Leplik, kinnine, jonnakas või hoopis vapper ja kindlameelne? Eestlaste rahvusliku iseloomu üle mõtiskleb Valdo Jask.
Suhteliselt sageli võib kuulda seisukohta, et eestlane ei lähe erinevalt teistest rahvustest tänavatele protestima, sest ta on kõigega liiga leplik. Pigem sõimab valitsust kodus pereringis, kuid proteste korraldama ja kive pilduma ei ole ta suuteline. Kannatab kõik vaikides ära. Küll läheb kõik paremaks.
Laialt on levinud arusaam, et eestlased on oma iseloomult külmad ja reserveeritud. Samuti on ammusest ajast käibel kõnekäänd, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Tänapäeva multikulti maailmas on küll rahvuste erinevuste väljatoomine taunitav või koguni kriminaalkorras karistatav. Paraku ei käi see ei sakslaste täpsuse, prantslaste armuelu või soomlaste flegmaatilisuse kohta. Taunitav ei ole valge rassi solvamine.
Erinevates käsitlustes on mainitud selliseid eestlaste iseloomuomadusi nagu kinnisus ja jonnakus. Kui eestlane on juba midagi omaks võtnud, siis omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni.
Teise maailmasõja ajal püüdsid eestlase iseloomust aru saada ka sakslased, kes jõudsid nende jaoks küllalt ebameeldivate tulemusteni. Hästi võttis selle kokku üks sakslasest propagandist, kes sõnastas kogu asja nii: "Kui Saksamaal piisab rahva meeleolu muutmiseks ühest või kahest propagandakõnest, Austrias tuleb lektoritel ehk mõned korrad rohkem kõneleda, siis Eestis võid eestlastele kümme korda ühte ja sama juttu rääkida ning ikka ei avalda propagandakõned soovitud mõju."
Sakslased avaldasid 1944. aastal isegi kogumiku "Eestlaste ajaloost ja iseloomust" (Über die Geschichte und den Charakter der Esten). Lisaks ajaloole antakse selles suhteliselt põhjalik ülevaade eestlaste iseloomujoontest. Muuhulgas kirjutatakse järgmist: "Eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises. Abstraktsed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole ta nõus võitlusse astuma. Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik – nagu seda nõuab käimasolev sõda –, siis rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vapralt."
Nendele eestlaste erinevatele iseloomustustele võib lisada eel ühe aspekti, mis kindlasti ei pretendeeri täielikule tõele. Arvan, et nii välismaalased kui eestlased ise on nõus selle teadmisega, et kogu Eesti ajalugu olnud põlisrahvale kõike muud kui rahulik. Sajandid täis sõdu koos võimude vaheldumistega on jätnud jälje tänapäeva eestlase kujunemise loosse. Me ei peagi minema ajaloos muinasaega. Piisab sellestki, kui vaadata meie lähiajalugu 20. sajandil.
Üks traagilisemaid episoode eestlaste jaoks on Teine maailmasõda – lahingud Sinimägedes 1944. aastal, kui otsustati pooleks sajandiks Eesti saatus. Kui palju seal täpselt meie rahvuskaaslasi langes, ei saa me kunagi teada. Fakt on aga see, et seal vapralt võidelnud, kuid langenute geenid ei kandunud enam edasi. Sama juhtus ka nende inimestega, kes paadipõgenikena tegid valiku vaba maailma kasuks. Kurb, et tänapäeval on sõnal põgenik halb kuulsus, kuid sügisel 1944 lahkujad olid tõesti põgenikud, mitte majanduspagulased. Neid, kes jäid küll ellu, ootasid Siberi avarused või vangla-aastad.
On küll ütlus, et tugevamad jäävad ellu, kuid selles kõnekäänus võib veidi siiski kahelda. Rahvuse genofond sai tugeva hoobi, millest paranemiseks kulub mitu inimpõlve. Seda juhul, kui me rahvusena säilime. Viimases olen aga optimist, sest ajaloos on varemgi olnud erineva pikkusega perioode, kus eestlaste kui rahvuse säilimine on pandud kahtluse alla.
Olen kindel, et leidub piisavalt inimesi, kes sarnaselt meie vanaisadele Teises maailmasõjas sekkuvad aktiivselt otsustaval momendil ning erinevalt 1944. aastale ei kaota me vabadust. Nii füüsilises kui vaimses mõttes.