See, mida riigimeedia meile üha suuremates annustes pakub, ei ole ei kunst ega ajakirjandus, vaid võimuaparaadi eetiline lagunemine ja autoriteedi kollaps, mis omandab üha grotesksemaid vorme ja lammutab diskussioonikultuuri, nendib Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.
Mõne nädala eest sedastasime Objektiivi juhtkirjas, et Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) mandumine valitseva võimu ja ideoloogia tööriistaks ning võimukriitiliste häälte halvustamise ja häbimärgistamise vahendiks on ühiskondliku vabaduse seisukohast kurjakuulutav märk.
Paraku on põhjust selle teema juurde tagasi pöörduda. Nagu viimaste nädalate sündmuste mustrist nähtub, ei piirdu probleem ERR-iga, vaid on hoopis ulatuslikum. Vasakliberaalsete hoiakutega ideoloogiline avangard on hõivanud riigimeedias kontrollipositsiooni ja kasutab seda häbematult kultuurisõja pidamiseks.
Kui ERR avaldas ajakirjanduseetikat ja häid tavasid eirates Martin Helmet kui juhtivat opositsioonipoliitikut mõnitava "näidendi" ja nimetas teda Rahvusringhäälingu koosseisulise töötaja poolt tele-eetris idioodiks, siis riiklik kultuurileht Sirp astus sammu võrra kaugemale, avaldades Helmet mõnitava töödeldud pildi, kus talle on kaela riputatud rõveda tekstiga loosung.
Siinkohal tuleb korrata, et tegu ei ole ühe isikuga seotud küsimusega, vaid probleemiga, millel on tunduvalt laiemad ühiskondlikud tagamaad ja järelmid.
Riigimeedias, kus võiks oodata netikommentaaridest kõrgemat intellektuaalset taset, ei suuda nn progressiivsed jõud ideoloogiliste oponentide tõrjumiseks välja tulla muu kui roppuste ja labase mõnitamisega.
Kui riigimeedia juhindub üha enam ja üha avalikumalt mitte objektiivsuse ja sõltumatuse põhimõtetest, vaid mandub vasakliberaalset ideoloogilist programmi kritiseeriva opositsiooni mõnitamise ja häbimärgistamise vahendiks, siis on see muutunud ühiskonda lammutavaks jõuks. Iroonilisel kombel on Eesti riigimeedia üha enam seda nägu, mida armastatakse Venemaa meedia juures värve kokku hoidmata arvustada.
Kõnekas on ka see, et riigimeedias, kus võiks oodata netikommentaaridest kõrgemat intellektuaalset taset, ei suuda nn progressiivsed jõud ideoloogiliste oponentide tõrjumiseks välja tulla muu kui roppuste ja labase mõnitamisega, mida inimeste protesti korral õigustatakse küündimatute ja naeruväärsete põhjendustega.
Nii selgitab ERR-i ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk, et opositsioonipoliitiku mõnitamine ERR-i uudisteportaalis ei peagi vastama ajakirjanduseetika põhimõtetele, sest tegu olevat mitte ajakirjandusliku materjali, vaid satiiriga. Sirbi peatoimetajal Ott Karulinil jääb samuti õigust ülegi, kui ta õigustab opositsioonipoliitiku rõvedat mõnitamist kunstilise vabaduse ja kunsti rolliga reageerida ühiskondlikele protsessidele.
Peitumine kunstilise vabaduse taha selleks, et vältida vastutust oma tegude ja sõnade eest, annab tunnistust mehisuse puudumisest, argpükslikust vingerdamisest ja väärikuse defitsiidist.
Seejuures on ilmne, et niisugust "kunstilist" mõnitamist ei peaks ei ERR ega ka Sirp oma veergudel vastuvõetavaks ega lubatavaks, kui see oleks suunatud mitte opositsioonipoliitikute, vaid võimupositsioonil olijate, näiteks Toomas Hendrik Ilvese, Taavi Rõivase või Barack Obama pihta.
Kokkuvõttes on see kõik silmakirjalik, hale ja naeruväärne. Peitumine kunstilise vabaduse taha selleks, et vältida vastutust oma tegude ja sõnade eest, annab tunnistust mehisuse puudumisest, argpükslikust vingerdamisest ja väärikuse defitsiidist. Küllap on taolistel pilkajatel peeglisse vaadates üha raskem mitte märgata seda, mida aina enamad inimesed näevad ja mõistavad – seda, et nad on väikesed inimesed, võimulolijate mustatöötegijad.
See, mida riigimeedia meile üha suuremates annustes pakub, ei ole ei kunst ega ka ajakirjandus, vaid – parafraseerides üht moodsa aja "klassikut" – võimuaparaadi eetiline lagunemine ja autoriteedi kollaps, mis omandab üha grotesksemaid vorme ja lammutab diskussioonikultuuri, mil pole viimaks kultuursusega vähimatki pistmist.
Mida enam avalik meedia mandub ja taandub valitsuse ideoloogiliste ja poliitiliste ambitsioonide elluviimise vahendiks, seda suurem on vajadus kodanike endi poolt üles ehitatud ausast tõetaotlusest lähtuva ja väärikalt tegutseva ajakirjanduse järele.
PS! Kas keegi usub, et ERR-i suured naljahambad oleks valmis samas toonis pilkamist eetrisse laskma, kui see oleks suunatud mitte opositsiooniliste juhtpoliitikute, vaid näiteks president Toomas Hendrik Ilvese või peaminister Taavi Rõivase ja nende nõunike pihta?
https://www.youtube.com/watch?v=-qsxjBwydtE