Pühapäeva, 12. juuni, õhtul korraldas EKRE paljude lippudega kaunistatud Rüütli platsil pärnakatele rahvapeo, kus vastne presidendi kandidaat Mart Helme pidas peamiselt ajaloolistele kogemustele toetuva veerand tunni pikkuse kõne, mis erines tonaalsuselt ja hingestatuselt olulisel määral samal päeval Pärnu kontserdimajas peetud erakonna kongressil öeldud mõtetest.
"Kontserdimajast tulime ära umbes paarisaja inimesega," rääkis EKRE Pärnumaa ringkonna juht Helle Kullerkupp. "Erakonna kongressil oli ligemale pooltuhat inimest, kellest 348 mandaatidega ja ülejäänud külalised, ka välismaalt – Austriast, Leedust, Lätist. Kõigil ühine sõnum, et rahvusriike peab kaitsma ja neid ei tohi lasta käsu korras lammutada."
Sama seisukohaga jätkas Mart Helme ka Rüütli platsil.
"Nii palju ilusaid lippe ei ole olnud ilmselt siin väga palju aastaid ühekorraga väljas," oli Mart Helme vaimustunud (toimetaja märkus: siiski on juba aastaid toodud 4. juunil Rüütli platsile veelgi enam lippe, näiteks 2012. a koguni ca 170 suurt kandelippu). "See on märgiline mitmel põhjusel. Minu selja taga asub väike mulaaž sellest, mis meenutab aastat 1918, kui kuulutati välja eestlaste rahvuskoduks mõeldud Eesti Vabariik. Eestlased olid sõbralikult valmis jagama katusealust ka venelastega, sakslastega, juutidega, lätlastega, rootslastega, soomlastega. Nad olid siin põliste rahvusvähemustena elanud koos eestlastega: õppinud selgeks eesti keele ja põimunud kokku siinse kultuuriga."
Kõneleja tsiteeris baltisaksa filosoofi Krahv Hermann Alexander von Keyserlingi, kes sai laialt tuntuks "Ühe filosoofi reisipäevikuga". Muuhulgas on ta öelnud: "Istudes oma mõisas katusekambris, kuulates Eestile nii tüüpilist vihmasabinat katuseplekil, see on genius loci. See on koha vaim, mille taolist maailmas rännanud inimesena ei ole ma kusagil mujal kohanud, kui ainult siin Baltimaadel. See on sulam sõbralikult koos elavatest rahvastest, nende harjumustest, nende kommetest, nende uskumustest, mis kõik on pannud aluse kohalikule traditsioonile ja sellele kordumatule kohalikule vaimule."
Ja edasi jätkas Mart Helme tõdemuses, et täna oleme Euroopas jõudmas murdepunktile, kus mitme aastatuhande vältel kujunenud Euroopa genius loci on hävimas. "Sest Euroopa on ukse ülemäära laialt avanud. Liiga laialt avanenud Euroopa uks on kaasa toonud konfliktid, arusaamatuse, pahameele ja viha, mis on otsapidi jõudnud ka Eestisse."
Ajaloolasena meenutas ta Potsdami konverentsi aastal 1945. Sõja kaotanud Saksamaale kogunenud võitjate riikide esindused langetasid muude tähtsate otsuste kõrval veel ühe olulise otsuse. Nimelt, et Euroopas ja maailmas saab rahu püsima jääda üksnes juhul, kui riigid on rahvusriigid.
"Peame tunnistama, et selle idee ellu viimine algas vägivallaga, mille kõige suuremateks ohvriteks olid tänapäeval kõige lahkemalt oma uksed avanud sakslased. 15 miljonit sakslast küüditati Poolast, Tšehhoslovakkiast, Ida-Preisimaalt ja muudest riikidest Saksamaale. Seda eesmärgil, et ei oleks rahvusvähemusi, rahvustevahelisi konflikte rahvusriikides. Nüüd tahavad needsamad võitjad riigid, vähemalt osa nendest, täpselt vastupidist. Ehitada Paabeli torni, millesse on sisseprogrammeeritud konfliktid," selgitas Mart Helme. "Meie ei soovi konflikte!"
Eilsele päevale tagasivaadet tehes ütles portaali Uued Uudised peatoimetaja Urmas Espenberg, et EKRE presidendi kandidaadi kõnelemine Eesti Vabariigi välja kuulutamise paigas ilmestas olukorda, milles Eesti on omadega võssa lennanud ja iseseisvus tuleb uuesti saavutada. Espenbergi hinnangul muutis 70 lippu Eesti riigi väljakuulutamise mälestusmärgi ees väärikaks asukohaks, kus presidendiks kandideerimisega alustada.
"Kongressil võeti vastu pöördumine meie avalikkusele. Selle sisuks oli presidendi otsevalimine. Otsevalimine on alati diktatuuride ja igasuguste suukorvistamiste vastu hea. Kuigi kunagi ära ütle iial, on mul ikkagi tunne, et riigikogus jääb hääli presidendi valimiseks puudu ja siis läheb valimine põllule, kus Mart Helmel oleks väga suuri lootusi saada valituks," avaldas Espenberg lühikeses vestluses arvamust pisut eemal peomelust, kus muusikat tegid Indrek Kalda ühes oma poja Paul Kristjaniga.
"Kontserdimajas kõneldust jäi mulle kõrvu avatuse ja suletuse dialoog. Meie oponendid väidavad, et propageerime suletust. Tulevat uus Põhja-Korea. Paneme kõik piirid kinni. See ei vasta üldse tõele. Suur-Saksamaa, kes ongi rajanud kõik oma majanduse sõjakale ekspordile ja valitseb tervet Euroopat, kuulutab avatust. Kõige kuulekamad, kes tahavad samuti sealses heas seltskonnas viibida, kiidavad takka. Tegelikult on see häving. Ei saa kõik olla avatud. Tuba upub ära, kui jätad kraani lahti. Immuunsüsteemi kadumisel inimene sureb," jätkas Espenberg erakonna esimehe kõne mõtte lahkamist.
"Me kõik oleme rõõmsad paljude rahvuste üle, aga otsustav sõnaõigus peab olema nendel, kes tunnevad siinset kamaratunnet jala all," meeldis Espenbergile Rüütli platsil kõlama jäänud mõte.
Kullerkupp ütles, et sarnased rahvaga koos olemised annavad tunde õige asja tegemisest. "Mõistad, et oled oma südametunnistusega kooskõlas, oled rahvaga kooskõlas, oma kodumaaga kooskõlas, oma keele ja kultuuriga. Selliseid üritusi on aeg-ajalt ikka vaja igale lihtsale inimesele, igale poliitikule." Kullerkupp iseloomustas keskmist eesti inimest lihtsa, siira, kannatliku ja püsivana, keda ei tohi kurjalt ära kasutada. "Suured poliitikud peaksid nägema, et lihtsad inimesed loodavad siiralt EKRE peale ja ootavad muutust. Inimesed küsivad, kas meie erakond suudab veel midagi teha ja päästa?" Kullerkupp hindas EKRE senist tegevust tagasihoidlikult ja sõnas, et polegi veel saanud midagi suurt teha. "Oleme alles nii alguses, tiivad on tegelikult kärbitud. Meie hulgas on vähe õppinud poliitikuid, aga palju lihtsaid inimesi ettevõtjate, talupoegade, õpetajate seast. Inimesi on praegu erakonnaga liitumas sedavõrd palju, et ei jõua juhatuses soovitud kiirusel vormistada. Inimesed loodavad ja usuvad. See annab meeletu jõu," jutustas kõrgendatud positiivse emotsionaalsusega laetult Pärnumaa piirkonna juht.
Ühena erakonna aseesimeheks valitud Martin Helme kommenteeris kongressile järgnenud kogunemist mitteformaalsemas õhkkonnas olemisena, kus inimesed võisid pärast päev läbi tehtud tööd omavahel suheldes ka lõõgastuda. "Taustaks vanad tuttavad viisid, mis kõigile meeldivad, pannes kõiki kaasa laulma. Isegi tantsu keerutati. Kestis see parasjagu selliselt, et inimesed ei tahtnud kohe laiali minna. Kui oli näha arvukamat kodu poole minekut, võeti ka otsad kokku," jagas muljeid Martin Helme. Ta rõhutas, et esimehe kõne erines oma tooni ja sisu poolest oluliselt kongressil peetud ettekandest.
"Esimees rääkis oluliselt suurema hingestatuse ja paatosega südames Eesti asjast. Näiteks: muld tunneb ära jalatallad ja tallad tunnevad ära selle mulla. Seda ei ole võimalik käsu korras tunda või selgeks õppida. Inimesed, kes esitavad küsimusi õige eestlase määratlemise kohta, ei saa selgelt üldsegi aru, millest me räägime. Aga väga suur hulk inimesi saavad sellest aru ilma seletamatagi," kinnitas Martin Helme.
Tekst ja fotod: Urmas Saard
Fotogalerii:
