Portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri meenutab möödunud nädalal riigikogus toimunud arutelu Eesti suveräänsuse üle ja leiab, et vaba rahvas ei saa leppida valikuga olla kas Ameerika klähviv sülekoer või kirp Vene karu kasukas.

Omaaegse NLKP liini propageerija ja praeguse patriootlikult meelestatud väliskommentaatori Peeter Kaldre sõnul "on kahetsusväärne vaadata, kuidas ka Eestis järjest suureneb seltskond, kes leiab, et Eesti on muutunud Euroopa ja NATO ripatsiks ning USA "sülekoeraks"." Kaldre kurdab, et parem- ja vasakäärmuslastel olevat ühine eesmärk: "kõigutada kättevõidetut ja seada kahtluse alla kõik, mille nimel me alates taasiseseisvumisest oleme tegutsenud."

Kui juba rääkida kättevõidetu ehk iseseisva Eesti riigi kahtluse alla seadmisest, siis kas ei kõla Eesti ajakirjanduses üha varjamatumalt seisukoht, et iseseisvuse kaitsmiseks ja säilitamiseks tuleb loobuda kolklikust omariiklusest ja saada osaks suuremast liitriigist? "Mulle tundub, et Eesti riigi püsimajäämise nimel tuleb meil lähiaastatel loobuda iseseisva rahvusriigi staatusest Euroopa Liidu koosseisus ja olla valmis tugeva keskvõimuga föderaalse ELi moodustamiseks," kirjutab Kalev Kikas. "Euroopa Liidu toimevõime parandamiseks on viimane aeg Euroopa föderatsiooni loomisega avalikult ja tegelikult tegelema hakata," leiab ka Jüri Raidla, kelle sõnul juba liigutaksegi vargsi föderaalse riigi poole, ainult seda veel ei tunnistata.

Seega tuleb ainult tervitada EKRE algatatud arutelu riigikogus Eesti omariikluse ja suveräänsuse üle. Definitsiooni järgi on suveräänsus "iseseisvus, riigi täielik sõltumatus teistest riikidest nii sise- kui ka välispoliitikas". Absoluutses mõttes pole ükski riik teistest sõltumatu, sest kasvõi rahvusvaheliste lepingute järgimine piirab riikide vaba toimetamist. Kuid teisele loovutatud suveräänsus ei ole enam suveräänsus. Eesti ei saa olla iseseisev riik Ameerika Ühendriikide, Euroopa Föderatsiooni või Venemaa Föderatsiooni koosseisus, nii nagu Eesti NSV ei olnud iseseisev riik Nõukogude Liidu koosseisus – vähemalt kuni 16. novembril 1988 vastu võetud deklaratsioonini "Eesti NSV suveräänsusest", mis sillutas teed Eesti taasiseseisvumisele (tasub üle lugeda, muide).

Praegu oleme alles probleemide sõnastamise ja kaardistamise faasis. Laual on läbisegi küsimused riigi julgeolekust (taustal Ida-Lääne suhted ja idanaabri ambitsioonid), demokraatia defitsiidist ja poliitilisest kultuuri(tuse)st (otsustustasandi jätkuv kaugenemine riigivõimu kandjast ehk rahvast, erakondade kartellivõim jne), rahvuslusest ja rahvusriigist (versus avatus üleilmastumisele ja multikultuursusele) ning ühiskonna aluseks olevatest moraalsetest-sotsiaalsetest väärtustest (liberaalsete ja hedonistlike käitumisnormide pealesurumine).

Üldiselt aga tugevneb tunne, et Eestit valitsev ja juhtiv seltskond viib ellu mingisugust neile olulist "valgustuslikku" projekti, millele sarnaselt omaaegse NLKP kursiga ei ole alternatiivi. Kuna meie valgustatud valitsejad on valitud tee õigsuses nii kindlad, siis jätavad nad endast väga ülbe ja üleoleva mulje. Mis paistis muide riigikogus toimunud arutelul ka mitmete koalitsioonierakondade saadikute küsimustest ja seisukohtadest kaugele välja.

Nii või teisiti taanduvad kõik ülalmainitud küsimused suveräänsuse lahtimõtestamisele. Iseseisvust võiks ehk laiemas mõttes kirjeldada küpse ja väärika hoiakuna. Alati ei olegi küsimus esmalt selles, mis on geopoliitiliselt võimalik, vajalik ja kasulik ning mis mitte, vaid pigem selles, kas meil riigi ja rahvana jätkub positiivses mõttes enesekindlust ja eneseväärikust. Mis on viimselt küsimus meie identiteedist – kas näeme end mõisatallis peksa saava orirahvana, kes kalkuleerib, endal turi kipitamas, kas teise härra juures oleks ehk veidi kergem elu, või oleme vaba rahvas vabal maal, kes ei kooguta ühegi välismaise isanda suunas ega pea normaalseks, kui meie riiki juhitakse kas Pikalt või Kentmanni tänavalt tulevate "sõbralike" juhiste ja soovituste alusel. Kes ei taha olla ei klähviv sülekoer ega kirp karu kasukas.