SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid rõhutas Aadu Luukase missioonipreemia üleandmise tseremoonial peetud kõnes, et Eesti ühiskonnas on hädavajalik taastada terve arusaam teenimise väärikusest. Alljärgnev on tema kõne tekst.
Austatud Aadu Luukase lähedased, head missioonipreemia nominendid, lugupeetud daamid ja härrad!
Aadu Luukase missioonipreemia on Eesti ühiskonnas silmapaistev ja erakordne nähtus. Tegu on ühega vähestest eraalgatuslikest ettevõtmistest, millega antakse igal aastal jõuline tunnustus inimestele ja ühendustele, kes pühendavad oma elu, et teenida kedagi või midagi muud kui isiklikke huve.
Just seepärast mõtlesin peatuda oma sõnavõtus ühel olulisel väärtusel, mida Aadu Luukase missioonipreemia väljaandmisega järjepidevalt esile tõstetakse ning mis läbib justkui punase lõimena kõigi seniste ja ilmselt ka tulevaste preemia nominentide tegevust. Selleks väärtuseks, mille järele valitseb meie ühiskonnas vaieldamatult erakordselt suur vajadus, on alandlik teenimisvalmidus.
Kaasaegses ühiskonnas, milles annavad tooni enesekesksed ja naudingutele suunatud hoiakud, suhtutakse teenimisse mitte ainult tõrjuva hoiakuga, vaid sageli lausa põlglikult. Teenimises nähakse midagi alavääristavat või sellist, mis on nende pärusmaaks, kel on läinud elus halvasti või kel puudub nii-öelda läbilöögivõime. Arvatakse, et teenima peavad vaid need, kes enamaks ei küündi – välja arvatud juhul, kui jutt käib raha teenimisest.
Kuid sõnum, mis Aadu Luukase missioonipreemia iga-aastase väljaandmisega ühiskonnale saadetakse, on risti vastupidine ning selle keskmes on tõdemus, et raha ei ole ülim isand, mille teenimisele peaks kogu ühiskond üksmeelselt anduma. Selle sõnumi tuuma moodustab arusaam, et iseenese vabatahtlikus andmises inimesest suuremate ja kõrgemate ideaalide ja väärtuste ning seeläbi ka teiste inimeste teenistusse seisneb hinge avardav väärikus, mis võib saada osaks igaühele, sõltumata tema ühiskondlikust positsioonist, ametikohast, jõukusest või muudest asjaoludest.
Muidugi eeldab teenimisvalmidus iseendas alandlikkuse vooruse kasvatamist, sest inimesele, kelle hinges valitseb uhkus ja kes peab iseennast maailmanabaks, on mõte kellegi või millegi teenimisest vastuvõetamatu – selles nähakse mitte vabaduse teostumist, vaid midagi orjalikku ja alandavat. Seevastu inimesele, kes teadvustab, et oleme kõik, nagu Arvo Pärt on öelnud, ilmaruumi gravitatsiooni mängukannid, peaks olema mõte teenimisest sama loomulik kui hingamine.
Meie ühiskond saab hingelt suureks sedamööda, kuivõrd tunnistame, et me kõik oleme inimestena kutsutud armastuses teenima üksteist ning et tee õnnelikkuse poole kulgeb mitte läbi saamise ja kokkukuhjamise, vaid andmise ja jagamise – läbi pühendumise sellele, mis on ilus, tõene ja hea.
Just nagu abikaasad on kutsutud teenima teineteist ja oma perekonda, vanemad oma lapsi ja lapsed oma vanemaid, nii on ametnikud ja sõdurid kutsutud teenima oma riiki ja kodumaad, juristid õiglust ning poliitikud ühist hüve ja oma rahvast. Kristlikus plaanis oleme me kõik lõpp-astmes kutsutud teenima Loojat, alates kuningast kuni kuningakoja koristajani, tundmata kadedust ja püüdes oma kohustuste ausameelse täitmise läbi anda panuse kogu ühiskonna hüvanguks.
See on ülehindamatult oluline sõnum, mida kannab endas nii Aadu Luukase missioonipreemia väljaandmine kui ka selle preemiaga tunnustatavate inimeste tegevus. Ja selle sõnumi kandmise ja esiletõstmise eest kuulub kõigile asjaosalistele nii minu kui ka paljude teiste siiras tänu ja lugupidamine! Aitäh teile!
Aadu Luukase missioonipreemia üleandmise tseremoonia kajastust saab lähemalt vaadata siit, siit ja siit.