Nii nagu nõukogude ajal, tunnevad ka praegu ametlikud meediakanalid muret nn alternatiivkanalites levitatava väidetava väärteabe pärast. Ja nagu toona, tuleb ka praegu meediat jälgides langetada otsus selle põhjal, mis tegelikult paistab, kirjutab Illimar Toomet.
Lugedes Eesti Päevalehe 30. novembri juhtkirja, mis oli kantud murest lugejate umbusalduse pärast kvaliteetmeedia vastu, meenus üks seik lapsepõlvest. Oli aasta 1985, olin põhikooli viimase klassi õpilane. Ühel päeval koguti õpilased kooli aulasse, kus kommunistist koolidirektor korraldas meile meediakoolituse – teemaks erinevate meediakanalite usaldusväärsus.
Et asja selgitada, tõi kõneleja lihtsa näite. Oletagem, et üks lääne ajaleht avaldab laimava teate, et meie aula laes on inetu must plekk. Seda öeldes näitas ta saali lae poole, kus muidugi mingit plekki ei olnud. Ja kui üks ajaleht on selle avaldanud, siis teevad seda ka kõik teised. Mitte keegi ei tule kontrollima, kuidas lood tegelikult on.
Nõukogude Liidus aga taolist asja ei ole. Kui saabub vihje – või "signaal", nagu toona oli tavaks öelda – tuleb kohale TASS-i, s.o Nõukogude Liidu ametliku meediaagentuuri ajakirjanik. Kontrollib, kas laes on must plekk, ning kui vaja, siis kirjutab.
Nüüd on mul üks lihtne mure – ma ju elan selles läänes. Kas Eesti Päevaleht, Postimees ja ERR ikka räägivad mulle asjadest nii, nagu need on? Õnneks õpetas nõukogudeaegne lapsepõlv ka seda, et peale Rahva Hääle, Edasi ja igapäevase "Vremja" on ka Ameerika Hääl ja Samizdat.
Ajad ei ole vist muutunud. Nagu toona, tunnevad ka praegu ametlikud meediakanalid muret alternatiivkanalites levitatava väidetava väärteabe pärast. Nagu toona, tuleb ka praegu meediat jälgides langetada otsus selle põhjal, mis "kooli aula laes" tegelikult paistab.
