Briti poliitik ja endine parlamendi liige John Hemming räägib Objektiivile Ühendkuningriigi lastekaitse kitsaskohtadest ning kommenteerib ka Eesti Päevalehes lätlanna Laila Brice aadressil ilmunud väiteid.
Markus Järvi: Härra John Hemming, te olete tegelenud lastekaitse küsimustega Suurbritannias. Milline on teie üldine hinnang selle kohta, kui palju on neid kaasuseid, kus lapsi võetakse oma vanematelt ära ilma piisava põhjuseta?
John Hemming: On ilmne, et selliseid juhtumeid on mitmeid tuhandeid. Enamus nendest juhtumitest puudutavad Ühendkuningriikide kodanikke, kuid mõned puudutavad ka teiste riikide kodanikke. Üks kaasus, millega tegelesime, oli seotud kahe Slovakkia poisiga, kes olid määratud sundadoptsioonile. Me töötasime koos Slovakkia valitsusega ja saime otsuse tühistatud ja poisid tagasi Slovakkiasse.
Üldiselt on aga väga selge, et Inglismaa ja Walesi ja mitte niivõrd Šotimaa ja Põhja-Iirimaa lastekaitse eesmärgiks on kasvatada lastekaitse asutustest lapsendavate laste arvu. See tendents on olnud märgatav juba paljude aastate vältel. Seega võetakse lastekodudesse üha nooremaid ja isegi vastsündinud lapsi. Nendest lastest, kes lastekaitseasutustest välja lähevad ühe kuni viie aastastena, adopteeritakse umbes 60%.
Markus Järvi: Hr Hemming, tahaksin küsida ühe Läti naise kaasuse kohta. Tema väike tütar võeti Inglismaa lastekaitseameti poolt temalt ära, kui ma ei eksi, viie aasta eest. Hiljuti käis ta ka Eestis, kus kõneles oma juhtumist 25. novembril esinenud Marius Reikeråsi loengu ajal. Meie vasakpoolse meediaväljaande Eesti Päevalehe artikkel väitis, et toetudes Läti meedia andmetele, oli Inglismaa lastekaitsjatel väga kaalukad põhjused tema lapse äravõtmiseks, kuna tal olevat Päevalehe artikli järgi olnud probleeme alkoholiga, tema laps olevat jäänud ilma hoolitsuseta ning lamanud oma väljaheidetes jne. Teie olete tegelenud selle juhtumiga üksjagu. Kas Eesti Päevalehe versioon juhtunust on teie arvates õige?
John Hemming: Vaadake, sellises perspektiivis võiks öelda, et igal lapsel on mähkmed. Kui ta need täis teeb, siis lamab ta oma väljaheidetes ja tuleks võtta lastekodusse ning adopteerida.
Selleks, et teha laiemaid järeldusi ja anda hinnanguid, tuleb vaadata juhtumi üksikasju. Tema kaasuses võttis ta lapsehoidja – meenutagem, et tal on kaks tütart, teine käis samal ajal koolis, olles 16-aastane – ta tegi aga vea ja läks välja enne, kui lapsehoidja saabus, arvates, et lapsehoidja saabub kohe. Ta poleks pidanud seda tegema, aga see ei räägi tema täielikust vastutustundetusest.
Iga laps kasutab mingil eluperioodil mähkmeid ja vahest juhtub, et mähe on täis väljaheiteid. Kui keegi kasutab täis mähkmeid ettekäändena laste sundadopteerimiseks, siis tuleks väga palju lapsi perekondadest eemaldada.
Markus Järvi: Seega tema kaasuses polnud lapse perekonnast eemaldamine õigustatud?
John Hemming: Oli väga selge, et seda ajendas poliitika muutus adoptsiooni sihtmärkide osas. Keskvalitsuse survel tõsteti lastehoiust adopteeritavate laste arvu ja selle tulemusel muutus ka lastekaitse algne otsus, mida tema tütrega kavatseti peale hakata. Muuseas, kõne all olev naine töötas sel hetkel Londonis ajakirjanikuna ühe portaali toimetuses. Ma arvan, et see, mida Eesti meedia (Eesti Päevaleht) on tema kohta kirjutanud, on osaliselt vale ja osaliselt liialdus.
Markus Järvi: Mida peaksid inimesed tegema, kui neil on lastekaitsega probleeme?
John Hemming: See kõik sõltub asjaoludest. On väga mitmeid erinevaid olukordi, näiteks Inglismaal on inimesi, kes peavad seisma võimaluse ees kaotada oma laps kohe peale ilmale toomist. Rekord, mida meie teame on ema, kellelt on võetud ära 17 last kohe peale sünnitust.
Olen tähele pannud, et mitmed inimesed vahetavad selle tõttu oma elukohta, näiteks paljud on kolinud Inglismaalt Iirimaale, Prantsusmaale, Hispaaniasse või Tšehhi Vabariiki, et oma lapsed alles hoida. See kõik sõltub paljudest asjaoludest, nagu keeleoskusest – Iirimaa puhul pole see nii raske – ja loomulikult tuleb ka tööd saada.
Markus Järvi: Mainisite siin 17 lapse ema, kellelt on kõik lapsed peale sündi ära võetud. Millised on kõige markantsemad kaasused peale selle?
John Hemming: Tuleb tunnistada, et päris mitmetel emadel on 10–11 last sünnitusel ära võetud. Lastekaitsjad arvavad, et mõningatelt emadelt tuleb lapsed ära võtta. Näiteks emad, kes on koduvägivalla ohvrid, saavad omakorda lastekaitseametnike ohvriteks, kuna nende lapsed võetakse ära ja adopteeritakse. See on suhteliselt tavaline. Sellest on kirjutanud ka Euroopa Nõukogu raport (nn Olga Borzova raport), mis vaatles olukorda, kuidas koduvägivalla all kannatavad naised kannatavad omakorda lastekaitse all, kuna nende lapsed võetakse neilt ära. Võite uurida seda raportit, see kõik on seal kirjas.
Markus Järvi: Kas on märgata mingeid muutusi paremuse poole Briti lastekaitse tegevuses?
John Hemming: Mitte eriti. On tekkinud erinevaid liikumisi ja isegi mõned perekonnaasjadega tegelevad juristid, kes minuga üldiselt nõus pole, on tunnistanud, et minu kommentaarid lapsendamise kohta on täpsed ja et kohalik võim läheb paljudel kordadel laste järgi, kuna soovib neid lihtsalt lapsendamiseks anda.
Suured probleemid hakkavad peale siis, kui asi läheb kohtusse. Seal esitatavad tõendid ei ole nimelt erapooletud. Ma tean näiteks ühe Leicesteri sotsiaaltöötaja näitel, kuidas ta kaotas oma töö. Ta vallandati ja teda karistati trahviga, kuna ta soovis, et perekond oleks koos.
Sotsiaaltöötajad ja spetsialistid viibivad surve all, et mitte pidada perekondi koos, vaid võtta lapsi sundadopteerimiseks. Kuna lapsevanemad ei saa tugineda sõltumatutele andmetele, vaid kohaliku autoriteedi arvamusele.
Markus Järvi: Tänan teid, hr Hemming! Oli meeldiv teiega vestelda.
John Hemming: Suur tänu!