Kes on see, kellele ainsana on lubatud otsustada, mis on nüüd, 21. sajandil "õige armastus" ja millised on "õiged väärtused" ja miks, küsib kolumnist Malle Pärn.
Kui ühiskonda tahetakse harjutada mingi probleemse uuendusega meelsuses, vaadetes, suhtumistes, alusväärtustes – siis tuleks sellega tegelda ausalt ja tõsiselt. Mitte sundida kõiki inimesi otsekohe vastuvaidlematult esivanemate kultuuripärandit kõrvale viskama ja neile ohtlikuna tunduvaid uuendusi heaks kiitma.
Kui neid variante pealiskaudselt hinnata, siis tundub viimane olevat lihtsam ja kiirem. Ent tegelikult on see just keerulisem ja aeglasem. Sest otsekohe tekib takistus. Inimesed ei ole meil nii kuulekad ideoloogiale, et nad kõik pealesunnitud muutused nurinata omaks võtaksid. Paljud hakkavad vastu. Kui on piisavalt julgeid, arukaid ja eetilisi inimesi, siis organiseeritakse ohtlikule uuendusele vastupanuliikumine.
Ühiskonna harjutamine "uue" suhtumisega inimese seksuaalsusse on väga tõsine ja sügav muutus. Selle "maaletoojad" meil paraku alahindasid seda. Küllap sellepärast, et nendele oli see selge ja endastmõistetav, või vähemalt siiralt soovitud eesmärk. Või otsene käsk.
Aga meie rahva enamusele ei ole seksuaalrevolutsiooni tugev järellainetus kohe kuidagi omane ega lähedane. Ja küsimus on muidugi: miks ta peakski olema? Mida head on see seksuaalrevolutsioon inimkonnale kaasa toonud? Kui päris ausalt hinnata, ilma silmaklappideta? Pornograafiast rikkumata inimene ei oska väärtustada kompleksivabadust ja promiskuiteeti.
Kui meil oleks samast soost kooselavate ja teineteist hardalt armastavate paaride probleemid tõsiselt ja ausalt ette võetud, siis oleksime ehk kohe hakanud edasi liikuma ja polekski tekkinud niisugust organiseeritud vastupanu. Oleks lihtsalt toimunud avalik diskussioon, millest meil oli küll palju juttu, aga diskussiooni ennast ei ole ju olnud.
Meil hakati nii poliitikas kui meedias otsekohe halvustama igaüht, kes püüdis abielu mõiste laiendamist mingist küljest kritiseerida, oma kahtlusi või eitavat suhtumist väljendada, uuendajaid hoiatada, heasüdamlike naiivikute silmi avada.
Kiiresti ehitati üles sentimentaalne müüt võrdsetest õigustest, tõrjutud seksuaalvähemustest, räägiti südantlõhestavaid muinasjutte kannatavatest homoseksuaalidest. Ning loodi abstraktne vaenlase kuvand, millele kleebiti külge kõikvõimalikud inetud sildid. Traditsioonilise perekonna ja abielu pühaduse kaitsjaid näidati ühiskonna lõhestajatena, vihkamise külvajatena, tagurlike fanaatikutena. Ning see jätkub, ehkki seadus justkui võeti vastu.
Ehtnõukoguliku demagoogiaga rünnatakse kõiki, kes abielus näevad üksnes mehe ja naise vahelist liitu. Ja koguni sihtasutust, mis pidas SAPTK tegevust missioonipreemia vääriliseks. Keda siis veel, kui mitte meie ajaloo kõige organiseeritumat ja suuremat kodanikualgatust? Ainuüksi Toompea meeleavaldus näitas, et rahva enamus on perekonna mõiste lahjendamise vastu. Esimest korda tegelikult hakkas nii suur hulk inimesi valitsuse oportunistlikule plaanile vastu.
Siinkohal tahaksin meenutada mõningaid neist lugematutest demagoogilistest kukerpallidest. Ja kommenteerida.
Kooseluseaduse läbisurujate hulgas on väga levinud nähtus, mida võiks nimetada "ülesoolamiseks".
Kujundid on head asjad, aga neid tuleks tarvitada õiges kontekstis, ja reaalsetes mõõtmetes. Kujundite abiga satiiriliste liialduste loomine ei kanna head vilja. See naeruvääristab pigem kirjutajat ennast.
Juba pealkirjades pannakse kategooriliselt paika suhtumine nendesse, kes pole kirjutaja mõtetega nõus.
- "Hirmsad homod meie õnneliku heteroperekonna kõrval" (LP)
Eks ole see puhas demagoogia – selge soov näidata teatud inimesi halvas valguses, ja ennast asetada üleolevalt nendest kõrgemale.
Perekonnakaitsjad ei ole kunagi kedagi nimetanud "hirmsateks homodeks", ka pole nad avalikult hoobelnud oma traditsioonilise perekonna "õnnelikkusega". Rääkimata sellest, et niisugust asja nagu "heteroperekond" ei ole olemas, on lihtsalt perekond, mis koosneb mehest, naisest ja lastest. "Hetero" on eesliide, mis tähendab "teistsugune". ("Heterofoobia" on haiglaslik teistsugusekartus). "Heteroperekond" oleks siis teistsugune perekond?
2. Teine pealkiri: "Küüditatavate nimekirjad koos, Stalinit ei läinud vajagi" (ÕL)
Selliselt hinnati SAPTK hoiatust enne valimisi rahvale meelde tuletada nende nimed, kes kooseluseadust läbi pressisid.
Kedagi kuhugi või kusagilt küüditada saavad ikka ainult need, kes on võimul, mitte need, kes vastupanuliikumist teostavad. Ideoloogiajuhid, valitsejad küüditavad, mitte need, kes oma rahvast selle võõr- või väärideoloogia vastu kaitsta püüavad. Ja küüditatakse ju ikka neid vastupanijaid, mitte peaideolooge.
Toompealt riigikogulaste äraküüditamise kujund on küll ebaõnnestunud. Nagu peaksid seal istuvad poliitikud igaveseks sinna jääma? Ükskõik, mismoodi nad oma rahvast üle sõidavad?
Demagoogid kasutavad sageli mingeid suurkujusid, kellest luuakse ühekülgne kuvand, selleks, et ebasoovitavatele isikutele ja meelsustele drastilisi silte kleepida. Stalin, Hitler, Putin – kõiki neid analoogiaid on geilobistid kasutanud perekonnakaitsjate kohta.
Ometi on ka need kõik võimumehed, kes oma võimu on teostanud vägivalla abiga. Kuidas sobib nende hulka omaalgatuslik vastupanuliikumine, mille eesmärgiks on vaid perekonna pühaduse säilitamine? Ja nüüd juba ka demokraatia taastamine? Kas Stalin kaitses demokraatiat?
Tundub, et iseenda silte kleebivad teistele geiaktivistid ja nende austajad. Just nemad on laimanud, sõimanud, süüdistanud, kohtusse kaevanud, lahtilaskmist nõudnud, häbistanud, mõnitanud, ähvardanud, ja korralikele inimestele külge kleepinud inetud sildid…
Stalin, Putin ja Hitler on kindlalt nende poolel, kui nad soovivad kasutada sellist analoogiat.
Mina ei soovi. Mina arvan, et arukad inimesed saavad omavahel tõsiseid asju arutada ilma demagoogiata, ilma sildistamiseta, ilma inimesi karpidesse jaotamata. Ja see arukus on inimese vaba valik, mitte saatuslik õnnetus. Kõike on võimalik õppida, ainult kuula ja pane tähele. Vali endale õpetajaks tark, mitte rumal inimene.
Jah, uusliberaalid (liberastid) ütlevad, et Tõde ei olegi, et on vaid mitmesugused tõekesed, mis on kokkuleppe (ja moe) küsimus. Aga kes kellega need kokkulepped teeb? Kes dikteerib moe?
Kes on see, kellele ainsana ON lubatud otsustada, mis on nüüd, 21. sajandil "õige armastus" ja millised on "õiged väärtused"? Ja miks?