaise organismi toimimist.
Sellest, mida avalikult rikutakse, on raske rääkida. Näiteks kooseluseaduse vastuvõtmise eel näitas TNS Emori uuring, et 67% elanikkonnast ei poolda homoseksuaalse paari riiklikku tunnustamist perekonnana. Seaduse läbisurujad võiksid siiski tunnistada, et nad vägistasid kahe kolmandiku kaasmaalaste südametunnistust.
Moraalne silmakirjalikkus tähendab halvast mitte rääkimist, hea näo tegemist. Me kardame Venemaad ja loodame Ameerika abile. Sõprade järel nuhkimisest, vangide piinamisest, oma moraalsete standardite ähvardustega pealesurumisest ja võlguelamisest pole kohane rääkida. Täna tähendaks südametunnistuse hääle kuulamine julgeolekuriski.
Relativism, mis on meie ajastu märksõna, muudab moraalsed otsustused üldse keerulisteks. Kuna igaühel on oma tõde, siis on igaühel ka õigus. Mis meid üldse seob, kuhu me läheme, mis on õige? Relativism survestab ka religiooni ja ausat teadust. Usk muutub pilkeobjektiks ja erialaajakirjad avaldavad üha enam vaid poliitiliselt korrektsete uuringute tulemusi.
Semantiline nihe tähendab seda, et sõnad omandavad teise tähenduse. Moesõnad nagu sallivus, vihkamine, demokraatia, inimõigused on omandanud kitsapiirilise liberaalse tähenduse. Kes pole nõus, see on sallimatu ja vihkaja. Iganenud stereotüüpide muutmine meenutab kohati Gorbatšovi aegset uut moodi mõtlemise juurutamist.
Kuidas järgida südametunnistust?
Südametunnistuse järgimine on väga isiklik asi. Üldiselt tähendab see selle juurde jäämist, mida peame õigeks. Kui on olemas südametunnistuse vabadus, peaks olema võimalik oma veendumusi ka välja öelda.
Minu jaoks on jätkuvalt probleemiks n-ö sotsiaalse hulluse ajad, kui valet hakatakse massiliselt õigeks pidama. Ilmselt olid gaasikambrid ja sunnitöölaagrid paljude jaoks möödunud sajandil õiged asjad. Kui süda on määrdunud või tundetuks muutunud, on tegelikult tarvis mõõdupuud, mis on inimesest väljaspool. Õhtumaal on olnud selleks vaikimisi kümme käsku ja mäejutlus, kuigi me seda endale tunnistada ei taha.
Südametunnistuse juurde jäämine võib tähendada vastuollu minekut välise survega. Ma saan aru, miks on vähemusele eluliselt oluline võtta vastu vihakõne seadus. Siis saab likvideerida organisatsioone ja karistada inimesi, kes ei nõustu või heaks ei kiida. Juba räägitakse mustadest nimekirjadest. Praktikas tähendab see kahjuks südametunnistuse kriminaaliseerimist.
Südametunnistus on minu arvates tihedalt seotud terve mõistusega. Realiteedipõhine, looduse- ja ühiskonna arenguseadusi arvestav mõtteviis, aitab vältida ogarust ja tühipüüdlusi. Näiteks sooneutraalse inimese kujundamine on vaid soovmõtlemine.
Südametunnistusel on see omadus, et kui teda kuulata, siis ta ei jäta häbisse. Tõsi, mõnel juhul võib hind olla üsna kallis, kuid aegade muutudes tuleb tõde esile. Vanasõnagi ütleb, et valel on lühikesed jalad. Tervet mõistust ja südametunnistuse häält ei ole ükski südametu režiim suutnud välja juurida.