Miks suhtuvad nii paljud kriitiliselt Euroopa Liiduks nimetatud projekti? Sest "euroopalikud väärtused" ei vii elu edasi, kuigi neid serveeritakse meile progressina. Kas "pooleurooplastest idakad" peavad iga hinna eest lunima liikmelisust klubis, mis lammutab inimeseksolemise alustalasid? Sergei Hudiev mõtiskleb sel teemal kristliku Venemaa vaatevinklist.
Serbia pealinnas Belgradis toimus erakorralisi turvameetmeid rakendades geiparaad (sügisel 2014 – tlk). Sellest võtsid osa linnapea ja mõned tema kabinetiliikmed. Nagu teatas Euronews, peab Euroopa Liit, kuhu Serbia pürgib, meeleavalduse läbiviimist omalaadseks testiks, et teha kindlaks, kas riik on valmis kaitsma "seksuaalvähemuste" õigusi.
Euroopa Liidu nõudmine korraldada geiparaad kõrgete linnaametnike osavõtul äratab vajaduse mõtiskleda Euroopast ja suhetest sellega. Serbia, venemaa ja Ukraina kuuluvad Euroopa tsivilisatsiooni. See on ajalooline fakt. Islamimaailma, Hiina või India kultuuriruum võib olla sama huvitav ja mitmepalgeline, aga me ei kuulu mitte idamaade hulka, vaid Euroopasse. Me loeme Euroopa filosoofide ja kirjanike teoseid ning Euroopas loetakse meie töid. Dickensi ja Flauberti maailm on meile palju lähem ja mõistetavam kui Lao Tse või Rabindranath Tagore ilmanägemus. Venemaa kuulub Euroopa suurte kultuurrahvaste hulka – selline see pärand on.
Ent osa Vene ja teiste Ida-Euroopa maade haritlaskonda iseloomustab nähtus, mida võib nimetada "eirooplase kompleksiks". Idaeurooplane näeb end sageli ebatäiusliku eurooplasena ning soovib saada "tõeliseks". Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa – see on ehtne, endas kindel Euroopa. Poolal on küll juba mõningaid kahtlusi selles osas, ent Ukraina pingutab püüdlikult, et teda võetaks vastu "Euroopa rahvaste perre".
Venemaal ütleb suur hulk inimesi sõna "Euroopa" välja sellisel moel õhates, nagu tunneks häbi, et Venemaa ei kuulu sinna. Selles õhkamises on lootusevõimalus, et kunagi kauges, helges tulevikus saab ta lülitatud sellesse õnnistatud inimeste kontingenti.
Selle "eirooplase kompleksi" selgeks tunnuseks on soov otsida heakskiitu ja tunnustust "tõeliste" eurooplaste poolt, kelle on õigus anda rahvastele kõlblikkuse tunnistusi.
See idaeuroopalik alaväärsuskompleks võiks esile kutsuda ka heatahtliku muige, kui sellel ei oleks kõige kurvemaid tagajärgi ja see ei kutsuks esile irratsionaalset ja hävituslikku käitumist. Seal, kus vanad (s.t läänelikud) eurooplased juhinduvad läbimõeldud huvidest, juhinduvad "uued" (s.t ida päritolu) eurooplased unistustest. Kui läänlased esitavad küsimuse "Mis kasu me saame Euroopa Liiduga ühinemisest?", siis "idalased" ei julge selles osas oma suud üldse lahti teha. Nagu loll plika, kellele on silma teinud rikas peigmees, on nad hingevärinaga valmis tegema kõike, peaasi, et ehtsad eurooplased tunnustaks neid omasugustena. Küsimus "Millist kasu saame?" tõrjutakse ära kui rüvedus, sest küsimus ei ole ju kasust, vaid identiteedist. Me peame ju lõpuks saama tõdeda: "Oleme eurooplased! Tõelised eurooplased on meid enda hulka võtnud!"
Olgu siis geiparaadid, elatustaseme ja elu väärtuse ilmselgele allakäigule viivate reformide läbisurumine, kas või "mitte piisaval tasemel eurooplaste" mahasurumine relva jõul – seda kõike võib kasutada selleks, et ehteurooplased patsutaks tunnustavalt õlale ja kutsuks oma "tsiviliseeritud maailma".
Huvitav on tõsiasi, et neli kõige rikkamat Euroopa riiki – Norra, Šveits, Monaco ja Liechtenstein ei kuulu euroliitu. Väga vaesed, Venemaast oluliselt vaesemad Bulgaaria ja Rumeenia kuuluvad. Palgataseme poolest asub Venemaa euroliidu liikmete Poola ja Läti vahel. Kuulumine Euroopa Liitu ei tähenda kuidagi õitsengut, sellest väljaspool olemine ei tee kedagi vaeseks.
Euroopa Liitu trügimine on tingitud eelkõige irratsionaalsest soovist tervendada oma alaväärsuskompleksi, mitte ratsionaalsest püüdlusest parandada olukorda oma vabadusega, julgeolekuga ja elatustasemega. Reaalsuses toob see kaasa hoopis kõige kolme faktori allakäigu.
Kui aga jätta kõrvale see piinav vajadus heakskiitmisele ja tunnustamisele, siis mis moodustab Euroopa olemuse? Mis iseloomustab Euroopat kui tsivilisatsiooni? Kus on tema lätted?
Nendega on asi selge: ühest küljest on selleks Kreeka filosoofiline traditsioon ja ühiskondlik mõtlemine ning teisalt piibellik ilmutus. Need kaks traditsiooni on tihedalt põimunud ja sünnitanud sellise Euroopa, mida me tunneme ja armastame – katedraalkirikute, Bachi, Vivaldi, Giotto ja Andrei Rubljovi Euroopa.
Geiparaad on märk lõhenemisest vähemalt ühe allikaga – Piibli ilmutusega. See on lojaalsuse demonstratsioon selle osa Euroopa eliidi ees, kes enam ei soovi näha Euroopat kristlikku kontinendina.
See ei ole tee Euroopasse, vaid post-Euroopasse. See on liitumiseks projektiga, mis on ajaloolisele Euroopale sama vaenulik nagu oli enamlus vaenulik ajaloolise Venemaa vastu, tõsi küll, tunduvalt vähemal määral vägivaldne.
Siis veel küsimus, mis ei saa küsimata jääda: "Milleks?" Küünik, kes müüb end maitsvate pirukate eest, võiks öelda: "Et suu magusaks saada." Aga pirukatega on ka kõik juba kombes. Kui tõele näkku vaadata, siis idaeurooplaste jaoks neid pirukaid ei ole ega tule.
End lahti öelda oma kristlikust pärandist ainuüksi selle nimel, et kellelegi meeldida, et välja teenida tunnustavaid reportaaže meedias – see paistab juba päris mõttelageda tehinguna. Peataolekut ja alaväärsuskompleksi on parem ravida naasmisega oma tõeliste euroopalike juurte juurde, mis on meieni jõudnud pärandina Rooma impeeriumi aegadest.
Me ei meeldi see läbi mingile osale Euroopa ja Ameerika poliitilisest eliidist ja meediamagnaatidele? Aga milleks me peaksime neile meeldima?
Tõlkinud Roland Tõnisson
Artikkel algselt avaldatud portaalis www.pravoslavie.ru.