Ruuben Kaalep mõtiskleb vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäigule järgnenud kõnekoosolekul Vabaduse väljakul peetud kõnes eestluse ja rahvusluse teemal.
Mida tähendab olla eesti rahvuslane? Et sellele vastata, peame me kõigepealt küsima, mida tähendab olla eestlane.
Mõni ütleb, et see on miski, mida igaüks võib olla, kui tema elukohaks on Eesti – või kui tema passis on kirjas: Eesti kodanik. Aga kui eestlane võib olla igaüks, siis olla eestlane ei tähenda midagi. Sest see miski, mis meid omavahel ühendab, saab olla üksnes see miski, mis meid eristab nendest, kes ei ole meie.
Küsige meie Läti, Leedu, Soome, Rootsi või Poola sõpradelt: mida tähendab olla lätlane? Mida tähendab olla leedulane? Mida tähendab olla soomlane? Mida tähendab olla rootslane? Mida tähendab olla poolakas? Ja ükskõik kui erinevad nende vastused ei ole, on neis kõigis midagi sarnast.
Midagi, mis sirutab meile käe aastatuhandete tagant. Midagi, mille kaudu meie esivanemad elavad meis endis. Me näeme enda nägudes nende näojooni. Me tunneme enda lihastes nende jõudu. Ja needsamad sõnad, millega me omavahel suhtleme, on nende looming. See katkematu side esivanematega puudutab meid ühtviisi – ükskõik millesse me usume.
Kes usub Jumalasse, kes jumalatesse. Kes usub vetevaimudesse ja hiiehaldjatesse. Kes usub inimmõistuse piiritusse jõudu. Mina usun muidugi Mart Helmesse, kes ühel päeval sotsidest deemonid välgulöökidega Toompealt minema kihutab.
Miski on olulisem sellest, millesse me usume.
Kas te olete mõelnud, kui eriline rahvus me oleme? Meie kultuuris on ühendatud soomeugri šamaanitarkused ja tuhat aastat kristlikku Euroopat. Me oleme Euroopa kõige vanemate rahvaste seas ja ometi kuulume me ühte kõige nooruslikumate ja elujõulisemate eurooplastega nagu ungarlased, poolakad ja teised, kes sütitavad meie silme all uue rahvusliku ärkamise leegi üle terve Euroopa.
Tacitus kirjutas, et eestlased on väga rahuarmastav rahvas. Ja me oleme seda. Aga meie ajalugu on täis võitlusi, kus me oleme võidelnud vahvalt. Kus meie seast on sirgunud kangelased. Võitlusi, mis põlvest põlve on meie rahvast alles hoidnud.
Jah, ka võitlused, mille me kaotasime, hoidsid meid elus. Sest ei saa ette kujutada suuremat lööki ühe rahva eneseteadvusele, kui teadmine, et meie isad lasid meist teha orjad.
Mida tähendab olla rahvuslane?
Eesti rahva ajalugu on nagu tants. Me tõmbume üksteisest eemale, et taas kokku tulla. Me kasvame üksteisest lahku – ja me oleme aegade lõpuni määratud uuesti avastama seda, mis meid ühendab.
Mõnikord, nagu Vabadussõja või laulva revolutsiooni päevil, olime me kõik rahvuslased. Säärastel ühtehoidmise hetkedel on väga lihtne olla rahvuslane. Justkui oleks paisu tagant vallandunud veetulv, mis kannab meid kõiki oma rüpes tagasi kodusadamasse. Need on võimsad hetked.
Aga kas oleks olnud Vabadussõda, kui viiskümmend aastat varem ei oleks väike seltskond rahvuslasi võtnud enda südameasjaks eesti rahva äratamise? Kas oleks olnud laulvat revolutsiooni, kui kõik meie isad ja vanaisad oleksid leppinud pilkase punase pimedusega ja kustutanud oma südames selle esivanemate leegi, mis meid lõpuks uuesti kokku tõi? Kas see leek oleks nõnda lahvatanud, kui ei oleks olnud neid, kes kõige kiuste elus hoidsid püha tuld?
Hea on olla rahvuslane siis, kui meie rahvas hoiab ühte. Aga õige on olla rahvuslane ka siis, kui nii ei ole. Ka siis, kui rahvuslusele vaadatakse viltu. Ka siis, kui teenida Ida või Läänt on tulusam kui jääda iseendaks. Ka siis, kui meie esivanemate pärandit katab unustuseloor. Sest just nendel hetkedel on rahvuslus kõige enam väärt. Sest just nendel hetkedel suudab kasvõi kaks tuhat rahvuslast päästa terve Eesti.
Olla rahvuslane ei peagi olema lihtne. Olla rahvuslane on väljakutse.
Ja kui meid on siin täna kaks tuhat, siis tänu sellele põleb rahvusluse leek jälle eredalt. Meie kaudu ulatavad meie lapselapsed üle aegade käe meie esivanematele. Meie kaudu püsib elus meie rahvuse iidne hing.
Sest me oleme eestlased ja me oleme rahvuslased. Eesti rahvuslased.