Alljärgnev on intervjuu 2009. aastal ilmunud raamatu "Te õpetate mu lapsele MIDA?!" autori dr Miriam Grossmaniga. Grossman on psühhiaater, kes on pühendunud tänapäevase seksuaalkasvatuse valede ja kahjuliku mõju paljastamisele.
Peter Mitchell (PM): Mis ajendas teid seda raamatut kirjutama?
Miriam Grossman (MG): Ausalt öeldes kirjutasin selle raamatu, kuna mul sai kõrini. Nagu te teate, töötasin ma kaksteist aastat California Ülikoolis psühhiaatrina. Selle aja jooksul käis mu kabinetist läbi tuhandeid tudengeid. Mind jahmatas, kui paljud neist põdesid suguhaigusi, ning ma olin mures tudengite pärast, kelle seksuaalne elustiil seadis neid haiguste, emotsionaalsete hoopide ja isegi hilisemas elus avalduva viljatuse ohtu. Nägin patsienti patsiendi järel sattumas samasugusesse olukorda, minu käed aga olid seotud ning ma ei saanud nende heaks eriti midagi teha. See oli väga frustreeriv! Üldiselt olid need noored inimesed tervise teemadel hästi informeeritud ja proaktiivsed. Nad jälgisid väga, mida söövad; tegid sporti, vältisid tubakatooteid jne. Aga selles ühes eluvaldkonnas – oma seksuaalkäitumises – võtsid nad suuri riske. See tekitas minus hämmeldust. Hakkasin tudengeid küsitlema ning vaatlesin ülikoolilinnaku tervise- ja nõustamiskeskuste lähenemist seksuaaltervise küsimustele. Nende küsitluste ja vaatluste põhjal kirjutasin raamatu "Kaitsmata: ülikoolilinnaku psühhiaater paljastab, kuidas poliitiline korrektsus tema elualal kõiki tudengeid kahjustab" ("Unprotected: A Campus Psychiatrist Reveals How Political Correctness in Her Profession Harms Every Student").
Käesolev projekt oli selle raamatu laiendus. Süvenesin seksuaalkasvatuse valdkonda, vaadeldes seksuaalkasvatuse ajalugu USAs ja uurides, mida täpselt lastele koolides õpetatakse. Uurisin lastele ja noortele suunatud veebilehti, raamatuid, buklette ja videoid. See, mida ma avastasin, oli sügavalt häiriv, ja sellest käesolev raamat räägibki.
PM: Raamatus te väidate, et seksuaalkasvatuse õppejõud ja aktivistid jätavad kõrvale lapse arengu alustõed ning eiravad neurobioloogia, günekoloogia ja nakkushaiguste alaste uuringute tulemusi. Ühtlasi väidate, et seesugusel tegevusel on rängad tagajärjed, eriti tüdrukute jaoks. Milles need tagajärjed seisnevad?
MG: Tänaseks on meil suurel hulgal teaduslikke uuringuid, mida seksuaalkasvatuse õppekavas ei kajastata. Ühe näitena on meie arusaam teismeeas inimese aju tegevusest, selle mõttekäikudest ja otsustusprotsessist viimase paarikümne aasta jooksul oluliselt paranenud. Veel hiljaaegu ei teadnud me, et see osa ajust, mis vastutab ratsionaalsete, läbimõeldud otsuste eest, ajuosa, mis kaalub otsuste häid ja halbu külgi ning nende tagajärgi, on teismelistel ebaküps. Närvirakkude ühendused ei ole veel välja kujunenud, võrgustik ei ole valmis. Seksuaalkasvatuse õppejõud väidavad, et teismelised võivad teha vastutustundelisi otsuseid täpselt nagu täiskasvanud ja et ainsad asjad, mis neil puuduvad, on teave seksuaalsuse kohta ja ligipääs kontratseptiividele. Suguhaiguste ja teismeliste rasedustega võitlemiseks on seega nende arvates vaja jagada teismelistele informatsiooni ja kontratseptiive ning õpetada neile oskusi nagu "ei" ütlemine ja kondoomi paigaldamine. Kõige hiljutisemad neuropsühholoogilised uuringud aga seda seisukohta ei toeta. Nüüd teame, et teismeliste kehvad otsused ei tule teabe, vaid otsustusvõime puudusest. Otsustusvõimet aga õpetada ei saa – see tuleb ajaga.
Veel üks näide kriitilisest teabest, mis seksuaalkasvatusest välja jäetakse, on tüdrukute bioloogiline haavatavus sugulisel teel levivate haiguste suhtes. Teismelise tütarlapse emakakael on kaetud kihiga, mis on ainult ühe raku paksune. See ala on inimpapilloomviiruse (HPV) osakese poolt kergesti läbitav, HPV aga võib põhjustada vähki. (HPV vastu on meil täna olemas vaktsiin, aga see on omakorda väga vastuoluline teema.) Aja jooksul tekib emakakaelale kiht, mille paksus on 30–40 rakku, vähendades seega oluliselt nakkusohtu. Tüdrukud peavad sellest väga varakult aru saama. Peame näitama neile dramaatilisi kujutisi ebaküpsest emakakaelast, et nad mõistaksid seksuaalse käitumise edasilükkamise tähtsust. Lapsed peavad teadma, et ka moraali-teemasid kõrvale jättes riskivad nad liigvarajase seksuaalse aktiivsuse puhul haigustesse nakatumisega, mis võivad mõjutada nende füüsilist ja emotsionaalset heaolu nende elu lõpuni.
Kolmas näide käsitlemata jäävast teabest on asjaolu, et oraalseks on seotud kõrivähiga. Ma ei pea rõhutama, et see on tähtis, isegi elutähtis informatsioon, sellegipoolest varjatakse seda laste eest. See on vastutustundetuse tipp! Üks minu raamatu peamistest argumentidest on, et organisatsioonid nagu Planned Parenthood ja SIECUS (Ameerika Ühendriikide seksuaalsust puudutava informatsiooni ja hariduse nõukogu) väidavad, et nad jagavad kaasaegset meditsiiniliselt põhjendatud informatsiooni, aga see pole sugugi tõsi!
Selle asemel õpetavad need organisatsioonid lastele, et inimene on seksuaalne olend hällist hauani, et puberteet on loomulik aeg oma seksuaalsuse avastamiseks ning et lastel on õigus väljendada oma seksuaalsust, mistahes viisil nad seda teha soovivad. See sõnum propageerib seksuaalset vabadust, mitte seksuaaltervist. See on ideoloogia, mitte teadus. Kui seksuaalsest vabadusest saab prioriteet, siis seksuaaltervis kannatab. Ja tõepoolest, USA sugulisel teel levivate haiguste, HIV, teismeliste raseduste ja abortide statistika on jahmatav.
PM: Millisena näeb nende organisatsioonide ideoloogia vanemate rolli? Mida nad lastele vanemate kohta ütlevad?
MG: Arusaam vanemate rollist on veel üks häiriv aspekt seksuaalkasvatuse fiasko juures. Avastasin, et selles küsimuses valitseb kahepalgelisus. Suhtluses meediaga ning lapsevanematele suunatud materjalides kinnitavad seksuaalkasvatuse õppejõud, et seksuaalkasvatus peaks algama kodust ning et nendel teemadel peaks lapsevanemad olema laste esimesed harijad. Lastele suunatud materjalide sõnum on aga täiesti teistsugune. Toon näiteks organisatsiooni SIECUS veebilehe lastele suunatud bukleti "Kõik seksist" ("All About Sex"). Bukleti alguses on kaheksa lehekülge teksti seksuaalsetest õigustest: "Igal inimesel on põhiõigused. Mõnikord ütlevad ja teevad täiskasvanud asju, mis tekitavad noortele tunde, nagu neil polekski õigusi. On tähtis, et sa teaksid oma õigusi ning võiksid vajadusel enda eest seista." Ja natuke allpool: "Sul on õigus mistahes eluhetkel ise otsustada, kuidas oma seksuaalsust väljendada. Sa võid ise valida, kas ja kuidas seda teha."
Üheksakümmend protsenti vanematest soovib, et nende lapsed ootaks seksuaalse tegevusega ning et seksuaalkasvatuse õppejõud annaks seda sõnumit lastele edasi. Organisatsioonid nagu SIECUS lubavad seda teha, aga ei tee. Eelpool kirjeldatud buklett on hea näide sellest, mis tegelikult toimub. Nende organisatsioonide eesmärk on, et noor inimene mõistaks, et täiskasvanutel võib küll olla oma arvamus, aga et igas vanuses lastel on oma arusaam seksuaalsusest ning õigus käituda, kuidas iganes nad ise tahavad. Mitte kuskil selles bukletis ei öelda lastele: innustame teid seksuaalsuhetega ootama, sest see on kõige tervislikum valik.
PM: Teie raamat avab kindlasti paljude lapsevanemate silmad. Mida saavad lapsevanemad olukorra parandamiseks ette võtta?
MG: Olukord on tõsine, aga mu sõnum on positiivne. Hea uudis on, et kõik need terviseprobleemid on sada protsenti välditavad. Lapsevanemad saavad oma laste kaitsmiseks palju ära teha. Me teame, et lapsevanemad ja nende öeldu ning noorte nägemus sellest, millised on nende vanemate veendumused, väärtused ja ootused, mõjutavad noori sügavalt. Oma raamatus käsitlen paljusid uuringuid, mis näitavad, et soe ja toetav, aga kõrgete nõudmiste- ja rangete reeglitega kasvatusstiil mõjutab tugevalt lapsi ja noori ning nende valikuid. Enesestmõistetavalt peavad lapsevanemad olema informeeritud. Nad vajavad informatsiooni, mida paraku eriti kuskilt mujalt ei leia kui minu raamatust. See raamat ei ole poliitiliselt korrektne, aga see on meditsiiniliselt täpne.
Ühtlasi selgitan raamatus bioloogilisi tõsiasju. Näiteks räägitakse täna lastele, et nad võivad olla meessoost, naissoost või midagi kolmandat; et sugusid on rohkem kui kaks ning et on loomulik teatud eluhetkedel eneselt küsida, mis soost sa õieti oled. See on hullumeelsus! See on meditsiiniliselt väär, see ajab meie lapsed segadusse ning juhib nad emotsionaalsete ja füüsiliste ohtude miiniväljale.
PM: Mida te tahaksite öelda riikliku poliitika kujundajatele?
MG: Seaduseloojad peavad leidma julguse astuda vastu status quo'le. Inimesed peavad häält tõstma, unustama poliitilise korrektsuse ja tunnistama bioloogilist tõde. Teatud huvigrupid vaidlevad vastu, sest mikroskoobis ja ajupiltidel nähtu ei vasta nende nägemusele. Poliitika muutmiseks on vaja julgust. Tuleb täielikult muuta meie lähenemist seksuaalkasvatusele. Seksuaalkasvatuse loojad on institutsionaliseerinud 20. sajandi teooriad, aga käesolevast sajandist pärit teadusuuringud lükkavad need täielikult ümber. Peame tooma seksuaalkasvatuse 21. sajandisse ning hülgama arusaamad, mis kujutavad endast seksuaalrevolutsiooni ja feminismi jäänukeid.
Tõlkinud Maria Vooglaid
Alltoodud videos räägib dr Miriam Grossman intervjuu sisuks olevatest probleemidest lähemalt. Teist temaatilist intervjuud saab vaadata siit.