Vao külavanem Mihkel Mehiste ütleb oma sõnavõtus, et riik näib 300 elanikuga Vao külas läbi viivat mingisugust sotsiaalset eksperimenti, mille kohta kohalikele informatsiooni ei jagata. Valitsus võib ju endale Euroopa ees seoses pagulastega kohustusi võtta, kuid tagajärjed jäävad tavaliste inimeste kanda, toonitab Mehiste.
Tere, head inimesed! Tänan koosoleku korraldajaid võimaluse eest siin teie ees seista! Tänase rahvakoosoleku teema on "Ausalt immigratsioonist". Vao külavanemana ning meie väikese kogukonna esindajana pean tunnistama, et tänaseks oleme oodanud juba rohkem kui aasta, et meiega immigratsioonist ausalt räägitaks. Elades paratamatult igapäevaselt kõrvuti Eestilt riigilt varjupaiga taotlejatega, ei ole seda palju palutud. Ometi ei ole me riigilt oma pöördumistele ja järelepärimistele ausat ja usaldustäratavat vastust saanud. Ehk aitab tänane koosolek ja minu sõnavõtt Vao külas toimuvasse sotsiaalsesse eksperimenti veidigi selgust saada. Ehk on see kasulikuks infoks teistele, võib-olla peatselt Vaoga sarnases olukorras olevatele külakogukondadele.
Nimetan viimase aasta jooksul Vao külas toimunut sotsiaalseks eksperimendiks, sest kuidas muudmoodi peaks nimetama olukorda, kus vähem kui 300 kohaliku elanikuga väikesesse külla, pannakse kohalikega arvestamata elama sadakond kontvõõrast. Kus ilmselgelt puudub riigil toimiv plaan varjupaigataotlejatele avalike teenuste osutamiseks? Kus kohalikke – 2. klassi lapsi – kiusab umbkeelne pagulaspoiss, neid pekstes ja nende riiete peale urineerides. Kõige kummastavam on, et kõikide probleemide taustal kuuleme me riigivalitsejate ja ametnike suust, et probleeme ei ole, teenused toimivad ning turvalisus on parimal tasemel. Aeg-ajalt tekib küsimus, kus need inimesed elavad või kas neil on üldse kokkupuude päriseluga.
Lisaks suutmatusele varjupaigataotlejatega toime tulla, mõjub täiesti ebausaldusväärsena Eesti riigi strateegia ümberpaigutatavate, nn kvoodipagulaste integreerimiseks meie ühiskonda. Riikliku strateegia kohaselt peaks see toimuma riigi, kohalike omavalitsuste, kolmanda sektori ning ühiskonna koostöös. See, mis teoorias kõlab loogilisena, on tänases Eestis teostamatu. Riigi valitsejad on oma usaldusväärsuse kaotanud. Kohalikel omavalitsustel puuduvad ressursid ja võimekus. Kolmas sektor on küll huvitatud pagulastega seonduvate rahade saamisest, kuid puhtfüüsiliselt pole neil ressursse ega teadmisi, et sellist pagulaste hulka vastu võtta. Seda on tunnistanud ka MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse liige Kristina Kallas. Valitsusepoolse puuduliku kommunikatsiooni tõttu Eesti ühiskonnas tekkinud pagulastevastastest hoiakutest ei ole mõtet rääkidagi… Kus on toimiv strateegia? Valitsuse poolt on silmakirjalik võtta endale Euroopa tasandil kohustusi, mille puhul on juba ette teada, et neid ei suudeta täita. Kellel tuleb toime tulla järjekordse ebaõnnestunud projekti tagajärgedega? Kas meie valitsusel? Või Euroopa Liidul? Ei, seda tuleb teha Eesti inimestel. Meil teiega.
Oma kõne lõpetuseks tulen tagasi Vao küla ja meie probleemide juurde.
Nii lihtne kui see on, ei taha me Vao külas muud, kui tunda ennast turvaliselt. Seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Nii nagu me ei taha, et kutsumata võõras meie koduuksest sisse astuks, ei taha me tunda ennast Eesti Vabariigis kõrvalejäetuna. Ei taha seda tunnet, et me ei lähe oma riigile korda. Aga just täpselt seda me praegu tunneme. Ehk oleks juba aeg hakata arvestama ka kohalike inimeste huvide, tavade ja kultuuriga?
Tänan tähelepanu eest! Hoidkem end vaos!
Mihkel Mehiste sõnavõtt 28. novembril Rakveres korraldatud migratsiooniteemalisel koosolekul