Soome haridusamet on koostanud juhised, et laste poole ei peaks enam pöörduma sõnadega "poisid" ja "tüdrukud", sest õpilaste sugu ei tohtivat üle tähtsustada. Tuntud õppejõud ja publitsist Timo Vihavainen kommenteerib oma blogis arenguid Soomes.
Nil nimium studeo, Caesar, tibi velle placere,
nec scire utrum sis: albus an ater homo!
Catullus
Catullus, üsna huvitav noorukist tegelane Rooma hiilgusaegadelt, kuulutas, et talle ei lähe üldsegi korda Caesar, oma aja poliitiline komeet. Teda ei huvita ka, kumba sorti ta on – must või valge (utrum sis: albus an ater homo).
Ehk oli Catulluse mõtlemine liialt mustvalge. Caesar oleks võinud sellele vastata: ne utrum! Ei kumbki!
Teadaolevalt oli Gaius Julius Caesar seksuaalselt aktiivne mõlemas suunas, ent vaevalt see morjendanuks Catullust, keda Laulude raamatu (Liber carminum) põhjal võime üsna tõenäoliselt heteronormatiivseks isikuks pidada.
Nii Caesari kui ka teiste lembeseikluste üle irvitati, kui julgeti, ning ilmselt oli Gaius Juliusel ka homosuhteid, millele ei vaadatud hea pilguga, aga mida ei mõistetud ka hirmsasti hukka. Igal juhul on neutraalsus (ne utrum – ei kumbki, neutri) inimese seksuaalses liigitamises alati olnud harvaesinev nähtus. Niisiis looduse selge viga.
Sellele asjaolule ei ole vaja anda mingit erilist kaalu, sest selliseid näpukaid juhtub väga harva. Iga mõistlik inimene mõistab, et seksuaalselt neutraalne inimene ei ole ise mingilgi moel oma olukorras süüdi, ning et sellega tuleb elada, nagu ka muu taagaga, mis sündimisel kaasa on saadud.
Tsiviliseeritud ühiskond on kohustatud suhtuma kaasasündinud kõrvalekalletesse sallivalt ja toetama inimesi, kelle eeldused saada hakkama tavapärases keskkonnas ei ole võrdsed. Selles osas vaevalt meie ajal võib tekkida erimeelsusi.
Teine asi on hoopis see, kui nõutakse, et kogu kultuuriruum peab hakkama tantsima hälbeliste poolt etteantud taktis. See on muidugi demokraatia põhimõtete räige solvamine. Vähemuse – ja neutrite lausa eriti väikese vähemuse – puhul ei või olla mingit poliitilist ja veel vähem moraalset õigust kujundada enamust oma malli järgi. Just nimelt vähemuse kohustus on muganduda olukorraga.
Viimastel päevadel on taas olnud kuulda üksteist absurdsusega üle trumpavaid uudiseid. Neist ogaraim on: "Koolides tuleb lõpetada rääkimine poistest ja tüdrukutest." Oleks vale ja kergemeelne suhtuda sellesse õlakehitusega – "progressiivsed bürokraadid on nüüd hulluks läinud". Kui sõnad tüdrukud ja poisid muudetakse mingis mõttes ebasoovitavaks, on see vägivald suure enamuse suhtes.
Igal lapsel ja noorukil on õigus kasvada naiseks või meheks ja see tähendab, et teatud eluperioodil on nad tõesti tüdrukud või poisid. Kui seda loomulikku ja iseenesest selget asjade käiku – mis tõepoolest ei ole mingi heteronormatiivse manipulatsiooni tulemus – üritatakse süstemaatiliselt hägustada, tehakse karuteene inimesele, kes peaks juba Aristotelese arvates saama selleks, kes ta oma loomult on.
Kui mõned indiviidid, teatavasti protsendi murdosa, ei kuulu kuhugi (ne utrum), on see kahetsusväärne, ent ei anna põhjust sekkuda kunstlikult ja seega vägivaldselt suure enamuse loomulikku arengusse.
Ilmselgelt tahetakse nii teha. On täiesti uskumatu, kuidas postmodernne umbluutamine on nii suurel määral hakanud käsutama nende inimeste mõttemaailma, kelle tegelik ülesanne on praktilise pedagoogika edendamine, mitte ideoloogia levitamine.
Olin ise põhikoolis õpetajaks 1970. aastate teisel poolel ja mäletan hästi, kuidas utopistlikud hoovused üritasid kõrgemal seisvate bürokraatide tahtel juba siis kooli tungida. Praktika on aga praktika ning Siber teeb ka õpetaja taltsaks.
Õpilased – haruharvade eranditega – ei ole ne utrum, vaid üks või teine. Kasvatuse eesmärgiks on selle kohaselt ka toetada seda, et igaühest saaks see, kes ta potentsiaalselt on. Kui seda protsessi ei taheta toetada ning selle asemele võetakse eeskujuks neutraalsuse pettekujutelm, peab kartma, et laste arengut ei edendata, vaid see seatakse ohtu.
Halastava Jeesusegi sõnade kohaselt peab veskikivi riputatama sellise tegelase kaela, kes ühelegi neist pisukestest liiga teeb. Kas koolid on juba neid kivisid varunud?
Tõlkinud Roland Tõnisson