Teadlane ja kristlane Marina Žurinskaja mõtiskleb religiooni ja teaduse üle vaidlemise teemal ning sedastab, et harimatud inimesed ei ole teaduse ja usu küsimuste puhul mitte kõige huvitavamad vestluskaaslased.
Istun ja mõtlen… teadusest ja religioonist. Ja mõtlen sellest, et mul on neist kõrini. Mitte teadusest ja religioonist, sest need on mulle tuttavad, vaid inimestest, kes nende üle arutlevad.
Kirjutasin sõna "tuttav" ja see aitas mul endale selgitada üht nüanssi mu pretensioonide juures. Nii nagu paljud mõtisklevad teadusest ja usust, arutlevad nad ka estraaditähtede üle, kellega nad isiklikult tuttavad ei ole, ent vaatavad nende kontserte, filme ja etendusi, loevad intervjuusid (mina aga olen piisavalt lugenud intervjuusid minu tuttavatega ja minu endaga, et mõista kui hingekahjustav on neid trükkida ja lugeda) – ja kaunistavad seda nigelat materjali rikkalikult omaenda lisandustega.
Preester Gleb Kaleda, vaimulik ja geoloog, rääkis ja kirjutas sellisel moel: "Vaid halb teadus eitab religiooni. See ei ole teadus, vaid šarlataansus" (lisan, et see seondub eelkõige teadusliku ateismiga). "Vaid puudulik religioossus eitab teadust. See ei ole religioon, vaid eelarvamus ja ebausk." Ja isa Glebi sõnu võib usaldada.
Mäletan, et umbes 30 aastat tagasi arutles isa Gleb koguduse ees õpetuslikus, meeleparanduslikus jutluses: "Te muidugi kuulete tihti, et teadus olevat tõestanud, nagu ei oleks Jumalat olemas. Ärge uskuge seda, sest see ei ole tõsi. KUS ON TÕESTUS? Kui see oleks lihtne ja lühidalt selgitatav, õpetataks seda koolis. Kui see oleks tark ja universaalne, oleks selle kohta raamat kirjutatud ning see kuuluks kõikide ülikooli programmide juurde. Ent sellist tõestust lihtsalt ei ole."
Lisan omalt poolt – vabandage väga, missugune teadus on tõestanud, et Jumalat ei ole? Selleks, et tõestada, peaks olema teadusel vähemalt uurimisobjekt nimetusega "Jumal", see valdkond, milles ta end avaldab. Või siis mitte. Kosmiline füüsika (võiks arvata, et siin leidub kindel lahendus) seda ei tõesta. Enamgi veel – füüsika kosmogooniliste seaduste teooriate hulka kuuluvad ka sellised, mis on otsekui Piiblist maha kirjutatud. Selle suuna teadlaste seas on üsna palju ateiste, ent ka palju usklikke.
Teine lugu on see, et praeguseks on välja ujunud enam kui küllalt igasuguseid kahtlasi parateadusi. Häda on selles, et nende järgi on nõudlust. Mäletan, kuidas entusiastlik õppejõud diakon Andrei Kurajev keelitas V. G. Kaledat, väga kvalifitseeritud psühhiaatrit, andma hinnangut sellisele kurikuulsale nähtusele nagu sombeerimine. V. G. keeldus kategooriliselt, öeldes, et midagi sellist teadus inimpsüühhika kohta ei tea, kõnealused mõjutusmehhanismid ei ole tuvastatud jne. Ja mis sellest? Ainult laisk ei räägi sombeerimisest, mõeldes selle juures, et tegemist on teadusliku terminiga. Seesama, leegitseva ellusuhtumisega vaimulik keelitas (parimatest kavatsustest kantuna) ka mu abikaasat pidama "õigeõpetuslikku", "õigeuslikku" loengut keele päritolust ja oli väga kurb, kui mu mees keeldus, selgitades, et keele päritolust ei tea teadus midagi. Tõsi, vahetevahel räägitakse sellest puudujäägist kurbusega, ent selliste vestluste teaduslikkus on siiski kahtlane.
Näib, et oleme juba unustanud, et halva kuulsusega inimene nimega Grabovoi, kes võttis Beslani (üle saja hukkunuga lõppenud pantvangidraama Venemaal) tragöödia ajal hukkunud laste vanematelt raha lubadusega nad ellu äratada, tegutses enne seda väga edukalt tööstus- ja äriringkondades ja teenis väga hästi lubadustega üht-teist lennunduses ja tont-teab-milles-veel täiustada… Õudus ei seisne aga selles, et kutsutakse kohale suli ja šarlatan, vaid selles, et seejuures veel kuulutatakse: vaadake, siin ta on, paljude poolt kaua oodatud SÜNTEES TEADUSEST JA RELIGIOONIST!
See süntees on aga algusest lõpuni puhas šarlataansus ja ei saagi muud olla. Mõni aeg tagasi algatasime oma sõbraga ajakirjanduses vestluse teadusest ja religioonist. Meil oli, mida öelda, ja vestlust jagus kahte numbrisse («Альфa и Омегa» № 47–48, 2006–2007). Sest tegelikult on teaduses palju ebaselget. Seepärast ta ongi kaasaegne (современная), kuna on muutumises ja ajutine (временная), mitte lõplik. Religioonis on palju enam determineeritust ehk "paika loksunut", ent on nurgakesi, kus trakteeritakse ühtesid või teisi teese erineval moel ja inimteadvus on lausa kohustatud nendesse nurgakestesse tungima. Ja nii me mõlemad – kirikuinimestena ja teadlastena – just nimelt arutlesime, mitte ei vaielnud. Vaielda ei olnud meil millegi üle, ent rääkida isegi väga paljust. Eks ta ole, et harimatud inimesed ei ole teaduse ja usu küsimuste puhul mitte kõige huvitavamad vestluskaaslased.
Ent siin on nüanss, nii-öelda pisijuhtum isiklikust elust. Akadeemikud on üldiselt üsna haritud rahvas. Vahel isegi väga haritud. Seejuures on usust rääkimine uskmatu akadeemikuga täielik piin. Mida sügavamale teemaga minna, seda hullem.
Sattusin kunagi olema ühe suurepärase vestluse juures: S. S. Averintsev (filoloog, kirjandus- ja kultuuriteadlane, kristlik kultuuriloolane, Vene Piibliseltsi esimees) avaldas oma arvamust A. D. Sahharovi (füüsik, vesinikupommi üks loojatest, Nobeli rahupreemia laureaat 1975. a) poolt koostatud konstitutsiooni projekti osas. Asi oli selles, et Andrei Dmitrevitš lülitas inimeste põhiõiguste hulka ka õiguse õnnele. Sergei Sergejevitš ei võinud loomulikult sellega nõustuda ja hakkas tegema viisakalt märkusi. Andrei Dmitrevitš vastas kohe ja väga elavalt, et selle vastuväite põhjendus on talle mõistetav. Järgnes mingisugune meloodiline duett, mis koosnes pöördumisest "Vaadake, auline…" ja teistest viisakatest rünnakutest, kusjuures mõlemad vaatasid üksteisele suure sümpaatiaga.
Sealsamas seisis ja kuulas tähelepanelikult V. L. Ginzburg (füüsik-teoreetik, matemaatik, Rahvusvahelise Astronoomialiidu liige, tuntud võitlev ateist), kes ootamatult hüüatas: "Kuidas ma teid küll kadestan selle eest, et olete võimelised sellist vestlust pidama! Aga mina isegi ei tea, kas mul on hing. Ma tahan, et oleks, piinlen selle pärast, ent ei suuda otsustada." Ma ei pidanud vastu ning ütlesin: "Muidugi on ta teil olemas, Vitali Lazarevitš!" Ta vaatas rangelt mu poole ja küsis: "Miks te nii arvate?" "Sest kui teil ei oleks, te ei piinleks – ei oleks millegi pärast piinelda." Ta mõtles järgi – ning kummardas.
Tahaks väga öelda, et Ginzburge on meil palju, aga mina olen üksinda. Tegelikult aga oli üksinda V. L. Ginzburg (soovitan tungivalt misjonäridel füüsikute juuresolekul kadunukest mitte kritiseerida – tema erialane reputatsioon on kõrge ja laitmatu, pealegi on tema korralikkus ja kombekuski tuntud), aga kõikvõimalikke kodanikke, kes ümber religiooni tiirlevad, on isegi liiga palju. Ja ei ole neist aruteludest kasu…
Jumala nime pilgatakse paganate seas mitmete kõrvalekallete pärast, mida nad kristlaste juures tähele panevad. Misjonikeskused ei peaks lugema mitte pöördunuid, vaid ärapöördunuid. Ateistid peavad taas teoloogiat kui humanitaarteadust korrumpeerunuks ja manipuleeritavaks nagu marksismigi.
Viimaste suurte muutuste eel ja järel on inimhingedest jäänud järgi tõelised varemed. Tegemata on aga isegi elementaarne remont…
Mis meil siis tänaseks on? Eksiteel on nii "teadusejüngrid" kui "usumehed". Need, kes üritavad veidigi neutraalselt sellele temaatikale läheneda või neid lähendada, eiratakse nii televisioonis kui sotsiaalmeedias. Näiteks nimetas üks professor ateiste elukateks. Kusjuures peetakse teda haritud usklikuks. Mõned kristlased avaldasid oma vastuseisu sellisele seisukohale, ent nad pühiti kõrvale sest esiteks oli tegemist professoriga, teiseks kristlasega. Mida arvasid kogu asjast ateistid? Nendelt ei küsitud, sest nad on loomad. See-eest tänulik auditoorium võttis tuurid üles: "Näh, täitsa õigus! Nad ütlevad ise ka, et pärinevad ahvidest! Tähendab, ongi ahvid."
Proovin seda sasipundart lahti arutada, andes endale aru, et mõistmist ei saa olema. Tavaline lugu, sest "omad ei võtnud Tedagi vastu", mis siis veel minust rääkida…
Professor! Te eksite! Ei ole suuremat pühaduseteotust, kui võtta inimestelt ära nende nägu ja jumalasarnasus. See ei solva ateiste, vaid Jumalat. Teistele teadmiseks: Darwin ei kinnitanud kunagi, et inimene pärineb ahvist. Konstateeriti vaid homo sapiens'i lähedust teiste inimeselaadsete liikidega ja räägiti, et põlvnemist võiks tõestada vahelüli leidmisega. Sellist lüli ei leitud ja küsimus langes iseenesest ära. Usklik ja veidigi haritud inimene ei või seega oletada, et inimene põlvneks ahvist. Uskliku silmis on ka iga inimene Jumal looming Tema näo järele. Seega on eelpool ära toodud episood kurvaks illustratsiooniks isa Gleb Kaleda (muide, samuti professor) sõnadele halvast religioonist ja pahast teadusest.
Kahju, et need sõnad saavad ikka ja jälle tõestatud erinevatel nukratel asjaoludel.
Tõlkinud Roland Tõnisson
Keeleteadlane, lastekirjanik ja kristlik publitsist Marina Žurinskaja (1914–2013) juhtis üle kümne aasta Teaduste Akadeemia projekti "Maailma keeled". Kristlane aastast 1975.